MILITAARTURISMI PÄRLEID | D-päeva radadel Normandias: ajaloo üks dramaatilisem pöördepunkt toimus just siin
Ajaloo suurim dessantoperatsioon Kirde-Prantsusmaal on oma mastaabiga paelunud paljusid. Ka siinkirjutajal tekkis soov ajaloo ühe dramaatilisema pöördepunkti kohta rohkem teada saada. Nii suundusimegi veidi eelinfot kogununa viieliikmelise seltskonnaga suvel Normandiasse.
D-päevaga seonduv ei piirdu arvukate punkrite ja suurtükipatareidega. Sellest rääkides ei saa jätta puudutamata ka sündmuse eellugu ja ajaloolist tausta nii ründajate kui kaitsjate poole pealt.
Pöördeline operatsioon maailma ajaloos
Sõjalise lühendina tähistab D ajagrupis DTG lihtsalt üht kuupäeva, millal mingi operatsioon toimub, kuid tänu teise maailmasõja suurimale pöördepunktile 6. juunil 1944 seostatakse terminit D-day just selle kuupäevaga.
Mis siis sõltus sellest pöördelisest operatsioonist? Saksa Wehrmachti poolelt vaadatuna oleks liitlaste dessandi tagasitõrjumine andnud sakslastele reservaega kaitse kindlustamiseks Euroopas ja Punaarmee peatamiseks idarindel. Liitlastele oli see aga vältimatu samm, toomaks pööret pikaleveninud sõjas, lõpetamaks Saksa okupatsiooni Euroopas ja hoidmaks ära kogu Euroopa langemist punavõimu alla.
Otsuse läbi viia operatsioon „Overlord” tegid liitlased juba aasta varem, 1943. aasta mais Washingtonis toimunud konverentsil „Trident”. Kuid ka Hitler oli selle võimalusega arvestanud ja juba märtsis 1943 oli otsustatud algust teha kaitseliini „Atlandi vall” rajamisega Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi rannikule.
Wehrmachtil oli Prantsusmaa kaitseks võimalik rakendada 60 diviisi, millest piisanuks ka reaalselt „Overlordi” jõudude tagasilöömiseks. Liitlaste poolelt toodi D-päeval Normandias maale 156 000 meest. Kuid ei sakslased ega liitlased olnud oma võidus kaugeltki kindlad. „Overlordi” juhil kindral Dwight Eisenhoweril oli koostatud asjakohane pöördumine ka kaotuse puhuks. Saksa vägede Lääne ülemjuhataja kindralfeldmarssal von Rundstedt pooldas paindliku kaitse taktikat, samas nentis rannikukaitse eest vastutav kindralfeldmarssal Erwin Rommel, et ainus võimalus on dessant tagasi lüüa 24 tunni jooksul otse rannikul, loovutades sealjuures nii vähe territooriumi kui võimalik.
Vaatamata sellele, et liitlastel oli kõik detailselt läbi kaalutud ja tehtud põhjalikud ettevalmistused, ei õnnestunud kõik sugugi nii, nagu plaaniti. Esmalt mängis vingerpussi väga halb ilm. Dessandi algust nihutati päeva võrra edasi, enne kui ajaloo massiivseim õhudessant ja 5000 laevaga armaada koos 2000 pommitajaga sai ülesandele asuda.
Halbade ilmastikutingimuste tõttu suurem osa dessantüksusi hukkus või maandus hoopis mujal kui pidi, pommitajad heitsid pomme sakslaste positsioonide taha ning palju võitlejaid ja tehnikat uppus juba enne kaldale jõudmist.
Et kogu lahinguplaan oli väga ranges ajalises järjestuses ja iga järgmine faas sõltus eelmisest, jõuti ainult tänu meeste ülimalt kangelaslikule tegutsemisele esimesel päeval siiski hõivata suurem osa planeeritud maabumisaladest. Seda tohutute kaotuste hinnaga, 6. juunil 1944 oli haavatute ja hukkunute koguarv liitlasvõitlejate seas umbes 10 000.
Liitlaste massiivne pettemanööver teostus edukalt. OKW-ni jõudis desinformatsioon, et dessantoperatsioon toimub hoopis Pas de Calais’s, Inglismaad ja Prantsusmaad lahutava väina kitsamas osas. Saksa rannakaitseüksuste isikkoosseis koosnes peamiselt vanematest ja tervislikel põhjustel sõjaväeteenistuseks kõlbmatutest meestest, idarindel vangilangenud sõduritest ja sundvärvatutest. Lisaks puudusid Normandia üksustel strateegilised reservid, mereväe ja õhujõudude tegevus toetuse tagamisel oli praktiliselt olematu. D-päeva õhtuks andsid lahingumoonata, motivatsiooni kaotanud või vangilangemises vabanemist näinud sõdurid end massiliselt liitlastele vangi. Saksa poole kaotustest D-päeval pole konkreetseid andmeid, kuid suurusjärguks on arvatud 4000-9000 võitlejat.
Näha võib tohututes kogustes sõjatehnikat soomukitest tankideni, kuulipildujatest raskesuurtükkideni, amfiibautodest dessantalusteni - igal paigal on rääkida oma põnev lugu D-päevast.
Ühtlasi võimas ja masendav
Kuid nüüd ka meie reisist. Pariisist alustatud teekond viis meid läbi kaunite Normandia maastike ja rohelusse uppuvate uniste külakeste, kus miski ei viidanud 71 aasta tagustele sündmustele. Minu üllatuseks olid terved või taastatud isegi keskaegsete katedraalide ja kirikute tornid — snaiprite ja tulejuhtide lemmikpositsioonid, mis üldiselt esimeses järjekorras puruks lastakse.
Meie esimeseks sihtpunktiks oli rannikust 15 km kaugusel asuv Caeni linn. See väike ja rahulik linnake sai Normandia lahingutes ja õhurünnakutes rängalt kannatada, sest sakslased osutasid seal kuu aja vältel väga tugevat vastupanu. Üllatusena ei näinud me ka siin mingeid erilisi jälgi suurest sõjategevusest, isegi Caeni katedraal ja kunagisele Inglismaa alistajale William Vallutajale kuulunud kindlus olid täies hiilguses külastajatele avatud.
Ka Caenis asuv, kunagisele Inglismaa alistajale William Vallutajale kuulunud kindlus on oma täies hiilguses taastatud ja külastajatele avatud.
Selgust saime alles Caeni infopunktis. Saime teada, et linn on uuesti üles ehitatud ja taastatud, et linnas on vaid üks dessandile pühendatud memoriaal ja muuseum ning suurem osa sõjaajaloolisi paiku, mida tasuks kindlasti külastada, asub rannikul.
Paraku oleks olulisemaga tutvumiseks kulunud vähemalt paar nädalat, meil oli aga ainult kolm päeva. Seetõttu haarasime kaasa pataka brošüüre ja flaiereid ning tegime kiire nõupidamise prioriteetide asjus.
Pärast sõja lõppu asuti purustatud linnu kiiresti üles ehitama ning tänapäeval viitavad väga vähesed asjad seal üle poole sajandi tagasi toimunud sündmustele.
Kuna meeste hääl jäi peale, siis jäid ajakavasse Omaha Beach koos ameeriklaste surnuaia ja memoriaaliga, muuseum Overlord; Ponte du Hoc’i suurtükipatarei; Normandia tankimuuseum Carentanis; De Longues sur Mer’i suurtükipatarei; De Maisi suurtükipatarei ja punkrid; Arromanche’i Gold Beachil asunud ajutise, nn Mulberry sadama detailid ja De Merville’i patarei. Kõik need põnevad paigad sai ka läbi käidud: võimsad, üllatavalt hästi säilinud kaitserajatised ja meeletutes kogustes eksponeeritud sõjatehnikat soomukitest tankideni, kuulipildujatest raskesuurtükkideni, amfiibautodest dessantalusteni — igal kohal rääkida oma põnev lugu D-päevast.
Kõige võimsama mulje jättis mulle Omaha Beach. Imekaunis valge liivaga ja rohelusse mattunud kõrgendikega rannik, kus püüdsin oma fantaasiat rakendades ette kujutada D-päeval toimunut. Siiski ei suutnud ma endale tõetruult silme ette manada vai-, miini- ja traattõketest kammitsetud rannajoonel lainetes loksuvaid hukkunuid, karjuvaid haavatuid, plahvatavat ja suitsevat sõjatehnikat. Ammugi mitte pidevat kuulirahet kuulipildujatest ega kahuri-, raketiseadmete ja miinipildujatuld, mis paiskus järjekindlalt ründajate pihta ülevalt kõrgendikult. Jah, selle rannariba läbimine sellistes tingimustes tundus ilmvõimatu.
Raske on ette kujutada, mida võisid tunda rannikule lähenevad mehed sellist vaatepilti silmates.
Kõrvalasuva ameeriklaste kalmistu, kus sirgete lõppematute ridadena seisis valgest marmorist riste, mõjus ühtaegu võimsalt ja masendavalt. Ameeriklased ei ole unustanud oma võitlejaid, kes saabusid teiselt kontinendilt liitlastena Euroopasse ja andsid elu hinnaga oma panuse sõja kulgu. Suurem osa rannikul hukkunutest olid väga noored mehed, vaid mõned kuud enne operatsiooni sõjaväega liitunud reservistid.
Ameeriklased ei ole unustanud oma võitlejaid, kes saabusid teiselt kontinendilt liitlastena Euroopasse ja andsid elu hinnaga oma panuse sõja kulgu.
Läheduses asuv Ponte du Hoc’i rannapatarei köitis aga oma tragikoomilise looga. Plaani kohaselt pidid 225 maabunud rangerit ronima siin haardekonksude ja köisredelitega 30 meetri kõrgustest rannakaljudest üles ning hävitama patarei. Kuid dessantlaev oli ekslikult kaldunud kolm miili ida poole, mistõttu nad jäid ilma ülimalt hädavajalikust tuletoetusest ja maha ajagraafikust. Ometi suutsid nad oma ülesande H-hetkeks täita ja positsioonid vallutada. Kuid liitlaste poolt kardetud suurtükke seal polnudki. Viiest suurtükist koosnev maskeeritud patarei leiti tulistamisvalmina hoopis miil kaugemalt. Sellest rünnakuüksusest hukkusid rohkem kui pooled mehed. Sarnaseid lugusid ebaõnnestumistest ja sõduriõnnest oli ilmselt sadu. Kõige üllatavam oli minu jaoks see, et kogu Ponte du Hoc’i patarei ümbrus nägi välja nagu kuumaastik, ümberringi pommilehtrid, kuid punkrid on terved ja püsivad ajaloo meenutajatena tänaseni!
Loe artiklit edasi SIIT!
