Eesti loodus — see on kõik, mida sul vaja
Eestimaa loodus pakub aastaringselt kirkaid elamusi ja unustamatuid kogemusi. Selliseid, mida turismibüroost osta ei saa. Tuleb lihtsalt minna ja olla. Avatud silmade ja meelega.
Suvi
Võsast lõigatud toekas matkakepp käes, seljal põntsumas parajalt raske kott, tallad mööda kiviklibust teekatet. Muretu vile huulil. Aega on. Ja ei ole. Ajal pole tähtsust. See jäi linna, koos kõige muuga, mis praegusel ajal paratamatult painab.
Sätid end teepervele ladustatud puuvirnale istuma, otsid kotist võileiva ja veeplasku ning võtad siinsamas, juba rohetavat põldu ja metsaviiru eraldava tee servas kerge eine. Ja tallad siis edasi. Saatjaks su enese vari ning jäljed tolmusel teel.
Loojuva päikese kiired leiavad sind Riigimetsakeskuse lõkkeplatsi juurest. Tõmbad puude vahele ripptelgi, läidad tule, keedad endale tassikese teed. Rüüpad seda ning kuulad järveroostikust kostuvat konnakontserti.
Sügis
Tuulte pöörises keerlevad esimesed, rõõmsavärvilised lehed. Uduvihm niisutab palet. Veel ei ole külm. Ja enam ei ole palav. Astud metsarajale. See viib sind puudest ümbritsetud järve kaldale. Pakid, kerge ootusärevus hinges, õnge lahti ja heidad erkvärvilise korgi tumedasse vette. Seal see mängib, üksiku kollase kaselehe kõrval, kergelt üles-alla kiikudes. Ja korraga mõistad, et sul veab. Isegi kui kala ei saa.
Talv
Rahu. Valge vaikus. Suvine sumin ja sügisene värvikirevus on taandunud. Loodus elab ja hingab nüüd teises rütmis. Pulss on maas. Sinul samuti. Lõkkeasemelt taevasse kerkiv suits. Sütekohal koguvad jumet tasahilju rasva tilkuvad vorstid.
Klopid nende valmimist oodates lumised käpikud puhtaks ning kallutad katelokist tassi kuuma kohvi. Lõkkesooja poole sirutatud saapad auravad kergelt. Viskad veel ühe halu tulle, kus see pragisedes leegitsema lööb. Kraaksatades saadab üle raagus puude latvade lendav üksik vares sulle tervituse. Tema teab. Ja sina tead.
Kevad
Seisad saapaid pidi samblavaibas. Sikutad kinda käest, kahmad mõned magusmõrkjalt maitsvad jõhvikmarjad. Möödunud sügisest, üle talve seisnud, kuid endiselt head. Ajad selja sirgu ning vead kopsudesse varakevadiselt karget õhku. Tunned värsket elujõudu soontes pulbitsemas. Kissitad siin-seal veel sammalt katvatelt lumelaikudelt vastu sillerdava päikse juba mõnusalt soojades kiirtes silmi.
