Evelina on pärit Kohtla-Järvelt. Juba kooliajal otsis ta pidevalt uusi seiklusi ja võimalusi enesetäienduseks: „Vanasti ma ei sallinud seda sõna „hobi“ — mulle tundus, et mul ei olnud traditsioonilisi hobisid ja vabal ajal ma lihtsalt korraldasin igasugu asju.” Evelina korraldas koolis kõike alatest klassiõhtutest kuni aktuste ja tähtpäevadeni, kuid ühel hetkel lisandusid sinna maakondlikud üritused ja siis juba riigiülesed organisatsioonid. Nii sai tema hobiks vabatahtlik töö.

Erinevates ringkondades aktiivsete noortega suheldes jõudis temani informatsioon Erasmuse noortevahetusest: „Ma olin kuulnud, et meie naaberkool Jõhvis oli terve klassiga käinud vahetuses ja see tundus väga uskumatu — nad olid ise käinud Hispaanias ühel koolil külas ning sealt tuli ka klassijagu õpilasi neile külla.”

Kodukandi tegemised jäid ühel hetkel kitsaks. Nii osales ta 14-aastasena noortevahetusel. Oma esimese Erasmuse projektiga käis ta Poolas õppimas ettevõtlikkuse õpetamist noortele läbi lauamängude tegemise. Sealt edasi tulid juba järgmised Erasmus+ projektid üle Euroopa. Noortevahetused ja koolitused toetasid tema tegemisi mitmes kohalikus ja riiklikus noorteorganisatsioonis.

Õpiränne jätkus ka tudengina. „Ma usun, et hästi loomulik on minna vahetusüliõpilaseks, kui sa oled käinud Erasmus+ programmiga juba lühematel vahetustel või koolitustel. Ma olin saanud selle energialaksu kätte ning näinud, kui palju põnevaid inimesi seal kohtab. Tundus loomulik, et pool aastat või aasta kestev asi saab olla ainult veel parem,” selgitab Evelina, kust tuli otsus minna ka vahetusüliõpilaseks välismaale.

Kui Evelina ise oli juba ülikooli alguses kindel, et läheb ka semestriks või kaheks välismaale õppima, siis üllatas teda, kui vähesed kursusekaaslased seda üldse kaalusid. „Enamik olid hästi pragmaatilised, tahtsid nominaalajaga lõpetada. Paistis, et põhjuseid, miks vahetussemestrile mitte minna leiti rohkem, kui neid, miks seda võimalust kaaluda,” samas kui tal endal oli jäänud vaid küsimus, kuhu täpselt minna. Valikuid oli palju, ent nüansse erinevaid. Näiteks oli mõnes Lõuna-Euroopa riigis õpe põhiliselt kohalikus keeles või oli õppeprogramm koduülikooli erialast liialt erinev. Siin andsid head nõu Erasmuse koordinaatorid instituudis, vahendades ka vilistlaste kogemust, kes varem ühes või teises ülikoolis olid. Evelina sõelale jäi Belgias asuv Arteveldehogeschool Gent.

Kuidas sujus välismaale kolimine? Kõige keerulisem oli kauge vahemaa tagant uue elukoha leidmine. „Juhtumisi olin ühes varasemas Erasmus+ projektis tutvunud belglannaga, kes oli ise Berliini kolimas. Nii õnnestus mul üle võtta tema endine tuba Gentis, kus naabriteks olid teised belgia tudengid,” kirjeldab Evelina, kuidas Erasmus+ projektides kohatud inimesed võivad su elu endalegi ootamatult suunata. Juba esimesel kohtumisel võlus Evelinat uue sõbra võrratu kirjeldus belglanna kodulinnast, Gentist.

Kuigi Gent on üliõpilaslinn, kus on palju ka rahvusvahelisi tudengeid, soovis Evelina lähemat tutvust teha teiste kohalikega. Kogukonda sulandumisel oli abiks naabritega lävimine. „Meie tänav oli nagu autovabaduse puiestee Tartus. Kevade tulles rulliti seal lahti tänavapikkune muruvaip. Üheskoos ehitasid ümberkaudsete majade elanikud sinna mänguväljaku, puitalustest mööbel, lauakesed. Õhtuti oli seal hea naabritega kohtuda,” kirjeldas Evelina oma kodutänava kontseptsiooni nimega Leefstraat ehk „elav tänav”.

Lisaks ülikoolis käimisele otsis ta veelgi võimalusi olla osa kohalikust kogukonnast. Nii pani ta end näiteks kirja vabatahtlikuks Kongo kristliku kogukonna heategevusüritusele. „Olin seal abiks lihtsate ülesannetega nagu toidu serveerimine ja muu korralduslik asjajamine. Samas sain seal paremini aru Belgia ajaloo tumedamast peatükist — Kongo kolonisatsioonist,” jagas ta kohapeal saadud vabatahtliku töö kogemust. Muide, ka seal tuli kasuks Evelina vene keele oskus, sest juhtumisi oli üks korraldajatest venelanna, kes oli Belgias elanud üle 20 aasta.

Kuna belglased on rattarahvas kuulub kohaliku kultuuri juurde kõik jalgratastega seonduv, rääkis Evelina. „Seal oli rattasõidu vaatamine ja kaasaelamine inimestel DNA-s, nii nagu meil siin on suusatamine või ralli,” meenutas Evelina, kuidas mõnel nädalavahetusel läks ta kohalike sõpradega kaasas rattaspordivõistlustele. „Vaatasime terve päeva pikka maad sõitvaid jalgrattureid. Seda nii suurelt väliekraanilt keset aasa, mille ette kohalikud oma rannatoolidega kogunesid, aga ka otse rattaraja kõrvalt, kus näiteks ühe künklikul munakiviteel võis kuulda rattakettide raginat ja jälgida erinevaid mäe ületamise võtteid,” kirjeldas Evelina, et Eestis ei olnud ta varem midagi sellist teinud.

Evelina sõnul on keeruline täpselt mõõta, kuidas just üks konkreetne Erasmus+ projekt oleks teda muutnud, vaid areng toimub ikka tervikuna: „Kui sul on kursusel inimesi mitmekümnest erinevast riigist, siis on isegi kõige lihtsamad vestlused huvitavad. Kõige tavalisemad mõisted ja arusaamad tuleb küsimuse alla seada ja uuesti defineerida. Mida sinu jaoks miski tähendab, kuidas mõistad? Siis näed ka, et see, kuidas ise elad, mida arvad ja mida teed, ei ole mitte mingit pidi „kindel norm”, vaid lihtsalt üks võimalik lähenemine paljudest.

Kuidas saaks Erasmus+ kogemuse võtta kokku kolme sõnaga? Evelina ütleb, et kolme sõnaga on Erasmus+ lihtsalt „Väga. Hea. Võimalus.”: „Kõigil on see võimalus ja võimalusi on väga erinevaid. See, mis sa selle võimalusega teed, on juba sinu otsustada. Kui sa ise ei viitsi ja lähed kinnise mõtteviisiga, siis ilmselt ei jäägi midagi külge. Kui lähed avatud meeltega, siis edasi avaneb lõputult võimalusi!”

Erasmuse blogis jagavad Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse õpirändurid oma lugusid laiast maailmast. Selleks, et ise õpirändama minna, leiad rohkem infot leheküljelt www.archimedes.ee.

Jaga
Kommentaarid