ÄPARDUNUD REISILOOD | Lendasin oma suureks ehmatuseks rööpa peale kõhuli... Viimasel hetkel suutsin end külili keerata ja rongi rataste alla mitte sattuda
Rene Satsi on reisikirjanik, kes on oma rännakutel üle maailma kogenud palju eredaid elamusi. Kuid on ette tulnud ka olukordi, mis on natukene rappa läinud. Neile viimastele see Reisijuhi sari just keskendubki. Tänane lugu on ka varem avaldatud, tegemist on katkendiga Rene raamatust "Sri Lanka nüüd".
Katkend raamatust “Sri Lanka nüüd”
/…/ Plaanidega tuleb elus alati edasi minna, isegi kui ilmnevad väikesed takistused. Esimene plaan oli mul teha mõned meeleolukad ülesvõtted Sri Lankast. Mõeldud — tehtud.
Läksin välja ja jätsin Clwydi, oma teejuhi, voodisse norskama.
Kui minu võõrastemaja väravast välja astuda, keerata kohe esimese nurga pealt vasakule, sammuda mõned minutid otse ja pöörata uuesti vasakule, paistab sealt üks kitsas käik, kangialune, mille tagant jookseb läbi raudtee. Teisel pool raudteed seisavad kindla müürina puust ehitatud baarid ja söögikohad, piirates imelist liivaranda, kuhu on justkui butafooriana lohistatud erksavärvilised kaluripaadid.
Paar tujutut koeravolaskit longivad mulle vastu. Korraks läheb südame alt külmaks, kuid kohe jõuab teadvusesse: Sri Lanka tänavakoerad on üldjuhul ohutud. Vähemalt minul pole nendega probleeme olnud. Jäta nad rahule ja nad jätavad rahule ka sinu. Möödume üksteisest ilma üksteist mõjutamata. Mulle tulevad meelde Lõuna-Myanmari pimeduses kohatud tänavakoerad ja jutud, kuidas nad inimesi on rünnanud, pildid minu telefonis koerte laipadest rannal, kes on hambad üksteise kõris kinni surnud — keegi ei anna seal järele. Need seal Lõuna-Myanmaris Dawei kandis on tõeliselt metsikud elajad. Võdistan õlgu ja märkan, et oleni sammudes jõudnud juba kangialusesse välja.
Varsti seisingi jalad harkis raudtee kõrval. Olin esmase aktsioonina otsustanud teha pildi rongist. See on nii erutav-eksootiline olupilt, kui Sri Lankal raudruun kaugusest läheneb: raudteed ääristavad tuule käes kergelt kõikudes taeva poole püüdlevad pikad palmid, kuumus paneb õhu virvendama ning läbi selle virvenduse saabub mürinal rong, mille kõikide vagunite uksed on pärani lahti ning nende vahelt kõlguvad poolest kehast saadik välja muretult ettevaatamatud reisijad. See on Euroopa maadest vägagi erinev vaatepilt, milles on midagi nii lihtsat ja maalilist. Kruvin kaamerale õige objektiivi otsa, ning sean ennast kuumuse tõttu silma voolavat higi trotsides valmis. Raudtee lõhnab tugeva päikese tõttu nii kõvasti tõrva järele, et selle aur teeb sutike uimaseks.
Tollest kitsast kangialusest, mida ma ennist mainisin, tavaliselt inimesi ei käi — see näib võib-olla liiga kahtlane välja. Enamik läheb tavaliselt kuskilt kõrvalt hoovidest üle raudtee, kui on vajadus randa pääseda. Seega olin eriti üllatunud, kui olin maha kükitanud, objektiivi teravustanud, paarist kookospalmist igavad proovivõtted teinud ja keegi mind kriipival häälel järsku kangialusest kõnetas: “Tere tulemast Sri Lankale! Vaata, mul ei ole näppe!” Pöörasin ennast sellise ebahariliku tervitusviisi peale üllatunult ümber ja vaatasin tõtt lühikese, ennast imelikult kongu hoidva, ebamäärases vanuses ent nooremapoolse kohaliku tegelasega. Kuulsin kohe ka, kuidas rong kaugusest läheneb. “Tere-tere!” ütlesin sõbralikult ja panin pöidla kaamera nupule valmis. Kindlasti tuleb siit hea võte. Noormees sirutas, otsekui oma sõnade tõestuseks, minu poole nüüd oma käed. Tõepoolest — ilma näppudeta mees! Ma oleksin teda uskunud ilma selle žestitagi. Kes mõtleks säärase asja lihtsalt nalja pärast välja, et tal näppe ei ole!?
Rong ligines läbilõikavat hoiatusvilet lastes ning mina ütlesin kenasti, et mul on küll temast kahju, aga las ma teen nüüd paar pilti. Mida ma ikka ette võtta suudan selle suhtes, et tal näpud puuduvad? Pöörasin end endisesse asendisse tagasi ja kükitasin rööbastee kõrvale. Kogemus ütles, et kohalikud lähevad tavaliselt ära, kui nendest välja ei tehta. Nende ainuke soov on tavaliselt sinu käest raha saada. “Mul on piimapulbrit vaja osta,” haugatas ilma näppudeta mees nüüd otsustavalt ja astus mulle füüsiliselt kanna peale — kas kogemata või mitte, seda ma ei tea. Ja siis järsku tundsin tema hingeõhku oma kuklas. Ta oli mulle sõna otses mõttes selga roninud.
Umbes seitse sekundit jäi selleni, kui rong minuni peaks jõudma. Viimane andis vilet nagu jaksas, sest juht nägi ju seda (loodetavasti) ebaharilikku vaatepilti: valge turist rööbasteel, ilma näppudeta mees seljas. “Mul ei ole raha! Ma ei anna sulle raha,” krääksusin närviliselt ja rapsasin õlaga, et ühtäkki väga tülikaks muutunud siitkandimees oma seljast ära saada ning asusin plõksima: üks kaader, teine. Ma ei tahtnud tekkinud kentsakast olukorrast hoolimata oma pildist ilma jääda. Rong jõudis meieni. “Mina olin kunagi kalamees!” teatas nüüd hääl minu kõrva ääres uhkelt ja samal hetkel ma hüppasin — omast arust rongi eest ära — põrkasin aga vastu seda näppudeta karakterit ning lendasin oma suureks ehmatuseks rööpa peale kõhuli. Null koma viie sekundi jooksul suutsin ennast siiski külili keerata ja rongi rataste alla mitte sattuda. See oli nagu filmis! Vägev! Rong möödus kõrvulukustava vilina saatel, rongijuht oli käe signaalile unustanud, ja ilmselt ka oma suu lahti. Selili maas lebades nägin taeva taustal rongivagunite akendel naerul nägusid, kes mind lõbustatult jälgisid. Meelelahutus on siin maal hinnas.
“Kuradi idioot!” röögatasin vihaselt oma emakeeles näputule, kes ei paistnud olukorrast üldse heitunud olevat ja jätkas monotoonsel toonil seletamist, et tal oleks piimapulbrit vaja ja et see maksab ainult kolm eurot ja minu jaoks ei tohiks see üldse probleem olla seda talle osta. “Kas sa arveldad eurodes või ruupiates?” küsis ta veel asjalikult. “Sa oleksid mu ääre pealt rongi rataste alla ajanud,” pigistasin hammaste vahelt süngelt, samal ajal kaamerat kotti pakkides. Süda tagus kõvasti. Sirutasin oma käed korraks ette — need värisesid natukene. Ehmatus oli olnud päris tugev.
“Vabandust, et ma sinu peale karjusin, aga sa oleksid mu äärepealt teise ilma tõuganud ja sellise asja peale kaotavad inimesed tihtipeale enesevalitsuse,” seletasin talle siiski.
Paratamatult ei näinud ma enam välja nagu inimene, kes ulatab ilma põhjuseta teisele inimesele raha ja mu kaaslane andis nüüd alla. “Tere tulemast Sri Lankale,” ütles tegelinski, olukorda arvestades imestama paneva kerglusega ja lonkis tagasi kangialusesse. Ma nägin veel, kuidas ta võttis midagi maast, uuris seda põgusalt, pistis suhu ja kadus seejärel silmist.
Kuigi ma olin eelnevalt tahtnud samas suunas minna, kontrollimaks, ega truu Clwyd hotellis kogemata une pealt pole ära surnud, otsustasin pigem piimapulbri nõutajat täna enam mitte kohata ja seadsin sammud vastassuunas — vee poole, ning jõudsin kohe randa. Istusin seal uhkes üksinduses mõnda aega, vedades näpuga liivas jooni ja lastes oma südamel rahuneda /…/
Uuri raamatu “Sri Lanka nüüd” kohta lähemalt SIIT!
Vaata Rene Sri Lanka fotosid:
Jälgi Rene tegemisi ka Instagramis — SIIN.
