Teejuht riikidesse, mida pole olemas. II osa: Põhja-Küpros

Reisifotograaf ja ajakirjanik Silvia Pärmann, kelle reisidest tunnustamata riikidesse on Telliskivis Dokfoto Keskuses 27. juulini avatud näitus "Riigid, mida pole olemas" viib Reisijuhi lugejad neisse "riikidesse" eksklusiivsetele reisidele oma lugude ja fotode vahendusel. Kes tahaks nendest põnevatest kohtadest rohkem kuulda, saab minna näituse autorituurile või lugeda tema raamatut.

Kaks Küprost

Põhja-Küprose Türgi Vabariik

Pealinn Nikosia (türgi keeles Lefkoşa)

pindala: 3355 km²

Rahvaarv: 326 000

Rahvastik: 82% Küprose türklased, 18% Küprose türklased ja muud rahvad

Religioon: 99% Küprose türklastest on sunni moslemid

Küprose vabariik

Pealinn : Nikosia

pindala: 9251 km²

Rahvaarv: 1,2 miljonit

Rahvastik: 78% Küprose kreeklased, 18% Küprose türklased, 4% muud rahvad

Religioon: Küprose kreeklased on põhiosas kristlased ja kuuluvad Küprose Autokefaalse Kreeka Õigeusu Kiriku koosseisu.

Puhkaja jaoks on Küprose saar nagu üks paradiislik Vahemere saar ikka. Iidsed linnad, kaunid rannad, peaaegu alati särav päike ja vaimustav toit.

Enamik saarele jõudvaid turiste maandub saare lõunaosas, Küprose vabariigis ja alles saare keskosas asuvasse pealinna Nikosiasse jõudes tekib tunne, et midagi on sellel saarel ikka väga teistmoodi.

Nikosia on saare pealinn ning ainus suur linn Küprosel, mis ei asu rannikul. See on ainus pealinn maailmas, mis on jagatud riigipiiriga ning on korraga kahe riigi, Küprose Vabariigi ja Põhja-Küprose Türgi Vabariigi pealinn. Ledra-nimelisel peatänaval, mis viib linnamüüri juurest südalinna, asub piiripunkt. Maailmas on ka varem olnud kuulsaid linnu poolitavaid või lausa terveid riike piiravaid müüre, kuid Nikosiat — tegelikult kogu saart — kaheks jagav Roheline joon on vaatamisväärsus omaette.

ÜRO kontrollitud demilitariseeritud tsoon ehk Roheline joon jookseb 180 kilomeetri pikkuse müürina Paralimnist idas kuni Kato Pyrgoseni läänes. Ühel pool seda on Küprose Vabariik, mis näeb välja täpselt nii nagu üks Vahemereäärne riik Euroopas välja nägema peaks. Teisel pool on Põhja-Küprose Türgi Vabariik, mis näeb välja, lõhnab ja isegi kõlab tänaval jalutades täiesti Lähis-Idana. Vahemaa kahe teineteisest mõõtmatult lahku kasvanud Küprose riigi vahel on kohati vaid 20 meetrit. Saare kaheks jagava Rohelise joone territooriumil kolamine ja selle ületamine mujal kui kontrollpunktides on loomulikult keelatud.

Kontrolljoone ületamine on imelihtne, lihtsalt pass peab kaasas olema — ja mõnekümne sekundiga võibki jõuda Euroopa Liidust Lähis-Itta. See on uus maailm, kust avanevad hoopis teistsugused vaated, mida Euroopast ei näe: türgikeelne Põhja-Küpros on Türgi rannikule nii lähedal, et võib jälgida laevade kogu teekonda ühe sadamatest teise.

Nikosia (türgi keeles Lefcosa) üks kaunemaid kvartaleid on valgeks värvitud savimajadest koosnev Samanbahce. 72 sotsiaalmaja valmisid 100 aastat tagasi ja ilmselt on maailmas vähe “vaestekvartaleid”, kus elamine nii ihaldusväärne oleks. Nimelt valmis idülliline kvartal kunagi linna vaesamatele elanikele eluaseme pakkumiseks. Tänaseks on seis muidugi muutunud ning väikest valget majakest kesklinnas saavad lubada endale vähesed.

Põhja-Türgi poolel on Nikosia üldse väiksem, jalutatavam, madalam. Muidugi leiab ka suuri hotelle ja poode, ent pigem käib puhkaja elu väikestest butiikhotellides, kohvikutes ja kitsastel tänavatel. Pisike hotell Cypricot Swallow Lefkoşa vanalinnas ühes kunagises elumajas, mille arhitektist omanik ise mulle keset ööd saabudes ust avama tuli, avaldas muljet atmosfääri ja teenindusega, mida ühest tunnustamata riigist ei ootaks. Fakt, et rahvusvahelise üldsuse arvates on see kõik okupeeritud territoorium ja et kõrvaltänavas seisavad nüüdses “piiritsoonis” inimestest tühjaks kolitud kummituslikud elumajad ja ärid, kipub ka kohalikel endil meelest minema.

Ent nagu kõigil Vahemere saartel, on ka Küprosel kaunimad ja idüllilisemad paigad linnast väljas. Muidugi pole ebamäärase staatusega Põhja-Küprosele jõudnud nii palju investeeringuid ja välisturiste kui saare lõunaossa, kuid üllatusi tuleb igas külast. Rannikulinna Girne lähedal asuv Iisraeli investoritele kuuluv Gillhami veiniistandus on kohalikus mastaabis nii märkimisväärne äri, et nende veini esimese pudeli avamise peol — kuhu ma täiesti juhuslikult sattusin — võis kohtuda ühe linnapea ja lausa kahe ministriga. Kui Vahemere regioonis on veinipiirkondi, mis Põhja-Küprosele silmad ette teevad, siis hotellil endal polnud häbeneda mitte midagi. Ja nende hinna ja kvaliteedi suhtele mõeldes peab siiani imestama, kuidas see kõik nii mõistliku hinnaga sai olla.

Kohe selle naabruses asuvas Ilgazi külas on restoran, mille pühapäevased brunchid on nii kuulsad, et sõidetakse kohale praktiliselt üle kogu riigi. Kuivõrd Põhja-Küpros on nii väike, siis tegelikult ei võta see kusagilt tulles eriti üle tunni aega.

Türgi ja Lähis-Ida mõju on tunda nii köögis kui tänavapildis, kui mitte muul moel, siis lehvivate Türgi lippude ja kõikjal kõlava türgi keele kujul. Kui palju asju selles riigis üldse ise otsustatakse ja palju otsustakase tegelikult Ankaras, võib ainult mõistatada.

Ehkki tavainimesed kahes saare otsas teineteise vastu mingit vimma ei pea, kasvavad kreekakeelne ja türgikeelne kogukond iga aastaga järjest enam lahku. Olmeküsimused võtavad kohalikelt rohkem aega ja tähelepanu kui oma riigi tulevikule mõtlemine, rahvusvahelise üldsuse jaoks hakkab aga aastakümnete tagune konflikt nii kaugeks jääma, et keegi õigupoolet enam ei mäletagi, miks see saar kaheks pooleks rebitud sai. Väga vähesed leiavad rahuajal energiat selle probleemi üle juurelda ja mingit lahendust otsida. Uusi ja palju põnevamaid kriise ja konflikte pakub maailm ju iga päev, kui see idülliline Vahemere saar.

Vaata galeriid: