Ülestähendusi Montmartre’i mäelt | Iga kord kodust väljudes tunnen end kurjategijana, sest äkki eksin mingi klausli vastu ranges režiimis

Jutuvestja, giid ja terapeut Ena Mets veetis oma giidihooajale eelneva talve Pariisis, kirjutades oma kolmandat romaani, kui korraga märtsikuus elu Euroopas ning siis juba kogu maailmas pea peale pöörati.

Järjest suleti riigipiire, jäeti ära kultuuriüritused ning kinni pandi ärid. Kuna giidina tööreise sel kevadel oodata ei olnud, otsustas Ena jääda karantiiniaega veetma oma Pariisi peatuspaika kuulsa ajaloolise kunstnike boheemia Montmartre’i serval. Karantiinirežiim muutus kiirelt karmiks ning lubas päevas väljas jalutada vaid 1 tunni 1 km raadiuses ning sedagi vaid tõendi ehk õueloa alusel. Sellest imelisest tunnist saavad alguse seiklused, avastused ja elumuutused.

Avaldame Ena ülestähendused sellest ajast.

29. märts. „Viie minuti kingitus”

Valmistun ära kasutama kingitust, mille Prantsuse valitsus meile iga päev teeb — see hinnaline tund, mil võime jalutada maksimaalselt 1 km raadiuses kodust. Kirjutan kohustuslikus korras kodust väljumise loale kellaaja: 16.00, panen riidesse ning majast väljudes vaatan kella: 16.05. „Kurja! No hea küll, jäägu pealegi need 5 minutit,” mõtlen endamisi. Ometi, kõndinud mõned sammud edasi, tunnen, et need 5 minutit ei anna mulle sisimas rahu. Peatun, võtan oma õueloa välja ja parandan: 16.05. Ma ei saa neile kinkida 5 minutit oma elust! Minu aeg kevadet kuulata ja sisse hingata on saanud liialt hinnaliseks. Aeg on saanud teise väärtuse, mõistan sel hetkel…

NB! Mu telefon ei tee super pilte, kuid ehk on selleltki näha, et ilmselgelt on 5 lisaminutit vajalikud, et Udude Lossi ja mu Montmartre’i lemmiktänava õhkkond igasse keharakku kohale jõuaks. ETTEVAATUST! Täna põhjatuul 40-70 km/t — siit mäelt võib kaugele ära lennata — Pariisi kõrgeim koht ikkagi!

* * *

30. märts. „Taasleitud küla”

Võtan ette oma tavapärase teekonna sinna üles. Neil viimastel päevadel tunnen esimest korda elus, et Pariisis on ruumi. Autosid peaaegu pole, väga vähe inimesi. See on esimene kord, kui ma tõesti kuulen Pariisi kevadet — ma KUULEN teda!!! Ja seal üleval olen endale loonud ühe heaolu nurgakese — Tertre’i platsi taga on üks kohake kahe pingi ja super vaatega Pariisile. Iga kord enne mäest alla kodu poole minekut peatun siin. Vähe inimesi läheb mööda. Ja huvitaval kombel need, kes mööduvad, sageli vaatavad mind, naeratavad, ütlevad „Tere!” ja annavad mõnikord isegi häid soove teele kaasa. Mitte kunagi varem pole seda minuga siin Montmartre’il juhtunud. On teisigi, kes siin minu heaolu nurgakeses peatuvad — osad jäävad siia mõneks ajaks möödujaid pildistama, osad end venitama-sirutama, mõned vaatavad pikalt silmapiiri ja on neidki, kes püüavad 2m distantsi hoides kellegi teisega vestlust arendada.

See on esimene kord, kui leian end tõesti minevikust, sellest Montmartre’i külast, mis siin veel 19. sajandil alles oli — siiani pidin alati oma kujutlusvõimet sundima ning ka oma 50 reisija kujutlusvõimet, kui püüdsime nendega turistimasside vahelt läbi pugeda. Täna aga olen siit leidnud ajamasina. Need ongi siis need „ammused ajad”.

* * *

31. märts. „Õigluse jalutuskäik”

Nagu iga päev, leian end sealt ülalt, seljaga Sacré-Coeur’i basiilika poole, suurte treppide servalt, kus terve Pariis end mulle avab. Ja siis korraga kuulen selja tagant rahulolematut häält: „Mida te siin enda arvates teete, proua! Kas teil pressitõend on?!”

Pööran ümber, et näha, mis toimub…

Basiilika ees on noor naine, minust palju noorem (nagu mulle näib) — ajakirjanik, võin oletada tema sõnadest ja kirikule suunatud tohutusuure objektiiviga kaamerast. Temaga koos on üks noor mees — temagi ehk ajakirjanik? Naise sõnad on nähtavasti mõeldud ühele teisele naisele, kes, telefon käes, näib pilti tegevat oma kaaslasest.

Läks see naisterahvas ehk ajakirjanikule liialt lähedale, arvestades karantiiniaja korraldusi? Mõõdan silmaga. Ei, mulle tundub, et distants on piisav. Hindan olukorda… Tundub, et naisterahvas läks tahtmatult noore ajakirjaniku kaamerasilma ning kiriku vahele. Kuulan nende vestlust ja kuulen küll ajakirjaniku sõnu, kuid mitte naisterahva vastuseid — tema näib üritavat pigem konflikti vältida ning jätta tähelepanuta ajakirjaniku ärritunud toon, jätkates samal ajal fotokaga oma abikaasa/kaaslase sihtimist.

„Kas teil pressitõend on?! Mida tea siin siis enda arvates teete! Näete väga hästi, et te olete minu ruumi tunginud! Te, proua, teate küll, et praegu on liikumispiirang! Saate aru, mida see tähendab?! See tähendab, et te olete kodus! Mitte ei pildista siin…! Siin pole praegu koht turistidele!” Ja ta pöörab end hukkamõistvalt pead raputades oma kaasajakirjaniku poole, kes teda nähtavasti oma sõnadega rahustada üritab. Seejärel vaatab noor ajakirjanikuneiu minu poole sellise pilguga, mis otsib endale liitlast, pilguga, mis usub, et ma olen tema poolel selles võitluses sõnakuulmatute kodanike vastu.

Mina aga pean temas pettumust valmistama. Ei, seekord olen minagi osa neist „sõnakuulmatutest” kodanikest. Ma ei samasta end kohe üldse temaga — tunnen end hoopis sarnasemana selle teise naisega, selle n-ö turistiga. Võiksin selle juhtunu kõik sinnapaika jätta. Võiksin vait olla, aga minus pesitseb see Ena — see, kes ei suuda mitte reageerida, kui tunneb kuskil ebaõiglust. Ma ei suuda seda taltsutada… Olen üle elanud (kolm-neli aastat tagasi) selle, et oleksin Pariisi metroos peaaegu peksa saanud, kui julgesin vahele minna, nähes üht meest oma naist löömas. See olukord siin polnud mulle isegi eluohtlik, nii et otsustasin taas võtta aktiivse rolli ja ajakirjanikuneiu üllatuseks kaitsesin hoopis seda naist ning kõiki teisi pressitõendita inimesi…

„Meil on ikkagi õigus päevas tunnikese jalutada… Seda pole just kuigi palju, ainult üks tund… Ja meil pole veel keelatud pildistada. Pole vaja tekitada konflikti inimestega, kes kasutavad võimalust üks tund päevas väljas värsket õhku hingata.”

Ja ma pöörasin ümber, et asuda mäest alla koduteele. Olin juba hilja peale jäänud. Olin rahulik, oma keskmes, ometi jäi see lugu minus keerlema ja kajama…

Mispärast peaksid tema pressifotod Sacré-Coeur’i basiilikast karantiini ajal olema tähtsamad kui pildid, mida üks välja õhku hingama tulnud naine teeb oma kaasast? Sacré-Coeur on siin muutumatuna tõenäoliselt veel homme ja ka kuu, aasta, aastakümne pärast… Meie kallid aga muutuvad iga päev ning iga hetk nendega on tähtis… Mille poolest tema ajakirjaniku õigused on tähtsamad kui ühe kodaniku õigused väljas viibimisega oma immuunsüsteemi tugevdada? Mis tema peas küll toimub, et see teda niivõrd ärritab? Tema oma pressiõiguste nõutamine seal pea tühjal Sacré-Coeur’i esisel platsil tundus mulle sama kummaline kui president Macroni oma autoriteedi nõutamised karantiinikõne lõpus revolutsiooniaegsete loosungitega: „Elagu Vabariik! Elagu Prantsusmaa!”

NB! See lugu tuletas mulle meelde üht 2010.a. fotoalbumit, millest suurema osa autoriks on üks mu brasiilia sõber, kui koos Montmartre’it külastasime — fotod turistidest pildistamas Sacré-Coeur’i.

* * *

1. aprill 2020. „Illegaal”

Täna ma varastasin. Omastasin 9 illegaalset minutit kodust väljas. Aga see oli šokolaadi süü! Ma ei saa karantiini ajal sinna midagi parata — see isu on minust tugevam. Tulin ülevalt mäe otsast õigel ajal alla, aga siis üks vastupandamatu vägi kiskus poe poole. Ja siis jäingi hilja peale, sest poes oli juba üks inimene ees ning ta kasutas rahulikult oma aega (ja minu oma muideks ka), et oma 4 asja kassas kotti sättida ning kogu ülejäänud kotti ümber korraldada — tuli ju hoida 1m distantsi. Ja siis mina, oma šokolaadiga — piimašokolaad karamelliseeritud mandlitega, natukese soolaga… Minu sõltuvuse kurjajuur.

Kuidas ma seda politseinikele seletan?! Esiteks olin linnukese pannud oma õueloa peal vaid jalutamise-sportimise lahtrisse, mitte ostude omasse. Ja lisaks…

Kas mul on üldse õigus šokolaadi osta? Loa peal on selgelt kirjas „kodust väljumine HÄDAVAJALIKEKS ostudeks”… Juba kaks nädalat tunnen end kurjategijana iga kord, kui oma ostukorvi šokolaadi poetan… Näen silme ees politseiniku halastamatut nägu ja trahvi terendamas. Tegelikult tunnen end kurjategijana iga kord kodust väljudes, sest sees on kahtlus, et ehk ma mingi klausli vastu nende ranges režiimis ikkagi eksin. Võimalik, et ka minu jalutustiir läheb 100m üle lubatud piiri?

Seekord mind ei tabatud!

NB! Sain seda videot (artikli päises - toim) vaadates aru, et ma pole oma mures üksi…

* * *

2. aprill. „Valguse linn VS Reostuse linn”

Alles nüüd näen päriselt seda Valguse linna. Nüüd juba kaks nädalat mõistan seda Pariisi nimetust, kuna näen seda oma silmaga.

…Pariisi ülistamiseks palju kasutatud nimi, millest on tänaseks saanud metafoor. Nimi, mis anti Pariisile kas 17. sajandil (kui edev Päikesekuningas soovis, et kogu Pariisi valgustataks laternatega) või siis antiikajal (kui roomlased nägid seda kipsitolmuga kaetud linna päikese käes).

Kolm aastat tagasi palus üks mu reisijatest, et kui ma jälle Pariisi lähen, siis tervitaksin Pariisi linna tema poolt just Montmartre’i mäelt Sacré-Coeur’i eest, kuna ta jumaldab seda paika.

Siin ma nüüd olen — Pariis minu ees, Sacré-Coeuri kirik selja taga. Hüüan Pariisile mõttes selle reisija poolt „tere”. Esimest korda minu lühikese elukese jooksul on sellest „Reostuse linnast” saanud „Valguse linn”. Ja see pole mitte selle põhjatuule pärast, mis siin mitu päeva puhus ja pilved minema viis, sest täna oli taevas pilves, aga Pariis oli ikkagi „Valguse linn” nagu eelnevatel päevadel.

Varemalt, kui ma oma turismigruppidega siia jõudsin, saatsin nad võimalikult ruttu siit vabale ajale ja põgenesin, kartes, et äkki hakkavad veel küsima, et „Kus täpselt see Jumalaema kirik siis on?” või „Saaksite meile näidata siit ülevalt neid Pompidou keskuse värvilisi torusid?” või hoopis „Ja kus on Pantheon?”… Proovige ise tavaoludes olla kindlad, et see suur tume kogu seal südalinna pool selle ühtlase halli vaiba all, mis Valguse linna katab, on tõesti Pompidou keskus! Praegu aga võin teile täie kindlusega näidata isegi Saint-Gervais' ja Saint-Séverini kirikuid, iga Louvre’i katus on selgelt eristatava, Invaliidide kirikust rääkimata…

Seisan sel karantiiniperioodil seal üleval mäel, võlutud „Valguse linnaks” moondunud „Reostuse linnast”.

JÄRGNEB...

Kui soovid autoriga otse suhelda, kirjuta talle [e-mail].

Kui soovid endale aga Ena raamatut, siis vaata SIIA.