KARINI LUGU | Kuidas ma reisil esimest korda naistevahelist hellust nautima õppisin

"Kui tööandja pakkus eelmise aasta oktoobris mulle ja meie ettevõtte finantsistile preemiareisi Tenerifele, olime mõlemad loomulikult väga õnnelikud tunnustuse ja puhkusevõimaluse eest. Leppisime kohe reisist teada saades kokku, et naudime seda nädalat nii, kuidas oskame. Siis me veel ei teadnud, kuidas me oskame seda nautida," alustab oma lugu Karin.

Karin oli siis 44astane. Ta oli lahutanud oma abielu, tütar elas omaette ja töötas ning Karinil oli tore omavanune elukaaslane, kes oli tavaliselt kodus kahe nädala kaupa ja siis jälle kaks nädalat välismaal tööl. Aga nüüd jätkab Karin oma reisijuttu.

“Reis algas ideaalselt. Ilm oli lihtsalt imeline. Esimesel sumedal õhtul istusime hotelli rõdul ja jõime veini. Pärast käisime jalutamas. Minu reisikaaslane Liina oli väga sportlik heas vormis minust pea 10 aastat noorem naine, kes polnud kahjuks endale sobivat meest leidnud. Meie ettevõttes töötas viisteist inimest ja ikka teati ju üksteise asju. Teadsin, et kosilasi oli Liinal käinud, aga ju ta ei tahtnud abielluda selle pärast, et teised ka abielluvad.

Juba meie esimene õhtu kujunes üle ootuste meeldivaks. Naersime igasuguste eluseikade peale, nii et silmad olid pidevalt märjad. Liina rääkis mõnedest oma kohtingutest nagu filmiseiklustest. Ühte meest kohvikusse temaga kohtumisele tulemas nähes oli ta mehe nigela välimuse pärast nii ära ehmatanud, et kargas lauast püsti ja jooksis välja. Mees jooksis järele ja hüüdis teda, aga Liina ei vaadanud tagasi. Ta rääkis ka meeste kõnedest ja kirjadest, millele ta midagi vastata ei osanud. Meestest, kellesse Liina oli armunud, aga kes temasse ei kiindunud, Liina ei rääkinud ja ma ei hakanud küsima ka.

Liina rääkis ka Tinderi kogemusest, et valik on nagu tohutu, aga kui valima hakkad, siis pudeneb kõik käest. Ma ütlesin, et sa oled nii ilus ja vormis naine, sul ei tohiks meeste leidmisega muret olla. Liina naeris ja kilkas, et ah ilus ja vormis. Sina oled ka ilus ja vormis, ütles ta siis. Ma tänasin ja ütlesin, et seda on nii armas kuulda.

Mitu korda, kui me koos naersima ja jalutasime, võttis Liina mul ümbert kinni ja vajus mu vastu. Tihti puutusid ka meie põsed kokku. Tundus, et see pidigi meie ülemeeliku tujuga kaasas käima. Kui tuppa jõudsime, tegime uue veini lahti ja lobisesime edasi. Elu tundus nii pagana ilus. Liina käis ringi õhukese valge pluusi ja püksikutega ja muudkui naeris.

Ma mäletan oma imestust või ehmatust, kui sain aru, et ma imetlen külje pealt läbi pluusikese tema prinke rindu, mis žestikuleerimise ajal kergelt hüppasid. Ma teadsin Liinat ju ammu ja olin teda ikka vaadanud, et kena ja vormis naine, aga ma ei olnud niimoodi vaadanud, et see mind erutas.

Raske oli tema kehalt pilku ära pöörata, aga piinlik oli teda imetleda ka. Istusin voodil ja vaatasin enda ette maha. Korraks mõtlesin, mida sellest arvaks mu tütar ja elukaaslane. Siis sai aga Liina minust võitu. Olin nagu õnneuimas, nähes Liinat enda voodi ees kõndimas ja lobisemas.

Siis aga istus Liina mu voodisse minu kõrvale ja ütles, et küll on minuga tore olla. Seejärel heitis ta pikali mu voodile ja tõmbas mind enda kõrvale. Lihtsalt lamame vaikselt ja naudime, ütles ta. Liina hakkas oma varvastega mu säärt silitama ja võttis mu käe pihku.

Olime niimoodi mitu minutit. Mu keha surises. Liina pani oma põse mu põse vastu ja meie huulte nurgad puutusid kokku. Jõudsin vaid hetkeks mõelda, mis nüüd siis küll toimub, aga juba me suudlesime ja see oli nii hea. Edasi ma ei mõelnud enam midagi ega kõhelnud midagi, kui me seal minu voodis teineteist nautisime.

Kui me rammestunult teineteise kõrval lamasime, küsis Liina, ega ma ei kahetse. Vastasin otsekohe kõhklematult, et ei kahetse. Ma oleks nagu ammu igatsenud naise hellitusi ja ise naist hellitada. Seda ma Liinale ei öelnud. Küsisin hoopis, kas tal oli enne reisi juba selline plaan. Liina ütles, et ta on mind vaadanud, aga plaani tal küll ei olnud, see tekkis alles mõned tunnid tagasi.

Küsisin, mida Liina oleks teinud, kui ma oleks ta eemale tõuganud. Liina naeris väga armsalt, pani näpu mu huultele ja ütles, et ta oma meelest siiski oskab lugeda inimeste kehakeelt ja seetõttu ta oli peaaegu kindel, et ma ei tõuka teda eemale. Aga kui see oleks juhtunud, oleks ta vabandust palunud.

Ma ütlesin, et mina küll poleks julgenud alustada. Liina naeris jälle oma armsat naeru ja ütles: “Seda oli näha jah.”

Hommikul ärkasime nagu teised inimesed. Mina ärkasin varem kui Liina ja meenutasin, kuidas ta vahel tööl enne kojuminekut minuga juttu ajades ja seejärel head aega öeldes mind kallistas ja põsele suudles. Mul polnud kunagi selle vastu midagi, aga siis ma ei vaadanud Liinat nii, et küll ta on ahvatlev naine, keda tahaks rohkem puudutada. Nüüd tundus mulle, nagu oleks need kallistused ja suudlused olnud ettevalmistus meie reisisuhteks. Veel jõudsin mõelda, kui paljudel mu tuttavatel või kolleegidel võib olla niisuguseid saladusi, nagu nüüd meil Liinaga oli.

Ma ei saa öelda, et ma olin armunud. Ma tahtsin Liina lähedal olla. Ta ärkas ja naeratas mulle ja ütles, et ilus päev ootab. Me ei rääkinud eilsest õhtust mitte midagi.

Läksime hommikust sööma ja siis randa. Rannas lamades me ei puudutanud teineteist, aga vaatasime pidevalt teineteisele otsa. Imelik magus erutus surises mu kehas kogu päeva. Tundus, et me kumbki ei kiirustanud uue voodistseeniga. Lõuna ajal istusime kaua varjulises restoranis ja õhtul käisime jalutamas. Kui tuppa jõudsime, pani Liina oma käed ümber mu tuharate ja tõmbas mu enda vastu. Mu keha läbisid erutusvärinad ja jalad hakkasid värisema, nagu seisaksin palgi peal. Kõik, mis mis järgnes, oli taas väga nauditav ja ilus. Hiljem lamasime kõrvuti ja silitasime teineteist. Mõtlesin, et küll on elu ikka ilus ja üllatusi pakkuv. Mis edasi saab, sellele ei mõelnud ma üldse. Tähtis oli nautida hetke. Olin ju avastanud täiesti uutmoodi naudingute allika.

Kui mu mees oli kodust ära, siis ma ikka palusin, et ta annaks teada, kuidas tal on läinud. Ma nägin, et ta ei tundnud niisuguse suhtlemise järele vajadust. Päris tihti olin selle pärast kurb olnud. Kogu selle reisinädala jooksul ei suhelnud ma mehega kordagi. Tema ei kirjutanud mulle ja miks pidin mina talle kirjutama?

Viimasel päeval enne äralendu oli juba hommikul nutt kurgus. Liina küsis, mis viga on, ja ma ütlesin, et ma ei suuda argipäeva tagasi minna. Selle peale küsis Liina, kuhu mina siis tahan minna. Pühkisin pisaraid ja ütlesin, et tahan temaga siia jääda.

Ma nii lootsin, et Liina kallistab ja suudleb mind ja ütleb midagi ilusat, aga ta ei teinud seda. Ta ütles hoopis: “Ma oleks pidanud vist kohe ütlema, et ära minu peale väga looda. Sinuga oli väga tore puhata, aga meil mõlemal on oma elud.”

Ma küsisin, kas me siis üldse kunagi ei kohtu enam. Liina naeris oma tuttavat naeru ja ütles, et oleme kogu aeg töö juures kohtunud ja kohtume ka edaspidi. Mu hääl juba värises, kui ütlesin, et ma ei mõelnud töö juures kohtumist, vaid tema või minu pool. Palusin, et Liina valesti aru ei saaks: ma ei taha koos elada või kogu aeg koos olla, aga ma tahaks veel olla nii, nagu me siin reisil olime.

“Vaatame,” ütles Liina ega naeratanud.

Olime rannas ja jalutasime, aga seda endist õnnetunnet enam polnud. Homme oli ees lahkumine ja mingisugune uut moodi elu, mille kohta ma kartsin, et see elu ei meeldi mulle.

Mul ei olnud põhjust Liinat mitte milleski süüdistada. Ta oli mu elu palju ilusamaks teinud. Ta püüdis mind lohutada, võttis ümbert kinni, nagu tavaliselt, ja pani põse vastu põske. See oli liigutav.

Ega ma siis terve päeva ka nutnud. Oli ju ikkagi viimane puhkusepäev ja ilus päev. Õhtul lamasime Liinaga kõrvuti voodis ja peamiselt vaatasime lakke. Ära ole nii norus, ütles ta umbes sada korda. Hea oli niimoodi olla.

Ärasõidupäeval rääkisime peamiselt olmelistest asjadest, mitte sellest, mis meie vahel siin juhtus või mis edasi saab. Eks minu valusad emotsioonid olid natuke tuimemaks kulunud ja me saime omavahel ilusasti hakkama.

Tallinna lennujaamas kallistasime tugevasti. Ma ütlesin, et see oli mu elu kõige ilusam nädal. Liina tänas ja ütles, et ma kindlasti liialdan.

Töö juures käitus Liina, nagu poleks midagi juhtunud. Mina üritasin ka tuima panna. Mõnel õhtul mõtlesin trotsiga, et ega Liina pole ainus naine maailmas, aga sealt edasi mõelda kuidagi nagu ei tahtnud.

Töökaaslastele rääkisime mõlemad hea meelega muljeid, aga põhilise jätsime rääkimata.

Mul oli hea meel, et mees ei muutunud mulle ebameeldivaks. Mul olid ju nii ilusad mälestused Liinast ja Tenerifest ja selle tõttu muutus meie suhe pigem nagu soojemaks.

Liina eraelust ei teadnud ma nüüd midagi, aga olin kohutavalt armukade. Kujutlesin pidevalt tema juures erinevaid naisi ja mehi ja see tegi väga haiget. Töö juures imetlesin Liinat nagu kättesaamatut staari. Aga meie suhtlemine järgneva poole aasta jooksul oli sõbralik, nagu see oli kogu aeg olnud.

Ma ei olnud enam õnnetu. Lõpuks ei saanud seda ilusat mälestust minult keegi võtta ja see andis mulle iga päeva jõudu.

Ühel reede hommikul saabus Messengeris Liinalt sõnum: “Kas vajatakse veel ühte pirtsakat neidu?”. “Jaaaaaaaaaa!” vastasin mina.