ÄPARDUNUD REISILOOD | Robinson ja Reede Guadeloupel ehk Kuidas me elus esimest ja viimast korda lennuki peale hääletasime
Rene Satsi on reisikirjanik, kes on oma rännakutel üle maailma kogenud palju eredaid elamusi. Kuid ette on tulnud ka olukordi, mis on natukene rappa läinud. Neile viimastele see reisilugude sari just keskendubki. Tänane retk viib Eestist Guadeloupele ja tagasi — ja see teekond on kõike muud kui sujuv.
Kuidas ennast lennuki peale hääletada
Detsember 2000. Eesti — Prantsusmaa — Guadeloupe — ahastus — Prantsusmaa — Soome — Eesti
Aasta 2000 oli nii ammu, et see ei tuleks mulle enam isegi meelde, kui just sellel aastal poleks juhtunud omamoodi lõbus logistiline fiasko seoses Kariibidele minekuga. Lõbus on see kõik muidugi ainult tagantjärele, kakskümmend aastat hiljem.
Nimelt otsustasime mina ja kunstnik Tarrvi Laamann — kes oli peale aktiivse kunstnikuks olemise jõudumööda ka korralik kodanik ning töötas lennufirmas —, et läheme soojale maale Piña Colada’t jooma ning sätime ennast sellisesse kohta, kuhu on hästi kerge minna. Mäletan seda lauset vägagi eredalt: “Läheme Guadeloupele, sinna on läbi Prantsusmaa kerge minna!” pasundas Tarrvi optimistlikult siis, kui Eestis oli normaalse inimese jaoks juba ilmselgelt liiga palju lund maha sadanud ja ripsmed hakkasid külma tõttu silmamunade külge kinni jääma.
Tarrvile pakuti nimelt töökoha kaudu võimalust saada tasuta lennupileteid; sõbra võis kaasa võtta ja maksta tuli ainult lennujaamatasud. Seda Tarrvi mulle ütles. Ainukene konks muidu nii ilusa võimaluse juures oli see, et lennukile lasti sind ainult sellisel juhul, kui lennukis oli vahetult enne väljalendu vabu kohti. Seda Tarrvi mulle ei öelnud. Seda öeldi mulle esimest korda Pariisi lennujaamas, kui ma seal detsembrikuus lühikestes pükstes harkisjalu seisin.
Seal öeldi meile nimelt nii: “Järgmine lennuk Guadeloupele, kuhu teil võib-olla õnnestuks peale saada, läheb ülehomme. Tulge siis tagasi ja vaatame. Kobige seniks kuskile hotelli.”
Tarrvi teatas õhinal, et väga hea, tema polegi kunagi neid kuulsaid päris prantsuse sarvesaiasid saanud ja mina ütlesin, et mind ei huvita see üldse, mul on kohutavalt külm ja meel on juba enne reisile asumist mõru. Olin ju ennast ette valmistanud kolmekümnekraadiseks kuumaks ja võimalikuks kookosealkoholimürgituseks, mitte Pariisis lume sees mingisuguste neetud croissantide söömiseks!
Hotell, kuhu ime läbi tee leidsime, oli kole, hommikune sarvesai oli kõva ja võib vist öelda, et me mõlemad olime pettunud. Kogu meie Pariisis viibimise ajal ei tulnud meile kordagi pähe “linna peale minna”, sest … suveriided noh. Mingi hetk sumpasime küll sandaalides häda sunnil kuskile kebabiputkasse, mille, ma mäletan, olid täitnud pakistanlased, kes olid ka ise sandaalides ja ainsana ei vaadanud meid selles linnas kui hullumeelseid.
Ilus Pariisi talveromantika sai paari päeva pärast läbi ning pääsesime ilma takistusteta edasi troopilisele Guadeloupele. Peagi selgus, et saarel on elu nii kallis, et meil ei jätku raha isegi Piña Colada’de jaoks — kogunisti banaanid maksid seal rohkem kui väike sõiduauto (ok, ma võib olla mäletan seda seika natuke valesti) ning järgnevad päevad sõime me põhiliselt sulatatud juustu La vache qui rit, mida ma sellest ajast saadik enam suu sisse ei võta.
La vache qui rit — naerev lehm. Tõepoolest, väga naljakas…
Olime saarel vist kokku kaksteist päeva. Pärast kergekujulist nälgimist, aga muidu imeilusat ja seiklusrikast troopilist puhkust oli aeg koju tagasi minna. Sellel ajal olid kõik reisid ja puhkused muidugi imeilusad, sest inimestel polnud veel kommet igal pool selfisid teha ja sellega igasugune intelligentne ja meeldiv atmosfäär lõhkuda.
“Lendame jälle Pariisi kaudu, see on kõige kergem,” ütles Tarrvi. “Te ei mahu lennuki peale, järgmine lennuk läheb Pariisi alles viie päeva pärast,” öeldi aga kuus tundi hiljem prantsuse aktsendiga meile lennujaamas.
Edasi mäletame mina ja Tarrvi olukorda erinevalt. Mina mäletan, et me läksime täiesti löödud nägudega lennujaamast välja ning Tarrvi hakkas paanitsema ja lõugama, mille peale tulid hoolitsevad taksojuhid meile appi. Tarrvi mäletab vastupidi, et tema oli kindlameelne, mina hoopis paanitsesin nagu jaksasin, ning Tarrvi rääkis rahulikult taksojuhtidega, kes aitasid meid keset ööd kuskile teise, üldiselt mitte kasutatavasse lennujaama, kust pidi kohe-kohe Pariisi lendama itaallaste tellimuslend, millele meil, tõsi küll, mitte mingisugust õigust peale minna ei olnud.
Aga miks me üldse paanitsesime? Aga sellepärast, et raha hakkas kohe päris otsa saama ja hotellid olid sellel hetkel meie jaoks ääretult kallid. Viis päeva põõsa all magamist tundus trööstitu vaatepilt, eriti kui arvestada seda, et need viis päeva pidime tõenäoliselt põõsa all hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks ainult naerva lehma juustu sööma.
Pärast taksoga sõitmist, kuskil põõsastes pimeduses sumpamist, põlve ära löömist ja kohutavates kogustes higistamist jõudsime mahajäetud olemisega lennujaama, mille lennurajal seisis vaid üksainus rääbaka olemisega lennuk. Hoones sees lõhnas viiruki järele, mängis reggaemuusika ning seal ei olnud peaaegu et mitte kedagi. “Meeleolu on siin ikka palju parem, kui mõnes kuradi tavalises lennujaamas,” mainis Tarrvi tunnustavalt ja krimpsutas “tavalise lennujaama” mainimise peale demonstratiivselt nägu.
Leidsime varsti ühe mundris tüdruku (jube ilusa!), kes Pariisi väljuva lennuga kursis oli ning Tarrvi mäletab, et tema flirtis tüdrukuga edukalt ja mina mäletan, et hoopis mina flirtisin edukalt — oli, mis oli, aga selle flirtimise tulemusena kutsuti lennukist välja piloot, et ta meid üle vaataks ja otsustaks, mida teha — kas jätta meid Guadeloupele Robinson Crusoe’t ja Reedet mängima või kodu poole viia.
Ideaalselt raseeritud lõuaga Itaalia piloot kuulas vahele segamata tüdruku jutu ära ja otsustas nagu Jeesus, et võtab meid oma lennuki pardale, kuigi Tarrvi lennufirmas töötamine ei andnud meile tegelikult mitte mingisugust õigust tšarterlendudele trügida. Saati siis veel ilma rahata! Ühesõnaga: olime ennast elus esimest ja viimast korda lennuki peale hääletanud. Küll inimesed võivad mõnikord ikka head olla!
Tarrvi mäletab, et lennuk oli pooltühi, mina mäletan, et lennukis olid vabad vaid kaks istekohta ja üks nendest oli stjuardessi tool, kuhu paigutati Tarrvi. Ilmselt nägi ta rohkem stjuardess välja kui mina.
Mäletan veel, kuidas lennuk sattus minu elu kõige hullemasse turbulentsi ning meenub, et põrandaplaatide seest lendasid kohutava raputamise tõttu üksteise järel välja paar kruvi. “Kui juba põrandast kruvid välja hüppavad, mis toimub siis veel mootoris?” ahastasin mõttes, aga jäin siis igaks juhuks magama.
Jõudsime rampväsinuna ja näljastena Pariisi, nägime, et lend otse Eestisse väljub juba varsti (sama lennufirma, kus Tarrvi töötas), tormasime läbi lennujaama pikkade koridoride ning jõudsime hingeldades meie väravani täpselt sellel hetkel, kui karmi olemisega turvamees lõi meie nina ees klaasuksed kinni ja koputas nimetissõrmega oma olematule käekellale. Rahvusvahelises märgikeeles ütles ta meile, et olime hiljaks jäänud. Olen kuulnud, et sellist märgikeelt on võimalik õpetada ka gorilladele.
Kuna lennuk ei olnud ilmselgelt veel lahkunud, lasi Tarrvi lahti hädakisa ja vehkis oma töötõendiga nagu Spartacus mõõgaga ning mina toetasin teda omapoolsete hõigetega, kuid klaasitagune turva jäi enesele kindlaks, näris nätsu, jõllitades meid sõnatult ja mingisuguse seletamatu mõnuga.
Varsti andsime alla, lõpetasime klaasuksele kolkimise ja suundusime väljuvate lendude infotulpade poole. Pärast mõningast uurimist ja puurimist saime aru, et ainuke variant Eestile lähemale saada on Soome lennata. Ahastasime, sest keset talve tahab sinna maale vabatahtlikult minna ainult põhjapõder, kuid midagi ei jäänud üle. Kui Soome, siis Soome.
Ees seisis jälle kord kohutavalt kaua aega lennujaamas passimist, millele lõpuks järgnes öine lend Helsingisse. Helsingis sai mõni aeg kohutavalt kalleid võileibu vahitud ja juba hakkas kooruma iiveldama ajav plaan, et äkki peaks koju minema laevaga (pigem surm!), kui õnneks märkasime, et varahommikul lendab otse Tallinnasse kadunuke — Estonian Air.
Oh seda kergendust! Estonian Air oli ka see firma, kus Tarrvi töötas, ehk siis kõik olid omad poisid. Lennuk oli peaaegu tühi, viisakas stjuardess, nimeks ilmselt Malle või Pille, vaatas meie kannatanud nägusid ning pakkus, et kas me ühe pitsi kangemat külmarohuks ja vaimu turgutamiseks ei soovi.
“Palun andke meile terve pudel,” ütles Tarrvi konkreetselt, “me oleme selle ära teeninud.” Antigi. Mis edasi sai, seda ei mäleta me enam kumbki.
Jälgi Rene tegemisi ka Instagramis — SIIN.
Kui soovid Tarrviga lähemalt tuttavaks saada, vaata SIIA.
