On augusti keskpaik ja Lonely Planeti autor Fionn Davenport uitab oma abikaasaga Dorsoduro kitsastel tänavatel. Aeg-ajalt mööduvad nad saksa keelt rääkivate turistide kambast, kes on peatunud, et kiigata sisse mõne poekese akendest või uurivad lihtsalt kaarti. Igal teisel aastal oleksid need tänavad täidetud turistidega ja liikumisruumi oleks palju vähem.

Selleks, et mõista, kui palju neid inimesi seal tavaliselt on, mõtle järgnevatele numbritele: möödunud aastal võõrustasid selle pisikese linna 53 tuhat elanikku üle 26 miljoni turisti. See oleks sama, kui 18 miljoni elanikuga New Yorgi linn peaks iga aasta võtma vastu 88 miljardit turisti. Mõeldes igale teisele populaarsele sihtkohale, tunduvad need uskumatud numbrid.

Kui Veneetsia 3. juunil turistidele avati, tulid nad tasapisi tagasi, kuid tegemist oli enamasti kas itaallaste või lähiriikidest pärit külalistega ning praeguseni ei viibi seal väljaspoolt Euroopat pärit turiste, kes moodustavad tavaliselt kuni 50% massist. Lisaks ei randu Veneetsiasse kruiisilaevad.

COVID-19 pandeemia on vähendanud turistide hulka nelja viiendiku võrra ja pannud põntsu turismimajandusele ehk 65% veneetslaste palkadele. Kuigi veneetslased on kriisidega tuttavad, paneb see kriis kohalikud siiski korralikult proovile.

Fionn jalutab oma abikaasaga Punta della Dogana kunstimuuseumi ja Peggy Guggenheimi Collectioni juurde, mis on avatud limiteeritud aja, sest turiste on liiga vähe. Nad jõuavad sinna valel päeval ja mõlemad muuseumid on suletud.

Nende õnneks on aga enamik Veneetsia vaatamisväärsusi suvel tavapärasel ajal avatud ja neil õnnestub mitmeid neist külastada. Kui igal teisel aastal oleks järjekorrad väga pikad ja isegi, kui jaksad seal ära seista, oleksid pressitud ruumidesse nagu kilud karpi, siis sel aastal on võimalik jagada seda kogemust vaid tosinkonna teiste turistidega.

Tühjad muuseumid, segamatud vaated ja kruiisilaevade puudumine tunduvad neile kahele küll võrratu kogemusena, aga kohalikud ärid seda entusiasmi ei jaga. Üks kolmandik linna hotellidest ei ole oma uksi üleüldse avanud ja need, mis on, annavad endast kõik, et keset suve madalate hindade juures toad täita.

Fionn ja ta naine ööbisid elegantses Giorgione hotellis, mis on tavaliselt rahvast täis. Nende sealviibimise ajal on aga kõigest 70% tubadest hõivatud ja enamik külalisi on oma toad broneerinud viimasel minutil. "Me avasime taas uksed 28. mail ja see oli tõeline julgustükk," selgitab hotelli mänedžer Marisa Milanese. Nende lootus on meelitada enda juurde külalised hotellidest, kes otsustasid uksi mitte avada, kuid ka kõige optimistlikuma stsenaariumi puhul töötavad nad sel suvel kahjumiga.

Ka paljud linnas tegutsevad restoranid on kinni, kuid pigem just need, mis on keskendunud vaatest mitte toidu kvaliteedist huvitunud klientidele. Need, mis on oma uksed avanud, elavad ühe päeva korraga, kirjutab kohalik toidublogija Monica Cesarato. "Väga raske on varusid täita, sest restoranidel pole aimugi, kas neile tuleb täna kliente või mitte."

Kuid Cesarato silmis pole kõik halb. "Headel restoranidel, mis teenindavad kohalikke, läheb tegelikult väga hästi. Eriti neil, kes olid karantiini ajal sotsiaalmeedias aktiivsed ja tuletasid end inimestele meelde," teab ta.

Fionn lahkus abikaasga Veneetsiast, tundmata tavapärast väsimust, mis kaasneb mõne populaarse turismisihtkoha külastusega ja kuigi ta soovib, et Veneetsia majandus kiiresti taastuks, tunneb tükike temast ka, kui mõnus oli see linn ilma turistideta.

Lugeja, külastasid lähiajal Veneetsiat või mõnd teist populaarset sihtkohta, kus oli tavapärasest vähem turiste? Jaga kogemust ka meiega keilit.aedma@ekspressmeedia.ee.