KOHUTAVAD KOGEMUSED | Reisidel tehtud vead, mis läksid inimestele väga palju raha maksma
Reisile minnes tuleb alati kindlaks teha, et telefon töötaks ja piisavalt raha oleks. Tuleb teada, mis kell lennujaamas peab olema ja kas kõik dokumendid on korras. Kui investeerida aega ja raha maailma avastamisele, siis oleks ju hea, kui päriselt ka seda teha saaks. Reisidel tehtud apsakad võivad väga kalliks maksma minna. Järgnevad tegelased õppisid seda omal käel — siin on mõned vead, mis muutsid nende inimeste reisid palju kulukamaks, kui algselt planeeritud.
Noolega paremale liikudes saad lugeda 11 reisija lugu, mida endal järele teha pole soovitav.

Hakkasime enda värske abikaasaga Balisse mesinädalatele minema. Olime juba lennujaamas, kui meile registreerimislauast öeldi, et mind ei lasta lennukile, kuna mu pass kehtib veel ainult kolm kuud. Olime segaduses, kuna mesinädalad pidid kestma ainult kaks nädalat. Siis meile seletati, et Indoneesiasse sisenemiseks on tarvis passi, mis kehtib veel vähemalt kuus kuud. Sõime naisega lennujaamas hommikusöögi ja läksime koju tagasi. Nii õppisin, et pass tuleks uuendada vähemalt kuus kuud enne, kui see aeguma hakkab.
Kui me lõpuks Indoneesiasse jõudsime, tegin ma teise väga kalli vea. Esimesel õhtul jõin ma hotelli tervitusjooki, mille sees olid kraaniveest tehtud jääkuubikud. Veetsin suure osa meie mesinädalast vannitoas. Nii õppisin, et riikides, kus on vilets veevärk, ei saa isegi jääkuubikuid usaldada.
Ükskord pidin Brasiiliasse minema. Lennujaamas aga sain teada, et selleks on ka viisat vaja. Kuna mul seda polnud, läks 5 päeva mu reisist raisku. Õppisin, et pean alati enne reisile minemist uurima, kas riiki sisenemiseks on viisat vaja või mitte.
Ükskord unustasin enda hotellitoa seifi tühjaks teha. Õnneks ei läinud selle probleemi lahendamine väga kalliks. Helistasin hotelli, ütlesin neile seifi kombinatsiooni ja lasin neil kõik asjad ümbrikusse panna ning taksoga lennujaama poole saata. Mul vedas, et inimesed olid ausad ja midagi kaduma ei läinud. Sain kõik ilusti lennujaamas kätte. Kui lõpuks tagasi kontorisse jõudsin, siis printisin suure sildi välja, kus seisis: “Tühjenda seif!”. Lamineerisin selle ära ja kannan seda nüüd reisidel kaasas. Hotelli jõudes asetan alati sildi nähtavale kohale, et enam midagi sellist ei juhtuks.
-Marshall Gittler
Minu kõige kallim reisimisega seotud apsakas juhtus Singapuris ja ma maksan selle eest siiani. Olen tavaliselt väga hea planeerija. Koostasin arvutustabeli, kus kõik oli värvide järgi sorteeritud. Enamasti olen ma väga täpne, kuid seekord läks kõik väga halvasti. Ma kasutasin ajatsoonide arvutamiseks vale valemit.
Olime bussiekskursioonil. Uurisin enda märkmetest, kus meie järgmine peatus on, kui avastasin, et tagasilennu aeg ei näe õige välja. Õnneks oli mul tahvelarvuti kaasas ja sain kiirelt asja kontrollida. Tuli välja, et meie lennuk lendas kolme ja poole tunni pärast välja.
Pidime linnatuuri pooleli jätma ja kiirelt hotelli jõudma, et enda asjad haarata ning lennujaama minna. Kaotasime sellepärast ühe öö väga ilusas Singapuri hotellis, kaks ekskursiooni ja poolteist päeva. Järgmine peatus oli Delhis.
Kui me Delhisse jõudsime, uurisin enda märkmeid väga tähelepanelikult. Tuli välja, et meil oli Delhis peatumiseks nüüd üks lisapäev, mida me ei planeerinud. Lisaks pidime veel Hongkongi ka minema.
Selline väike viga arvutustabelis võib minna väga kalliks. Tegelikult pole rahaline kaotus võrreldav sellega, et kui mu kaaslane mind närvi tahab ajada, siis ta lihtsalt meenutab mulle, kuidas ma meie Singapuri reisi kihva keerasin.
-Michelle Steele
Pidutsesin hommikul kella neljani. Mu lend Amsterdami läks hommikul kell kümme. Jäin enda bussist maha ja pidin taksoga lennujaama sõitma. See läks mulle 150 dollarit maksma. Odavam oleks olnud lend ümber broneerida. Islandil tehtud vead pole odavad.
-thunderroad45
Hakkasin päevi lugema. Lootsin parimat, kuid eeldasin halvimat. Arvutasin, et täpselt 10 tööpäeva pärast algab ka meie reis. Peale seda avastust muutusin närviliseks. Ootasin ja lootsin iga päev. Kaks päeva enne lendu polnud pass ikka kohal. Helistasin uuesti ametnikele, kes soovitasid mul internetis aeg broneerida ja siis kohale minna. Kuna nende kontor asub Los Angeleses, pidin järgmisel päeval ette võtma ligi 100 kilomeetrise sõidu.
Neljapäeval oli mul viimane võimalus asjad korda saada ning reedel rahuliku südamega puhkama sõita. Helistasin ka meie reisiagendile, et talle olukorda seletada. Ta ütles, et oleksin võinud talle varem helistada. Ta oleks mulle nädalaid tagasi soovitanud ise kohale minna.
Ärkasime neljapäeval varem, lootsime, et kui varem jõuame, et siis saame ka varem jutule. Me eksisime sellega.. Istusime abikaasaga terve päeva suures ruumis koos karjuvate beebide ja tujukate lastega. Meie vastuvõtt lükkus kella ühe pealt hoopiski kella viie peale. Kui lõpuks enda jutu ära rääkisime, öeldi meile, et selleks, et pass samal päeval kätte saada on vaja koopiat sünnitunnistusest. Seletasin neile, et olen selle saatnud ja see ei tohiks probleem olla.
Abikaasa uuris, kas on midagi muud, mida me teha saaks. Avaldus on ju tegelikult mitmeid kuid tagasi saadetud juba. Ametnik jäi aga endale kindlaks ja ütles, et passi kätte saamiseks peab mul olema koopia sünnitunnistusest. Küsisin, et miks mulle seda telefoni teel ei öeldud, kuid sellele ma vastust ei saanud. Seletasin uuesti, et olen avalduse passi jaoks juba kuid tagasi saatnud. Ka selle peale ametnik vaikis.
Küsisin, et mida me siis tegema peaksime. Ametnik ütles, et peaksime linnaarhiivi minema ja sealt uue sünnitunnistuse koopia muretsema. Kuid ma pole ju Los Angeleses sündinud, vaid hoopiski San Diegos, mis oleks veel lisa 250 kilomeetrit olnud. Lisaks oli kell juba nii palju ja arhiiv oleks olnud suletud. Enam polnud midagi teha.
Sundisin enda abikaasa reisile minema, kuna tal oli kehtiv pass olemas. Vähemalt ei kaotanud me nii kogu raha. Abikaasa ütles, et tore oli, aga ilma minuta polnud ikka päris õige. Ta tundis ennast teiste paaride seas üleliigsena. Meie reisiagent tundis mulle kaasa, saime ka natukene raha tagasi.
Pass jõudis minuni järgmisel päeval.
-Marie O’Day

Jooksin kiirelt hotelli ja andsin teada, mis minuga juhtunud oli. Selleks hetkeks polnud mul enam sularaha ega ka kaarti. Kuna helistasin esmalt politseisse, mitte panka, siis jõudis varas mu kaardilt 500 eurot välja võtta.
Peale politseijaoskonnas käimist oli juba peaaegu kesköö. Mul polnud eurosid ja olin umbes 3 kilomeetrit enda hostelist eemal. Minu lähedal oli üks perekond Saudi Araabiast. Pereema käekott oli varastatud. Nad rääkisid väga head inglise keelt ja kui nad kuulsid, kuidas politseinik mulle seletas, kuidas ma enda hosteli jala jõuan, ulatas pereisa mulle rahatähe ja ütles, et ma rongiga läheksin. Puiklesin vastu ja seletasin talle, et mul on ka krediitkaart kaasas. Kuid ta ei andnud alla.
Võtsin lõpuks raha vastu, politseinik seletas mulle, mis rongidega ma minema pean. Tänasin kõiki ja soovisin perele head reisi. Alles raudteejaamas avastasin, et mees oli mulle 100-eurose andnud. Olen siiamaani šokis.
-somedude456

-proserpinapom
Allikas: roughmaps.com
Fotod: Pixabay