Selle asemel, et hommikul pikalt hotellivoodis põõnutada, ärkad telgis päikesetõusul, korraldad endale mingil moel kiire hommikusöögi ja asud teele. Lõuna paiku tekib väsimus ning otsida tuleb paik, kus vaikselt tšillida saaks. Õhtu hostelis võib kujuneda aga pikaks ja kärarikkaks ning hommik seetõttu vaevaliseks.


Noolega paremale liikudes saad teada, mille jätavad seljakotirändurid oma reisidest jutustades rääkimata.

Fotod: Pixabay


Kõik sõltub loomulikult reisisihist. Kui sa suundud paika, mis on n-ö suhteliselt puhas, võid üles korjata vaid kerge seedehäire. Tõsiselt räpastes paikades reisides ja hullu kõhuhäda tekkides võid aga lõpetada kempsu põhjas — näiteks põrandast läbi kukkudes.



Kui lähed sooja ja niiskesse kliimasse, on tark riietuda tumedatesse rõivastesse. Hoolimata sellest, et seljakotirändurid kannavad sageli higiseid ja määrdunud rõivaid, näevad nad mingil seletamatul moel siiski hämmastavalt head välja. Mingil hetkel muutuvad higitriibud riietel, segamini juuksed ja laialivalgunud silmavärv nende jaoks aga täiesti ebaoluliseks.

Kohtud inimestega, kellega sul tekib otsekohe side. Neist saavad su parimad sõbrad, ”your partners in crime”. Sa elad kaasa nende muredele ja rõõmudele ning ühel hetkel märkad, et kodused sõbrad jäävad tahaplaanile. Mõnikord võid võõrasse inimesesse ülepeakaela armuda paaritunnise tutvuse järel, kui teievaheline “keemia” on eriti tugev. Mis on siis raskeim osa asjast? Muidugi hüvastijätmine.


Plaanid on väga põhjalikud ning muutuvad eriti detailseks pärast kolmandat õlut.


Olgu see siis käsitööna valminud sall
, puunikerdus
või savist tass
. Üks dollar ja vähem maksvaid vahvaid asju leiab absoluutselt igalt poolt.


Tundub, et kõlab liiga hästi, et olla tõsi, kuid tegelikult on selgelt vaenulikke paiku ja rahvast maailmas vähe. Häid inimesi on palju rohkem kui halbu. Erinevate inimestega kohtumine — see ongi reisimise mõte.