Jelena on õppinud inglise keele õpetajaks, kuid praegu on tal magistrikraad andragoogikas. Esimest korda puutus ta õpirändega kokku juba siis, kui olid veel Leonardo da Vinci ja Grundtvigi programmid — aasta oli siis 2004 ning temast oli just saanud Narva Kutseõppekeskuse projektijuht. Üks tema esimesi töökohustusi oli aruande kirjutamine projektist, millest ta ei teadnud mitte midagi ning ta pidi seda kirjutama ka keeles, mida ta ei osanud: „Minu suurim mure oli esialgu eesti keele oskus. Ma olin seda koolis õppinud väga vähe ja nüüd pidin hakkama kirjutama teemal, millest ma ei teadnud midagi. Esimesed kuud olid väga rasked, istusin ja tõlkisin, aga hakkama sain!”

Jelena Lohmatova. Foto: erakogu

Tänaseks päevaks ei ole Jelena mitte lihtsalt hakkama saanud, vaid ta on tunnustatud täiskasvanute koolitaja ning mitteformaalse hariduse edendaja. Teda on muuhulgas tunnustatud nii Ida-Virumaa kui Eesti Aasta Koolitaja tiitlitega. Oma südameasjaks on ta aga võtnud puuetega õpilaste õpirände edendamise. Ahtme Koolis tööd alustades ei olnud intellektipuudega laste õpiränne sugugi tavaline: „Kui ma Ahtmel alustasin esimeste projektidega, siis oli veel selline hoiak, et intellektipuudega lapsed ei saa reisida ja see on liiga keeruline nende jaoks. Kui me siis alustasime, selgus aga kiirelt, et nad saavad reisida ja nad on projektides väga head ja tugevad.”

Tegelikult on Ahtme Kooli noored tõestanud, et nad ei suuda mitte vaid projektis osaleda, aga nad suudavad väga edukalt ise projekte kirjutada. Nende lemmik noortevahetuste teemad on multimeedia ning kokandus. Jelena rõhutab korduvalt, kuidas Erasmus+ programm on ikkagi õppimine, kuid Ahtme noorte õpiränded teeb eriliseks siiski ka tõik, et suuremalt osalt noorte jaoks on see esimene välisreis, ammugi esimene lennureis. „Alguses käisin ma nendega kaasas, et näha, mida ja kuidas paremini planeerida. Ma mäletan väga hästi, kuidas ühel esimestest lennureisidest olid noored väga ärevil, aga kui ma seljataha vaatasin, siis olid kõigil naeratused kõrvuni ja pöidlad püsti — nad olid siiralt õnnelikud! Siinkohal on paslik tänada ka Ahtme Kooli õpetajaid, kelle toetuseta sellised projektid üldse ei sünnikski.”

Noortevahetused toimuvad tõesti väga erinevatel teemadel, kuid nende ühine nimetaja on see, et need võimaldaksid puuetega inimestel tunda eduelamust: „Tegu ei ole tavaliste akadeemiliste teemadega, vaid valdkondadega, kus nad näeksid ja kogeksid, et nad saavad edukalt hakkama. Näiteks muusika- ja teatrivaldkonnad on sellised, kus kõigil on võimalik kogeda eduelamust!” Tavaliselt on grupid integreeritud ehk kõigil noortel ei ole puuet, vaid noortel on võimalus sotsialiseeruda väga erinevate kogemuste ja taustadega kaaslastega.

Jelena soovitab leida võimalus Erasmusega õpirännata ja ka ise projekte kirjutada: „See on nii suur väärtus igale koolile ja asutusele. Sellega ei tule tegeleda mitte iseenda, vaid teiste jaoks. Kui sul on võimalus kirjutada projekte, siis tuleb seda teha, et muuta elusid.” Jelena räägib, kuidas ta ei mõista, kui mõnes koolis on projektijuht, kes tegeleb ainult koolisiseste projektidega nagu sellest piisaks. „Erasmus+ ei ole liiga keeruline, aga see on nii suur võimalus noortele,” selgitab Jelena, kuidas programmi taotlusvoorud on väga hästi läbimõeldud, et sa analüüsiksid oma ideed ja reaalselt mõtleksid, kuidas see toimuda saab. „Kui taotlemine oleks liiga lihtne, siis oleks palju tooreid projekte, mille elluviimine oleks väga keeruline. Las olla keerulisem alguses paberil!”

Mõneti ootamatu plussina toob Jelena välja ka õpetajate ning õpilaste koostöö paranemise: „Mul on nii palju näiteid, kus õpetaja pärast õpirännet tõdeb, et ta poleks kunagi osanud arvata, et mõni õpilane on nii andekas ürituste korraldaja või kokk. Need on need anded, mis matemaatikaõpetajal matemaatikat õpetades jäävad nägemata.” Jelena usub, et ka õpetajate jaoks on oluline, et nad näeksid õpilasi ehk ka teistes olukordades, kui vaid oma ainetundides.

Jaga
Kommentaarid