Hea on see, et sel sügisel jäi nende reis ära, kuna ükskõik kuhu soojemale maale sõitmine on viiruse tõttu nii tülikas kui ka ka ohtlik.

Ma teadsin Romaniga käima hakates ja abielludes, et ta meeldib ka teistele naistele. Ma olin väga õnnelik, et Roman valis just minu. Juba esimestel kooseluaastatel hakkas mind häirima, et Roman suhtles nii paljude naistega. Või pigem mitte just paljudega, aga nelja-viiega oli sõber. Vähemalt nii ta ütles. Ja ütles ka, et mis selles imelikku on, tal on juba tudengiajast saati naissoost sõpru olnud. Niisuguse jutuga suutis ta mu mingiks ajaks maha rahustada, aga siis ma nägin jälle mingeid halbu märke ja armukadedus hakkas piinama. Ta on mulle mõnelgi peol suurt südamevalu valmistanud, kui mõne naisega täiesti avalikult flirdib. Tema ise naerab mu flirtimise jutu peale ja ütleb, et küllap nii mõnelegi n-ö vana kooli inimesele tundub erinevast soost inimeste sõbralik vestlus alati kui flirt.

Aga nüüd siis neist imelikest reisidest.

Kolm aastat tagasi tuli mees ühel oktoobriõhtul koju jutuga, et nad lähevad töökaaslastega kahe nädala pärast Türki Antalyasse puhkama. Ma küsisin kohe, mis uus mood see nüüd on, et enam ei minda perega puhkama, vaid töökaaslastega. Roman ütles, et tegelikult nad ei lähegi puhkama, vaid lihtsalt töötavad soojal maal, mitte pimedas ja rõskes Eestis. No neil on niisugune töö, et nad saavad seda endale lubada, et päeval päevitada või matkata ja õhtul töötada. Veel ütles mees, ta puhkas koos minu ja tütrega ju terve suve, kui me kuu aega mööda Eestimaad ringi sõitsime, ja see oli ülitore puhkus. See Türgi lugu ei meeldinud mulle, aga mis mul öelda oli.

Küsisin, kellega koos ta siis sõidab. Ta rääkis, et kaks meest ja neli naist. Kõik sellised 30 ja 40 eluaasta vahel. Kui ta neid lähemalt tutvustas, siis üks mees ja kaks naist tulid tuttavad ette küll nende jõulupeolt. Minu meelest Roman selgelt meeldis nendele naistele, sest need muudkui kihistasid naerda, kui ta nendega rääkis. Üks Viivika kõkutas peol, et tal on küll viis mehekandidaati, aga ta on ikka täitsa vaba ja naudib seda.

Küsisin mehe käest, kas Viivika on ikka vaba või on tal uus mees nüüd. Roman vastas kuidagi hooletult, et tema pole uurinud, aga kui Viivikal oleks uus mees, küllap oleks ta sellest rääkinud, sest ta on jutukas. Küsisin, kas kõigi teiste abikaasad siis lahkelt lubavad niimoodi nädalaks ära minna. Roman ütles, et Janikal ka tema teada polegi kellegi käest n-ö reisiluba küsida, kuna tema mees elab juba kolm aastat Soomes ja käib siin ainult last vaatamas. Ja siis Roman imestas veel, miks ei peaks abikaasad lubama, pärast on kõigil ju rõõmsam meel. Jah, rõõmsam meel. Ma küll aru ei saanud, kuidas mul rõõmsam meel peaks olema, kui mu mees võib-olla nädal aega Viivikaga magab. Või Janikaga.

Kui mees küsis, kas mind vaevab jälle armukadedus, siis vastasin, et üldse ei vaeva, vaid ma olen lihtsalt uudishimulik. Otsustasin, et rohkem ma seda reisi jutuks ei võta, sest niigi oli meil teiste naistega suhtlemise pärast tõsiseid ütlemisi olnud. Las käib ära ja siis vaatame, kuidas edasi elame.

Roman on selgesti minu vastu leigem kui suhte alguses, ta on rohkem kodust ära ja kodus on sagedamini vaikselt omaette. Eks sellepärast need kahtlused tekivad.

Kui ma seda oma sõbrannale Siirile rääkisin, siis see naeris, et, lollike, kas sa tead meest, kes on oma naisest pea kümme aastat muudkui sisse võetud.

Igatahes ma rääkisin Siirile ka ome mehe reisist ja oma kahtlustest eriti seoses Viivikaga, et see naine mu mehe hoovi tõmbab reisil.

Ja kujutate ette, mida Siiri ütles! Ta ütles, et tõmbab hoovi, siis tõmbab, tulevad koju tagasi ja Roman on jälle sinu mees. Ma tundsin, kuidas ma solvumise tõttu näoest punaseks läksin. Peaaegu karjusin Siirile: “Kuidas sa aru ei saa, ta võib ju mind petta seal ja tulla koju õige mehena.”

Siiri ütles: “Tulebki koju õige mehena. Ja mis vahet seal on, kas pettis sind või mitte. Kui ta on sulle õige mees, siis ta tunned selle ära. Kui ta aga mõtetes ja tunnetes ei ole enam sinu mees, siis sa tunned ka selle ära. Kahtlustamisel pole mõtet.”

Muidugi ma ei olnud Siiriga nõus, aga vaidlema ei hakanud. Ma olin väga rõõmus, et Siiri oli siiski minu poolel ja oli nõus minema paar tundi enne lennuki ärasõitu lennujaama jälgima seda seltskonda ja nende kehakeelt.

Mu mees oli muidugi Siirit varem näinud, aga Siiri oli hiljuti endale poisipea lasknud lõigata ja heledad juuksed süsimustaks värvinud ning lubas päikeseprillid ette panna. Olime kindlad, et Roman teda ära ei tunne, pealegi on reisile minejail rohkem endaga kui ümbrusega tegemist. Nii oligi, nagu me Siiriga ennustasime. Sõitis tõesti kaks meest ja neli naist ja ilmselt siis need, keda Roman nimetas. Pärast Siiri rääkis, et jalutas nende lähedal ja kuulis ka nende juttu. Kui ma küsisin, millest nad rääkisid, vastas Siiri, et ära muretse, sinust nad ei rääkinud. Ütles, et meenutasid ilmselt mingeid ühiseid naljakaid seiku, sest nad itsitasid pidevalt. Ma küsisin, kas oli kuidagi näha, et Roman ja Viivika on paar. Siiri vastas, et rääkisid teineteisega täitsa viisakalt, ei suudelnud, aga mis nad Antalya hotellis teevad, seda meie siit ei näe. See oli minu tögamine.

Kogu selle reisinädala ajal kujutlesin, kuidas Roman ja see vormikas Viivika armurõõme naudivad. Viivika ei jäta kindlasti juhust kasutamata ja miks peaks Roman teda tõrjuma. Kui küsisin Romanilt, miks ta Messengeris mu sõnumitele ei vasta, vastas ta, et tõesti ei viitsi telefonis isuda ja pole ka miskit olulist teatada. See nädal oli tõeline piin mulle. Kui Roman tagasi tuli, siis muudkui rääkis vaimustunult, kui lõbus neil oli, kuidas nad muudkui naersid ja kui palju see reis elujõudu andis. Need jutud olid nagu minu mõnitamiseks. Roman sai üsna pea aru, et ma ei taha neid muljeid kuulata ja siis ei rääkinud üldse midagi. Aga ma nägin, kuidas ta lausa paar kuud oli selle reisi mõju all ja mõtles sellele tagasi. Nagu mesinädalad oleks olnud. Kuidagi saime sellest üle, tuli suvi ja saime koos puhata.

Aga sügisel tuli ta jälle oma reisijutuga. Viivika polnud ikka veel meest leidnud ja sõitis ka kaasa. Seekord Küprosele. Vahepeal oli ka sportlik punapea Laura lahku läinud ning seltskonda lisandusid Katrin ja Paul. Kokku juba kaheksa inimest. Mu sõbranna Siiri keeldus lennujaama luurama minemast, öeldes, et seal pole ju midagi huvitavat ja tema ei taha niisuguse asjaga tegelda. Jälle oli reisil oleva mehega raske suhelda, sest ta ütles, et ei tassinud telefoni kaasas. Aga mida mina pidin arvama?

Kui mees koju tuli, ei rääkinud ta reisist mitte midagi. Küsisin, kuidas siis oli. Ta ütles, et oli väga lahe nagu eelmine kord. Küsisin, miks sa muljeid ei räägi. Ta vastas, et ma ju nägin eelmine kord, et sa ei taha neid muljeid kuulata. Eks tal oli õigus.

Kui mees kolmandat korda tuli oma reisijutuga, siis ma lihtsalt ei uskunud oma kõrvu. Ma olin ju küllalt mõista andnud, et need reisid ei meeldi mulle. Aga ta läks ikka. Ja Viivika ka. Seekord Tenerifele. Ma ei kirjutanud mehele reisi jooksul ühtegi korda. Tema mulle ka ei kirjutanud. Kui ta koju tuli, siis õnneks ei õhanud, kui jube ilusad päevad need olid. Me ei rääkinud reisist ühtegi sõna. Nii kui ta esimesel päeval mingit muljet alustas, ütlesin mina “Ja-jah!” ja tema sai aru, et jätkata pole mõtet.

Nüüd jääb siis üks aasta vahele. Eks näe, mis edasi saab. Võib-olla hakkavad Viivikaga Eestis kohtuma. Või on kogu aeg salaja kohtunud, ega mina tea.

Me saame Siiriga üldiselt hästi läbi, aga kui mul pärast Romani reisi jälle enesehaletsushoog peale tuli, et Roman petab mind, siis Siiri ütles, et maga välja ja siis suhtleme edasi. Siiski polnud mul kedagi, kes nii toeks oleks olnud. Emale ma üldiselt meie abieluprobleemidest ei räägi, aga ükskord pärast Romani kolmandat reisi koos tütrega ema juures olles olin nii kurb, et ema hakkas uurima. Ja siis ma pahvatasin välja, et Roman vist petab mind. Ema küsis, mida see “vist” tähendab. Rääksin talle ära kogu loo, mis kahtlused mind vaevavad. Ema küsis, kas Roman käitub minuga inetult. Ma vastasin, et ei käitu. Ema küsis, kas sain Romani armukeselt anonüümkirja. Vastasin, et muidugi ei saanud. Minu suureks imestuseks sai ema lausa pahaseks. Ta püüdis siiski üsna rahulikult selgitada, et ma ei tohiks mehele etteheiteid teha ja oma kahtlustustega teda vaevata, vaid peaks pigem heaga meest enda poole võitma. Kui Roman petabki mind vahel kellegagi, peab ta teadma, et tal on kodus väga hea naine, ja ta unustab selle teise naise. Niisugune mõtteviis on mulle täiesti vastuvõetamatu — kuidas saab petmisesse suhtuda nii leebelt! Küsisin emalt, kas isa pettis teda. Ema vastas, et küllap ikka, aga tema kõrval ei seisnud ega saa seetõttu midagi kindlat öelda. Aga ta oli hea mees. Ja siis ütles ema üsna karmi ilmega: mis vahet seal on, kas su mees vahel petab sind või mitte, kui ta on sinuga koos olles hea mees.

Ütlesin emale, et ma siiski tahaks teada, kas Roman on truu, aga raske on seda kontrollida. Ema karjatas: “Mis tähtsust sel on, kas mees on sind petnud! Peaasi, et ta hoolib sinust ja tuleb ilusasti koju, mitte ei koli mõne tüdruku juurde! Karda parem seda, kui mehel on jumala ükskõik, kas sa üldse olemas oled, kuigi elab sinuga ühe katuse all.”

Hakkasin nutma ja ütlesin, et olen nii väsinud sellest muretsemisest. Ema vastas, et kui homme lõpetad muretsemise, siis pole homme ka väsinud.

Ema ja loomulikult ka sõbranna Siiri sõnade üle sügavamalt järele mõeldes saan ma aru, et mingis mõttes on neil õigus. Minul on ju suhe oma mehega ja kõige tähtsam on, kui rahul ma selle suhtega olen. Praegu midagi hullu meie vahel ei ole. Enda vaevamine mõtetega, kas mehel on keegi teine, ei tee mehe kõrvalsuhet olematuks. Aga see küsimus ikkagi vaevab mind. Võib-olla ühel päeval mees reedab end ja siis on kõik selge. Tean, et see seltskond on arutanud, et äkki saaks nüüd aprillis n-ö tööreisile minna. Mina loodan, et ei saa, sest sel ajal levib viirus endiselt.