Kes ei oleks kunagi reisil romantilisse seiklusesse sattunud. Tavaliselt jäävad need tunded üürikeseks. Aga mitte nendel kordadel!

Olgu kodus või reisil, kui leiad selle õige, siis sa lihtsalt tead. Täna on meil teie jaoks midagi õige magusat — inimesed räägivad oma suurtest armastuslugudest, mis said alguse just reisil olles.

Noole abil paremale liikudes leiad 10 kaunist lugu, mis panevad ennastki unistama.

“Saa minu naiseks!”

1970. aastate alguses olin bussijuht Euroopas. Ühel kümnenädalasel bussireisil sõidutasin gruppi, milles oli kolm tüdrukut Kanadast. Mulle hakkab nendest üks armas punapea meeldima ja üsna pea sain teada, et ta on Saskatooni linnast pärit. Sain temaga esimest korda jutule praamil. Meie sõprus arenes väga aeglaselt kuni ühe hetkeni, mil jõudsime Šveitsi. Seal võtsime ette mägimatka ja meid pandi omavahel paaris kõndima. Matkamise ajal saime lähedasteks ja rääkisime, et kui reis on läbi, lähme kohtingule. Kui jõudsime tagasi Londonisse, pakkisid kõik bussi juures oma asju lahti ja mul tuli spontaanne mõte paluda ta endale naiseks. See toimus kõigi ees ja inimesed vaatasid. Õnneks ütles ta “jah” ja mind valdas täielik õnnetunne. Kihlatud olime ligi kaks aastat, kuni kolisime Kanadasse ja abiellusime 1975. aastal. Üheksa aastat tagasi suri aga minu imeline naine vähki. Ma mõtlen temast iga päev ja ma ei unusta meid ega meie armastust kunagi.

Kohtumine Aafrikas

Kohtusin oma poiss-sõbraga 2011. aastal Togos, Lääne-Aafrikas, kui olin teist aastat rahuvalvejõududes. Liam oli üliõpilane, kes oli tulnud Lääne-Aafrikasse vabatahtlike programmi raames pooleks aastaks. Mäletan hästi õhtut, kui saime lähemalt sõpradeks. Istusime onnis ja jõime plasttopsidest kohalikku õlut. Õhtu venis pikale ja hiljem jalutasime koos koju. Meil oli kogu aeg lõbus ja veetsime pool aastat kogu aja koos. Hiljem jätkas Liam oma reisi ja ka minu aeg Lääne-Aafrikas hakkas läbi saama. Neli kuud hiljem nägime üksteist korraks ja 2013. aastal kolisime Haitile ühte väiksesse külla, kuhu saamiseks pidime jalgsi ületama jõe ja matkama tund aega mägedes. Seal elasime pool aastat, sest Liam kirjutas oma magistritööd. Nüüd elame aga igapäevaselt koos Guelph’i linnas Kanadas.

Suudlusest suurte tunneteni

Eelmisel suvel reisisime koos õega Türgisse ja Kreekasse. Samal reisil oli ka noormees nimega Adrian ja tema õde. Nad olid Austraaliast. Ühel meeleolukal õhtul suudlesime Adrianiga ühe Türgi baari tantsupõrandal nagu just armunud üliõpilased. Järgmised viis päeva olime lahutamatud ja reisisime läbi Kreeka saarte. Hüvastijätt Ateenas oli aga väga emotsionaalne. Mängus olid suured tunded. Hiljem rääkisime iga päev videokõne teel. Neli nädalat hiljem saime Frankfurtis kokku ja reisisime läbi Saksamaa Tšehhisse ning sealt Hollandisse. Meie suurepärase reisi viimasel hommikul olin pisarates ja muretsesin tuleviku pärast. Ühel hetkel ütles ta mulle, et armastab mind. Kaheksa nädalat hiljem tuli ta Kanadasse, et veeta minuga koos kuus nädalat. Kui ta oli ära läinud, ostsin endale lennupiletid Londonisse, et saaksime jälle koos olla ja sinna kolida. Meil on olnud küll keerulisi aegu, kuid kuidagimoodi tuleme alati toime.


Tütar sai tutvumislinna nime

Kohtusin oma abikaasaga Austraalias, kui olin seal neli kuud olnud. Olime seal mõlemad aastase töö- ja turismiviisaga. Olen pärit Torontost ja Daniel on Montrealist. Nüüdseks oleme abielus olnud kolm ja pool aastat ning meil on tütar nimega Sydney. Panime tütrele nimeks Sydney, sest see on linn, kus saime tuttavaks.

Kohtumine lennukis

Kohtusime Christopheriga lennureisil. Kui jõudsin lennukisse, oli minu istekoht antud teisele reisijale, kellel oli numbrita pilet. Hakkasin protesteerima ja sain oma istekoha tagasi. Liikudes istekoha juurde saingi tuttavaks oma tulevase abikaasaga. Ta oli väga viisakas ja küsis, kas ma sooviksin istuda akna poole. Pean seda meie esimeseks kompromissiks.

Lend tõusis õhku aga planeeritust hiljem, sest kusagil oli tekkinud segadus. Niisiis hakkasime Christopheriga juttu ajama ja peale kuuetunnist lennureisi vahetasime meiliaadresse ning saatsime üksteisele mitu nädalat kirju. Ühel hetkel sattusin aga Londonisse ja Christopher julgustas mind sõitma rongiga Pariisi. Meie esimene kohting leidis aset ühes Pariisi bistroos ja esimest korda suudlesime Eiffeli torni all ühel augustikuisel õhtul. Umbes aasta hiljem abiellusime ja sellest on nüüd möödas ligi 14 aastat. Meil on kaks armsat last ja vahel naerame siiani meie esimese kohtumise üle.

Vot see on romantika!

Ma ei oleks kunagi arvanud, et kohtan oma armastatut reisil, mille broneerisin viimasel minutil. Läksin kohtuma oma parima sõbraga, kes elab Vancouver’is. Ühel pärastlõunal, kui mu reis hakkas lõpusirgele jõudma, lugesin rõdul päevitusriiete väel “Näljamänge”. Minu juurde tuli end tutvustama noormees nimega Dale. See oli minu jaoks armastus esimesest silmapilgust. Järgmisel päeval läksime koos mägedesse matkama ja olenemata teadmisest, et pean järgmisel päeval tagasi Ameerikasse lendama, veetsin temaga terve päeva koos. Otsustasime, et parim viis ühenduses püsimiseks on terve suvi üksteisele käsitsi kirjutatud kirju saata, sest Dale pidi minema tööle Hada Gwaii’le ja tal oli vägagi piiratud ligipääs internetile ja telefonile. Terve suvi ei rääkinud me kordagi interneti või telefoni teel, vaid saatsime ainult kirju.

Meie suhte teeb tugevaks mõlema armastus reisimise vastu. Niisiis saame üksteisega koos olla, kui reisime. Otsime koos häid reisipakkumisi ja proovime klapitada aegu, millal oleme mõlemad töölt vabad. Üksteisega hüvastijätmine lennujaamas on alati meeletult raske, aga aastate jooksul oleme sellega harjunud. Oleme koos käinud paljudes Ameerika linnades.

Ta ulatas apelsinimahla ja ma punastasin

Minu elu üks suurimaid üllatusi oli oma abikaasaga tuttavaks saamine lennureisil Kanadasse. See oli ligi 14 aastat tagasi. Mina olin stjuardess ja tema oli stjuuard. Töötasime iga päev samas vahekäigus ja iga kord, kui ta ulatas mulle apelsinimahla üle joogikäru, siis ma punastasin. Ta küsis, kas minuga on ikka kõik korras ja mul oli nii häbi. Aasta hiljem abiellusime ja nüüdseks ei tööta meist kumbki enam lennunduses. Sellegipoolest meeldib meile mõlemale reisida ja oleme käinud Hawaii saartel, Kanadas, Prantsusmaal, Suurbritannias, Mehhikos ja Ameerikas.


"Ära jumala eest armu!"

Kui mu ema viis mu Pearson’isse, et saaksin lennata Uus-Meremaale, ütles ta mulle, et naudiksin reisi, elaksin hetkes ja et ma jumala eest ei armuks austraallasesse.

Queenstown’is olin vaene ja mul oli hädasti vaja töökohta. Sain tööle kõnekeskusesse ja ühel hetkel jalutas kontorisse paljajalu mees nimega Scott. Mitte keegi peale minu ei pööranud talle tähelepanu. Ma lihtsalt ei suutnud temalt silmi pööraa. Ajasime natuke juttu ja sain teada, et ta on austraallane. Sama nädala laupäevaks oli meist saanud lahutamatu paar. Veetsime jõulud koos ja veebruariks lausa elasime koos. Veebruaris otsustasin oma perele meist rääkida. Arvan, et nad uskusid alguses, et meil on mingi lühike reisiromantika, kuid teadsin, et tegelikult on asi tõsine. Kui minu viisa aegus, ütles Scott, et tuleb minuga kaasa. 2011. aasta novembrikuus kolisime minu kodulinna Torontosse. Scott armus linna kohe ja talle meeldis siin. Ta aitas mu emal isegi lehti riisuda ja oli kõiges abiks. 22. detsembril 2013 tegi Scott mulle abieluettepaneku. Olime sel ajal Austraalias jõule veetmas ja plaanisime oma pulmapeo korraldada Distillery District’is. Mul on siiralt hea meel, et kohtusime ja meid ootavad ees suured seiklused.

Armastus 10 minuti kaugusel

Seisime sõbrannaga South by Southwest muusikafestivali piletijärjekorras, kui märkasime meie ees kahte kutti. Nägime, et üks nendest kandis kotti, millel oli kirjas CBC Radio One. Oleme ise Kanadast ja mõtlesime, et koti järgi otsustades on äkki nemadki sealt. Hakkasime kuttidega juttu ajama ja selgus, et nad pole mitte ainult Kanadast, vaid elavad ka Torontos. Üks poistest, kes praeguseks on minu elukaaslane, elas minust vaid kümne minuti kaugusel. Kogu ülejäänud nädala veetmise neljakesi aega erinevatel üritustel ja sõime koos. NXNE festivalil Torontos sai meist aga paarike ja hiljem tegin talle abieluettepaneku.

See polnudki vaid puhkuseromantika!

Sain oma abikaasaga tuttavaks Brasiilias 2002. aastal. Loomulikult ei osanud ma aga tollal arvata, et temast saab minu tulevane mees.

Ühel hetkel olime sõpradega Salvadoris ja nad leidsid mõnusa ööbimispaiga ranna lähistel. Saime tuttavaks ühe seal töötava noormehega, kelle nimi on Thomas. Armusin temasse kohe, kui ta tegi mulle kakaod. See oli nii armas, sest ta teadis, et olen kodust eemal ja kakao lohutab mind. Meie vahel oli väike armumine ja siis sõitsin tagasi Kanadasse, sest ma ei tahtnud jätta ära tulevikuplaane, milleks oli ülikool. Proovisime ühenduses olla, kuid suhe hääbus aja jooksul.

Kümme aastat hiljem otsisin kohta, kus lõpetada magistrikraad. Tahtsin minna tagasi riiki, millega seoses tekkis soe tunne. Niisiis läksin Brasiiliasse Salvadori ühte ülikooli. See tähendas aga, et otsisin Facebookist üles Thomase.

Igasugused romantikamõtted olid kauged, aga ühel munakividega armsal tänaval ringi uidates nägin teda kohvikus. Ta ootas ja naeratas mulle. Minu süda jättis paar lööki vahele ja teadsime sellest hetkest, et oleme üksteise jaoks loodud. See, mis meil enne oli, polnud mingi tobe puhkuseromantika. Sellest ajast saati oleme õnnelikud koos elanud ja isegi pulmad pidasime Brasiilia moodi Salvadoris Kõigi Pühakute lahe kaldal.

Allikas: theglobeandmail.com