Teele on kena, heas vormis naine, aga veel tähtsam on see, et ta ei ole kunagi väiklane ega räägi teisi taga. Peale selle on ta juht, kes ei takerdu pisiasjadesse, vaid laseb inimestel olla. Teele on korrektne ja range, aga alati teistega arvestav. Ilmselt kõik need omadused aitasidki kaasa meie omavaheliste suhete paranemisele.

Tema eraelu kohta nii palju, et Teele on lahutatud ja elab külastussuhtes ühe lahutatud mehega. Teele tütar lõpetas kolmanda klassi. Väga armas tüdruk.

Mina olen Teelest, kes viiruskriisi ajal sai 40aastaseks, neli aastat vanem.

Ma ei ole nii sportlik ja nii heas kehalises vormis, aga julgen öelda, et olen nooruslik ja kena naine. Kui Teele meile tööle tuli, siis tundsin, et olen kohanud lausa hingesugulast. Ta on nii avatud ja avameelne ja ilmselt seetõttu on temaga väga hea suhelda.

Kui minu isiklikust elust rääkida, siis olen 20 aastat koos elanud kevadel gümnaasiumi lõpetanud tütre isa Martiniga. Abielus oleme olnud 18 aastat, aga sel pole tähtsust.

Aga ma pidin reisist rääkima. Miks me läksime Egiptusse? Sest Euroopa suvituskohtades on sel ajal juba üsna jahe ja Egiptusse olid kõige soodsamad pakkumised. Arutasime ka seda, et uusi paiku avastame ju ikka oma pereliikmetega koos, aga nüüd oli plaan lihtsalt nädalaks ennast tööst välja lülitada ja olla töökaaslastega koos vabas olukorras.

Miks sõitis kuus naist? Meil ongi vaid kolm meest, kaks neist 25aastased ja üks ligi 60. Noored ütlesid, et seline reis ei ole nende teema ja vanem mees ütles, et ei taha kodus tülli minna.

Seega sõitsidki reisile enam-vähem ühevanused naised. Ausalt öelda ma poleks uskunud, et sellest nii meelolukas nädal kujuneb. Meist said head sõbrannad, kes ei häbenenud oma elust üksteisele rääkida. Töö juures olid meil ka head suhted, aga me ei teadnud üksteise kodusest elust kuigi palju. Milline nauding oli niisuguse seltskonnaga lähedasemaks saada ning päikest ja merd nautida!

Merd me tegelikult esimesel päeval ei nautinud, sest rannas oli kõva tuul ja me veetsime päeva basseinide ääres. Teise päeva lõuna ajal küsis Teele, kas ma viitsiks temaga mere äärde tulla, sest tema tahaks ikka soolases vees ka ujumas käia. Ütlesin, et loomulikult tulen. Teised jäid basseini äärde.

Käisime meres, kuigi minu jaoks tundus vesi pisut külm. Pärast leidsime tuulevarjulise paiga, kus saime lamamistoolidele pikali heita. Teele ütles, et tahtis natuke vaiksemat keskkonda, aga üksi ei tahtnud ka eralduda, siis oleks arvatud, et ta peab end uhkeks. Mina kohe vastu, et mitte keegi ei peaks teda uhkeks, sest ta on nii sõbralik. Teele tänas.

Läks kuidagi nii, et hakkasime kumbki oma elust rääkima. Kõigepelt rääkis Teele, et lõpuks ometi on tema elus niisugune tasakaal, et ta saab rahulikult teha tööd, pühenduda tütrele ja tema elus on olemas ka armastus. Kui ta siis äkki küsis, kuidas minul on, siis ma ehmatasin ja punastasin sügavalt. Mida ta päikesepaiste tõttu loodetavasti ei näinud. Ütlesin, et olen oma elukäiguga üldiselt rahul ja rõõmu saan sellest, et tütar on tubli. Kui Teele küsis, miks ainult tütar annab rõõmu, olin jälle kimbatuses. Endalegi ootamatult pahvatasin välja, et mehega on ka kõik hästi, aga meie elu on kuidagi seisma jäänud. Me ei käi mitte kuskil, ainult tema mõnede sõprade sünnipäevadel ja tema vanemate juures, aga seal on ju aastaid samad tegemised ja samad jutud.

Kõige rohkem käisimegi maal mehe vanemate juures aiatöödel abiks. Muidugi oli tore, et meil olid omad juur- ja puuviljad, kurgid ja tomatid, aga minu jaoks ei olnud see nii tähtis. Pigem tekitas võlgniku tunde, et ma pean seal töötamisega saagi n-ö välja teenima. Lisaks mina koristasin toad, pesin pesu ning tegin mehele ja lapsele süüa. Laps hakkas täiskasvanuks saama ja ema polnud talle enam nii tähtis kui varem.

Kui Teele küsis, kas ma endale vahel vabadust luban, hüüdsin ma, et ei hakka iialgi oma meest petma. Selle peale vastas Teele, et vabadus või oma aeg ei ole ju mehe petmine, aga võiks ju sõbrannadega väljas käia, kinos, teatris, kohvikus või pubis. Meestega võib ka ikka suhelda, ega see pole petmine. Teele ütles, et temale küll meeldib tunda, et ta ikka on veel meeste jaoks atrakatiivne. See ei sega oma meest armastamast.

See hommikupoolik Teelega seal reisil pani mind mõtlema, et asjad, millest ma Teelele rääkisin, on mind aastaid vaevanud. Kahjuks polnud ma endale julgenud seda tunnistada. Meie reis kujunes ülimalt meeldivaks ja väga lõbusaks. Tutvusime seltskonna taanlastega, kes samas hotellis elasid, ja istusime nendega õhtuti restoranis. Suhtlesime ka nelja eestlasega, kes samas elasid. Ma polnud vist oma kümme aastat nii palju naernud kui sel reisinädalal. Kõigist neist töökaaslastest said mu sõbrannad ja elu tundus ilus.

Kui ma kodus mehele rääkisin, et reis oli väga lõbus, tutvusime taanlaste ja teiste eestlastega, kellega koos aega veetsime, siis mees ärritus. Ta püüdis oma ärritust varajata, aga ilmselgelt ei tahtnud ta mu muljeid kuulata. Kui ma kogemata reisist midagi jälle rääkima hakkasin, ütles tema järsult: “Jajah.” Sellega andis ta märku, et teema on lõpetatud.

Ühel päeval pärast tööd kutsus Teele mind koos kahe töökaaslasega-reisikaaslasega kohvikutuurile.

Ma kõhklesin ja ütlesin, kes siis kodus süüa teeb, aga Teele muigas, et kui mees ja tütar ise ei viitsi teha, siis käigu kuskil väljas söömas. No tütrel oli juba poiss ja nemad olid niigi pidevalt omaette. Teele ütles, et tema ei võtnud ei abielus ega ka nüüd oma sõbra ees mingit ümmardamise kohustust: kohustust süüa teha, pesu pesta või korterit koristada.

Mul oli päris raske mehele oma plaani selgitada. “Kas reisist ei piisanud?” küsis mees nii irooniliselt, kui suutis. Ma ei saanud aru, mis mõttes reisist ei piisanud. “Kas reisil saite veel vähe lõbutseda?” küsis tema. Ma ei vastanud midagi ja ega teda poleks vastus huvitanudki. Panin riidesse ja astusin minema.

Meil oli tõesti tore õhtu, aga mu mees oli mitu päeva torssis. Kui küsisin, mida olulist me sellel minu kohvikuõhtul oleks kodus teinud või rääkinud, ei osanud mees midagi vastata. Peale selle, et abielus naine ei hulgu õhtuti ringi.

Kuigi mu mehele see üldse ei meeldinud, hakkasimegi Teele ja tema seltskonnaga koos kohvikus ja vahel teatris käima. Teele soovitas mulle oma juuksurit ja aitas vaida poest moekamaid riideid. Sain mehelt riielda algul raha raiskamise pärast. Hiljem õhtul küsis ta, kes see mees on, kelle jaoks ma ennast üles löön. Ma ütlesin, et see mees on tema, aga see vastus ei paistnud teda rahustavat. Ta ütles, et see kuradi naine ehk Teele on mu “ära teinud” ja võtku ma mõistus pähe.

Ma ütlesin Teelele, et mu mees vihkab sind. Teele vastas, et teda see ei häiri, aga vihkamine teeb mu mehest nigelama ja väsinuma mehe.

Kui eelmise aasta detsembris mehele ütlesin, et me läheme töökaaslastega jälle reisile, karjus mees: “Mida?”

Ütlesin rahulikult, et meie tütar on juba suur, lõpetab kevadel kooli ja sina ka ei vaja mind iga päev enda kõrvale. Miks ma ei võiks reisile minna? Reisimine pole midagi sündsusetut ja seega me läheme. Kuni ärasõiduni oli kodus tummfilm.

Reis oli jälle väga lõbus. Seekord oli meid viis. Mäletan, kuidas ma nautisin seda, et mehed vaatavad mind ja üritavad tutvuda. Olin aastaga suutnud kolm kilo alla võtta. Kui koju jõudsin, ei hakanud mehele muljeid üldse rääkima, et teda mitte ärritada. Mees küsis, kas seekord oli nii raju reis, et midagi ei saa rääkida. Selleks ajaks oli mul juba tehtud otsus, et teen mehele ettepaneku lahku minna. Tütrega olin sellest juba rääkinud ja tema suhtus asjasse rahulikult. Tal oli niigi juba oma elu, pärast kooli lõppu kavatses ta koos kallimaga korteri üürida ja enne ülikooli minekut aasta töötada.

Kui mehega lahkuminekust juttu tegin, et saanud ta vihaseks, vaid jäi täitsa tummaks. Vaikisime tükk aega. “Mida ma sulle teinud olen?” küsis ta siis. “Kui olen midagi halba teinud, siis palun vabandust.”

Sain aru, et ta kardab n-ö mugavustsoonist välja kukkuda. Võib-olla kardab ka, et teised hakkavad rääkima, kuidas ta maha jäeti või kuidas naine hakkas ringi tõmbama.

Lohutasin meest, et ega ma kohe minema hakka. Mõtleme kõik läbi ja vaatame, kuidas asja kõige paremini korraldada. Mees süüdistas jälle Teelet ja lootis, et ma aru pähe võtan. Ma ütlesin, et niisugusel kooselul pole mõtet, küll aga võivad meist võivad saada veel head sõbrad. Loomulikult sain ma oma sahmaka tema vanemate käest, kellele mees oli rääkinud, et ma ei taha enam temaga elada. Nemad muidugi kohe teadsid, et mul on keegi teine. Aga niisugused süüdistused tuli ära kannatada. Kuulsin ka seda, kuidas mees oma tuttavatele oli mind taga rääkinud, et ma läksin Egiptuse reisil lolliks. Mis seal ikka, minul endal oli hea meel, et Teele mind seal lolliks ajas ja ma otsustasin, et püüan veel elada huvitavat elu ja mitte olla nagu noor pensionär.

Mehel võttis ikka kaks-kolm kuud aega, enne kui kohale jõudis, et ma ei mõtle ümber. Tänavu varakevadel enne eriolukorda jõusime ka päriselt lahku kolida. Mees pani koos vanematega raha kokku ja nad ostsid mulle korteri, et mees saaks meie vanasse kodusse elama jäääda.

Ma olen õnnelik ja vaba. Ma ei otsi praegu kedagi, aga loodan veel tõsiselt armuda. Vaat niisugune elumuutus algas ühe Egiptuse reisi hommikupoolikul.