Mart Miku „MINU MOTO. 121 reisipäeva Baltikumist Balkanini ja Skandinaaviast Alpideni sõnas, pildil ja kaardil erineb teistest reisiraamatutest üsna mitmel põhjusel. Esiteks on selles meetri täpsusega toodud ära tavapärasest suuremat sõidunaudingut pakkuvad asfaltteed Eestis ning kogu Euroopas. Teiseks kaasneb iga päeva kirjeldusega eksklusiivselt ja detailiderohkelt kujundatud Regio kaart. Kuna autor on kõik need teed viimase kümne aasta jooksul isiklikult läbi sõitnud, võtab ta omamoodi vastutuse, et kellelgi ei tuleks pettuda. Vaatamata motohõngulisele pealkirjale sobivad nõuanded teede, ööbimiskohtade ja vaatamisväärsuste kohta võrdselt suurepäraselt liiklemiseks nii mootorratta, auto kui ka jalgrattaga.

KATKEND RAAMATUST

Teekond Nordkapi suunas: Soome

Ühest 2018. aasta augustikuisest Instagrami postitusest võib lugeda: „Täna varahommikul startisid Tallinnast Nordkapi suunas kolm head sõpra — Jaagup Kreem, Roland Puusepp ja Mart Mikk —, kelle mootorratastel läbitud ühiseid kilomeetreid saab mõõta kümnetes ja kümnetes tuhandetes. Nüüd ootab ees rännak „mootorratturite Mekasse”, Euroopa kõige põhjapoolsemasse punkti, kuhu pääseb maanteed mööda sõites. Kaheksa päevaga plaanitakse läbida umbes 4000 kilomeetrit ning sõita mööda Ida-Soome järvede vahel ja Atlandi ookeani rannikul kulgevaid meeleolukaid teid kuni Lofootideni välja, sealt Stockholmi suunas ning Tallinkiga koju tagasi.“

Nordkappi sõiduga on lood natuke samamoodi nagu kirjanduse või kunstiga — et mõnd teost mõista ja täiuslikult nautida, peab omama eelnevat kogemust ja elutarkust.

Tehnilisest küljest ei nõua see reis mingeid erilisi oskusi või julgust — päris kindlasti ei hoia kedagi sinna sõitmast tagasi kas või esimese pika sõiduna. Ikooniliste geograafiliste punktide vallutamine ei ole ju kaugeltki mitte kohustuslik — palju rohkem väärtust on kogu teekonnal ning selle vältel kogetud vahejuhtumitel, nauditud teedel, loodusel ja kohatud inimestel.


#22 Helsingi — Savonlinna — Joensuu

Olin kogu aeg teadnud, et ümber kurja kuulsusega Bodomi järve kulgeb kohalike mootorratturite kõrgelt hinnatud tee, mistõttu oli esimeseks eesmärgiks see ära proovida. Lõigul pole häda midagi, kuid pean tunnistama, et asulasisese kiirusepiirangu ja tiheda liikluse tõttu ei ole see kaugemale viiva reisi korral väärt pealinna läheduses aja kulutamist. Küll aga tasub pärast Lahtit läbida viimne kui üks 25 kilomeetrist Vesivehmaa ja Kalkkineni vahel. Sealt edasi tegime Nuoramoineni juurest pöörde paremale 410 peale (viida peal Jyväskylä ja Heinola!) ning GPS-i initsiatiivil enne suurele teele jõudmist lõike vasakule, ülikitsale ja ägedale asfaltteele number 15035, seejärel juba Pertunmaa kaudu Mikkelini. Teed number 62 ja 434 olid meile tuttavad juba varasematest reisidest ehk sõitsime taas kord läbi Pistohiekka ja Sulkava. Savonlinna jõudes selgus, et vahepealsete aastate jooksul on sinna ehitatud uusi teid ja sildu.

Üks asi oli püsinud muutumatuna: Seurahuone terrassil saime süüa endiselt võrratuid grillitud rääbiseid.

"Muikkuterassi" peategelased: grillitud rääbised. Foto: erakogu

Vana hea motosõber Juice tuli tervitama, tegi meist Olavinlinna taustal pilti ja pakkus lahkelt öömaja. Otseselt mingit sihtkohta meil selleks päevaks seatud ei olnudki. Aga kuna olime plaaninud esimesel päeval siiski veidi kaugemale edeneda, tänasime viisakalt ja jätkasime Savonranta ja Liperi suunas. Siis tuli vihm koos teadmisega, et selle ilmaga ei ole just kuigi tore telke üles panna ning leidsime endale Joensuust sobiva hotelli. Kui kellelgi on soov minna Nordkappi veelgi rohkem idast, pakun siia kõrvale ühe alternatiivi Sipoo ja Porvoo kaudu. Olles läbi snorgeldanud kõik idaranniku sadamalinnad, pean tunnistama, et need kõik on äärmiselt sümpaatsed. Kuni ajagraafik vähegi kannatab, tasub sõita mööda vana teed numbriga 170. See ei pruugi olla kuigi lihtne, kuna asulaid ja piiranguid on üsna tihti, pealegi utsitab GPS muudkui suurele teele keerama. Enne Kotkat on veidi uskumatu ajalooline koht, Langinkoski imperaatorlik kalaonn. Pärast Haminat algab selle piirkonna kõige toredam tee numbriga 3513 suunaga Virojoki, mis vanasti ühendas Helsingit Viiburiga. Nüüd on põhjust veel kord vaadata kaarti #15. Esiteks peitub siin ahvatlev võimalus tulla tagasi Peterburi ringilt (#15) mööda Läänemere kallast. Teiseks saab suurepäraselt läbi Hujakkala ja Raippo kuni Lappeenrannani, et sealt jätkata sellesama kaardi #15 juhendatuna kiireimat ja samal ajal väga toredat teed pidi läbi Pohja-Lankila ja Punkaharju Savonlinnani. Lisan siia veel ühe toreda marsruudi koos hoiatusega, et see võtab poolteist tundi kauem aega: 384 Miehikkälä-Luumäki, siis korraks suurele maanteele, enne Lappeenrantat vasakule 408 üle Kirkkosaare ja viie silla Savitaipaleni ja sealt 408 läbi Partakoski kuni Pellosniemeni.

Kindlasti aitab valikuid langetada StreetView - sealkandis vaadetest just puudust ei tule!

Raamatu saad tellida kirjastuse Helios kodulehelt või osta raamatupoest.