07.08.2020, 14:07

KOHUTAVAD KOGEMUSED | Reisidel tehtud vead, mis läksid inimestele väga palju raha maksma

Õpi teiste vigadest!

Pilt on illustreeriv

Foto: Pixabay

Kui sul just raha puuga seljas pole, loe nende inimeste kogemused hoolikalt läbi ja pane loetu kõrva taha, et ise reisil samasuguseid vigu ei teeks.

Reisile minnes tuleb alati kindlaks teha, et telefon töötaks ja piisavalt raha oleks. Tuleb teada, mis kell lennujaamas peab olema ja kas kõik dokumendid on korras. Kui investeerida aega ja raha maailma avastamisele, siis oleks ju hea, kui päriselt ka seda teha saaks. Reisidel tehtud apsakad võivad väga kalliks maksma minna. Järgnevad tegelased õppisid seda omal käel — siin on mõned vead, mis muutsid nende inimeste reisid palju kulukamaks, kui algselt planeeritud.

Noolega paremale liikudes saad lugeda 11 reisija lugu, mida endal järele teha pole soovitav.

Olin koos sõbraga teel Venemaale ja meil oli vahepeatus Koreas. Järgmise lennuni oli veel aega ja otsustasime natukene juua. Kuid läksime liiga hoogu ja hommikul lennujaama liikudes sai mu sõber haigushoo, mis tähendas, et pidime enda lennu ümber muutma Kaasanisse. Lisaks pidime enda telefonides kasutama rahvusvahelist rändlusteenust, et reisikindlustuse ja lennufirmadega asjad selgeks saaks. See kõik läks meile maksma 4000 dollarit. Ka Venemaal ei läinud mul hästi — mu kaardilt varastati 1500 dollarit.

-kolarovmcfc

Hakkasime enda värske abikaasaga Balisse mesinädalatele minema. Olime juba lennujaamas, kui meile registreerimislauast öeldi, et mind ei lasta lennukile, kuna mu pass kehtib veel ainult kolm kuud. Olime segaduses, kuna mesinädalad pidid kestma ainult kaks nädalat. Siis meile seletati, et Indoneesiasse sisenemiseks on tarvis passi, mis kehtib veel vähemalt kuus kuud. Sõime naisega lennujaamas hommikusöögi ja läksime koju tagasi. Nii õppisin, et pass tuleks uuendada vähemalt kuus kuud enne, kui see aeguma hakkab.

Kui me lõpuks Indoneesiasse jõudsime, tegin ma teise väga kalli vea. Esimesel õhtul jõin ma hotelli tervitusjooki, mille sees olid kraaniveest tehtud jääkuubikud. Veetsin suure osa meie mesinädalast vannitoas. Nii õppisin, et riikides, kus on vilets veevärk, ei saa isegi jääkuubikuid usaldada.

Ükskord pidin Brasiiliasse minema. Lennujaamas aga sain teada, et selleks on ka viisat vaja. Kuna mul seda polnud, läks 5 päeva mu reisist raisku. Õppisin, et pean alati enne reisile minemist uurima, kas riiki sisenemiseks on viisat vaja või mitte.

Ükskord unustasin enda hotellitoa seifi tühjaks teha. Õnneks ei läinud selle probleemi lahendamine väga kalliks. Helistasin hotelli, ütlesin neile seifi kombinatsiooni ja lasin neil kõik asjad ümbrikusse panna ning taksoga lennujaama poole saata. Mul vedas, et inimesed olid ausad ja midagi kaduma ei läinud. Sain kõik ilusti lennujaamas kätte. Kui lõpuks tagasi kontorisse jõudsin, siis printisin suure sildi välja, kus seisis: “Tühjenda seif!”. Lamineerisin selle ära ja kannan seda nüüd reisidel kaasas. Hotelli jõudes asetan alati sildi nähtavale kohale, et enam midagi sellist ei juhtuks.

-Marshall Gittler

Minu kõige kallim reisimisega seotud apsakas juhtus Singapuris ja ma maksan selle eest siiani. Olen tavaliselt väga hea planeerija. Koostasin arvutustabeli, kus kõik oli värvide järgi sorteeritud. Enamasti olen ma väga täpne, kuid seekord läks kõik väga halvasti. Ma kasutasin ajatsoonide arvutamiseks vale valemit.

Olime bussiekskursioonil. Uurisin enda märkmetest, kus meie järgmine peatus on, kui avastasin, et tagasilennu aeg ei näe õige välja. Õnneks oli mul tahvelarvuti kaasas ja sain kiirelt asja kontrollida. Tuli välja, et meie lennuk lendas kolme ja poole tunni pärast välja.

Pidime linnatuuri pooleli jätma ja kiirelt hotelli jõudma, et enda asjad haarata ning lennujaama minna. Kaotasime sellepärast ühe öö väga ilusas Singapuri hotellis, kaks ekskursiooni ja poolteist päeva. Järgmine peatus oli Delhis.

Kui me Delhisse jõudsime, uurisin enda märkmeid väga tähelepanelikult. Tuli välja, et meil oli Delhis peatumiseks nüüd üks lisapäev, mida me ei planeerinud. Lisaks pidime veel Hongkongi ka minema.

Selline väike viga arvutustabelis võib minna väga kalliks. Tegelikult pole rahaline kaotus võrreldav sellega, et kui mu kaaslane mind närvi tahab ajada, siis ta lihtsalt meenutab mulle, kuidas ma meie Singapuri reisi kihva keerasin.

-Michelle Steele

Pidutsesin hommikul kella neljani. Mu lend Amsterdami läks hommikul kell kümme. Jäin enda bussist maha ja pidin taksoga lennujaama sõitma. See läks mulle 150 dollarit maksma. Odavam oleks olnud lend ümber broneerida. Islandil tehtud vead pole odavad.

-thunderroad45

Olime koos abikaasaga säästnud 1800 dollarit, et koos sõpradega Jamaicale puhkama minna. Tegin vajaliku paberitöö ja saatsin passitaotluse mitu kuud enne puhkust. Vahepealsel ajal olin hõivatud pere ja tööga.

Loomulikult ootasin ka puhkust. See pidi olema meie kolmas suurem puhkus peale abiellumist. Umbes kuus nädalat enne meie lendu polnud ma ikka enda passi kätte saanud. Internetist sain teada, et pass peaks nädala pärast saabuma.

Nädal möödus, kuid pass polnud ikka veel kohale jõudnud. Ka kahe nädala pärast mitte. Sisendasin endale, et see kindlasti jõuab õigeks ajaks. Kui ametnikele helistasin, öeldi mulle, et pass hilineb, kuna mu perekonnanimi on muutunud, kuid peaks ikkagi 7-10 tööpäeva jooksul jõudma.

Hakkasin päevi lugema. Lootsin parimat, kuid eeldasin halvimat. Arvutasin, et täpselt 10 tööpäeva pärast algab ka meie reis. Peale seda avastust muutusin närviliseks. Ootasin ja lootsin iga päev. Kaks päeva enne lendu polnud pass ikka kohal. Helistasin uuesti ametnikele, kes soovitasid mul internetis aeg broneerida ja siis kohale minna. Kuna nende kontor asub Los Angeleses, pidin järgmisel päeval ette võtma ligi 100 kilomeetrise sõidu.

Neljapäeval oli mul viimane võimalus asjad korda saada ning reedel rahuliku südamega puhkama sõita. Helistasin ka meie reisiagendile, et talle olukorda seletada. Ta ütles, et oleksin võinud talle varem helistada. Ta oleks mulle nädalaid tagasi soovitanud ise kohale minna.

Ärkasime neljapäeval varem, lootsime, et kui varem jõuame, et siis saame ka varem jutule. Me eksisime sellega.. Istusime abikaasaga terve päeva suures ruumis koos karjuvate beebide ja tujukate lastega. Meie vastuvõtt lükkus kella ühe pealt hoopiski kella viie peale. Kui lõpuks enda jutu ära rääkisime, öeldi meile, et selleks, et pass samal päeval kätte saada on vaja koopiat sünnitunnistusest. Seletasin neile, et olen selle saatnud ja see ei tohiks probleem olla.

Abikaasa uuris, kas on midagi muud, mida me teha saaks. Avaldus on ju tegelikult mitmeid kuid tagasi saadetud juba. Ametnik jäi aga endale kindlaks ja ütles, et passi kätte saamiseks peab mul olema koopia sünnitunnistusest. Küsisin, et miks mulle seda telefoni teel ei öeldud, kuid sellele ma vastust ei saanud. Seletasin uuesti, et olen avalduse passi jaoks juba kuid tagasi saatnud. Ka selle peale ametnik vaikis.

Küsisin, et mida me siis tegema peaksime. Ametnik ütles, et peaksime linnaarhiivi minema ja sealt uue sünnitunnistuse koopia muretsema. Kuid ma pole ju Los Angeleses sündinud, vaid hoopiski San Diegos, mis oleks veel lisa 250 kilomeetrit olnud. Lisaks oli kell juba nii palju ja arhiiv oleks olnud suletud. Enam polnud midagi teha.

Sundisin enda abikaasa reisile minema, kuna tal oli kehtiv pass olemas. Vähemalt ei kaotanud me nii kogu raha. Abikaasa ütles, et tore oli, aga ilma minuta polnud ikka päris õige. Ta tundis ennast teiste paaride seas üleliigsena. Meie reisiagent tundis mulle kaasa, saime ka natukene raha tagasi.

Pass jõudis minuni järgmisel päeval.

-Marie O’Day

Ostsin endale korralikult roostes kaubiku. Ma ei võtnud enda keevitaja nõu kuulda ega loobunud projektist. Minu eesmärk oli ehitada korralik kaubik, millaga maailma avastada. Investeerisin sinna sisse umbes 10 000 dollarit. Elasin seal ja reisisin sellega umbes viis kuud, kuni kopp ette tuli. Müüsin kaubiku 300 dollariga maha. Ma ei jaksanud seda enam kogu aeg parandada.

-HappyPnt

Mul oli plaanitud salajane reis, kõik oli juba broneeritud. Pidin läbima 8 riiki Euroopas ja reis oleks lõppenud lühikese peatusega Prantsusmaal, kus mu tüdruksõber sel ajal olema pidi. Kavatsesin ilma talle teatamata kohale ilmuda ja tema kätt paluda.

Tema reisikaaslane aga ei saanud reisile minna ja ta ei tahtnud üksi minna. Seega ma teesklesin, et mul endal pole juba suurt reisiplaani ja läksin temaga koos Prantsusmaale. Sain nii paljudelt lendudelt ja broneeringutelt raha tagasi kui vähegi võimalik ning veetsin oma tüdruksõbraga kaks imelist nädalat Prantsusmaal. See läks mulle kõvasti rohkem maksma, kui olin plaaninud, kuid vähemalt ütles ta mulle “Jah!”.

-Chaseraph

Olin kahekuusel Euroopa reisil. Kuuendal päeval hakkasin Pariisi liikuma. Olin rongijaamast umbes kümne minuti kaugusel, kuna vajasin sularaha. Leidsin automaadi, panin kaardi sisse, sisestasin PIN-koodi ja siis oli ekraanil midagi prantsuse keeles kirjas, millest ma aru ei saanud. Jõllitasin ekraani, ise suures segaduses olles.

Järsku ilmus üks mees, kes näitas näpuga ekraani peale ja ütles midagi arusaamatut. Siis vajutas ta masinal mingit nuppu ja blokeeris ajalehega mu vaadet. Kuulsin piiksu ja mees ütles: “Su kaart on kehtetu.” Vaatasin uuesti ekraani.

Küsisin talt vihaselt, kus mu kaart on. Ta näitas masina peale ja korrutas sama vigast lauset, mida ennegi. Nõudsin enda kaarti tagasi, kuid ta väitis, et see pole tema käes. Mees kõndis kiirelt minema. Vajutasin sularahaautomaadil erinevaid nuppe, kuid selle ajaga oli jõudnud mees hüpata teda ootavasse autosse.

Jooksin kiirelt hotelli ja andsin teada, mis minuga juhtunud oli. Selleks hetkeks polnud mul enam sularaha ega ka kaarti. Kuna helistasin esmalt politseisse, mitte panka, siis jõudis varas mu kaardilt 500 eurot välja võtta.

Peale politseijaoskonnas käimist oli juba peaaegu kesköö. Mul polnud eurosid ja olin umbes 3 kilomeetrit enda hostelist eemal. Minu lähedal oli üks perekond Saudi Araabiast. Pereema käekott oli varastatud. Nad rääkisid väga head inglise keelt ja kui nad kuulsid, kuidas politseinik mulle seletas, kuidas ma enda hosteli jala jõuan, ulatas pereisa mulle rahatähe ja ütles, et ma rongiga läheksin. Puiklesin vastu ja seletasin talle, et mul on ka krediitkaart kaasas. Kuid ta ei andnud alla.

Võtsin lõpuks raha vastu, politseinik seletas mulle, mis rongidega ma minema pean. Tänasin kõiki ja soovisin perele head reisi. Alles raudteejaamas avastasin, et mees oli mulle 100-eurose andnud. Olen siiamaani šokis.

-somedude456

Mu parim sõber tegi midagi, mis mind tänaseni itsitama ajab. Jõudsime juba lennujaama ja hakkasime ennast lennule registreerima, kui ta avastas, et unustas enda passi maha. Ta otsustas, et ta tuleb järgmise lennuga, lootuses, et mu isa jõuab talle vahepeal passi tuua. Kuid isa passi ei leidnud ja sõber pidi lennu järgmisele päevale lükkama, et ise koju passi otsima minna. Kuid ka ta ise ei leidnud enda passi. Reis läks talle maksma 2000 dollarit ja ta isegi ei jõudnud sellele.

-ElCasaDuval

Läksime sõpradega Ateenas sööma. Koht, mille välja valisime, oli turistidest pungil, kuid tundus normaalne. Läksime sinna suuresti ainult sellepärast, et see oli meile kõige lähedamal ja tahtsime enne linna peale minekut kiire snäki teha.

Ettekandja luges meile kõik toidud ette, kuid menüüd ei andnud. Tellisime asju, mis tundusid odavad. Joogiks võtsime ainult vett. Otsustasime võtta ainult ühe arve ja hiljem omavahel klaarida. Kui me arve kätte saime, oli meie üllatus aga väga suur. Kerge einestamine viiele inimesele läks kokku maksma 250 dollarit. Mitte ainult toit polnud väga kallis, vaid ka veepudelid.

Õnneks oli minul ja ühel teisel sõbral suuremaid rahatähti kaasas ja saime arve ilusti ära maksta. Kuid see ajab mind siiani väga närvi.

-proserpinapom

Allikas: roughmaps.com

Fotod: Pixabay

Kommenteeri Loe kommentaare (5)