Tuntud reisiblogijad jagavad oma kõige ebameeldivamaid reisilugusid, mida oleks tegelikult täiesti võimalik olnud ära hoida. Kas ka sinuga on reisidel midagi nii vastikut juhtunud?

Noolega paremale liikudes leiad need koledad reisilood, mida ise kogeda küll ei tahaks.



Me olime Horvaatia kaunis linnas Dubrovnikus ja ootasime bussi Spliti linna. Mu kõht oli meeletult tühi ja otsisin poodi. Leidsin ainult puuviljaleti, kust ostsin suure ilusa virsiku. Jõudsin juba müüjale viibelda, et ta puuvilja ära peseks, aga kartsin bussist maha jääda ja virsik jäi seekord pesemata. Sõin selle bussis ära.

Bussilt maha tulles olid tulemused käes. Hakkasin lausa plahvatuslikult oksendama ja öökima. Pidime kohe hotelli minema ja olukorra paranemist ootama. Nägin Spliti väga vähe, küll aga õppisin väga hästi tundma hotelli tualetti.



Kõndisin oma tohutu pagasiga metroosse, et sõita Heathrow' lennujaama Londonis. Kui lennujaama terminali jõudsin, hakkasin
check-in
lauda otsima ja avastasin õudusega, et lennule oli hirmus pikk järjekord.

See poleks muidu nii ärevusttekitav ehk olnud, aga ma olin
chance passenger
. Viisa oleks ülejärgmisel päeval läbi saanud ja ma pidin selleks ajaks riigist lahkuma. Paraku saingi halvimad võimalikud uudised — ma ei pääsenud lennukile, kuna piletid olid välja müüdud.

Teadsin, et alati on see võimalus olemas, aga ma polnud selleks valmis. Otsisin piletit tagasi koju, odavaim oli rohkem kui 600 dollarit. Nii suureks kulutuseks ma küll valmis polnud! Kasutasin krediitkaarti ja ostsin siiski pileti ära. Rahakotist oli jube kahju!


Reisisime 2008. aastal
. Olime eelmisel õhtul pidutsenud ja vähe maganud. Kui lennujaamast väljusime, siis pakkus üks väga järjekindel mees koos oma sõbraga meile küüti. Nad lubasid meile hea diili teha. Olime kuulnud, et
on odav riik, seega ei hakanud me summat küsimagi ja istusime autosse.

Teel sihtkohta saime aga teada, et olime nõustunud kõike muud kui odava pakkumisega, meilt küsiti pooletunnise sõidu eest 200 dollarit. Püüdsime läbirääkimisi pidada, kuid keelebarjääri tõttu osutus see keeruliseks. Juht ja tema sõber hakkasid meie peale karjuma ja tegid äkkpidurduse. Kartsime meeletult, sest tegu võis olla ka kohaliku maffiaga.

Õnneks lõppes kõik hästi. Me saime kokkuleppele, et nad laseksid meid autost kohe välja. Tohutu kergendus oli edasi sõita päris taksoga.


Peale võitluskunsti armastan väga ka Aasia teekultuuri. Ühe aasta
veetes kuulsin iga-aastasest rohelise tee festivalist Hadongis. See mägine linn oli tuntud oma kvaliteetse tee poolest. Hadong oli ka esimene piirkond Koreas, mis hakkas ligi tuhat aastat tagasi teed kasvatama.

Teefestivali reklaamiti internetis mitmes keeles, lisaks olid olemas ka Youtube’i videod üritusest. Kõik tundus väärt minemist. See oli suurepärane võimalus lõbutseda ja samal ajal antiikse Korea teekultuuri kohta õppida.

Jõudsime naise ja tema vanematega Hadongi, kus festival pidi toimuma. Olin kogu rongisõidu rääkinud neile, kui äge see üritus on. Linn tundus aga täiesti tühi. Läksime teemuuseumisse, kuid kas seal polnud kedagi. Lõpuks leidsime proua, kes serveeris teed, ja mu naine küsis temalt festivali kohta. Naine vastas täiesti tuima näoga, et festivali sel aastal ei toimu.

Uskumatu! Me olime sõitnud sinna viis tundi rongiga ja kogu nädalavahetuseks hotellitoad kinni pannud. Leidsime muuseumist veel ühe inimese, kes kordas juba kuuldut sama ükskõikselt. Kui küsisime, miks sellest uudisest midagi kirjutatud pole, siis öeldi sama tuimalt, et see oli kodulehel kirjas korea keeles. Minu pettumust ei olnud võimalik sõnadesse panna.

Pole just palju asju, mis oleksid keerulisemad kui 4321-meetrise mäe tipu vallutamine pärast eluohtlikku mürgistust. Aga seda ma
just tegingi.

Võtsin plaani Mount Elgoni tippu ronimise. Päev enne matka kohtusin Budadiris giidiga ja tutvusin kohaliku külaga. Seal ringi uidates käisin läbi ka turult ja ostsin snäkke, muuhulgas ka eksootilise leivapuu vilja jaka. See aga osutus ohtlikuks veaks.

Järgmisel hommikul oksendasin lakkamatult. Lootsin, et mu seisund paraneb mõne tunniga, kuid asjatult. Järgnevad 12 tundi olid kohutavad, isegi vesi ei püsinud sees. Olukord oli nii hull, et mulle kutsuti kohalik arst, kes tegi mulle süstid ja andis tundmatuid tablette.

Loomulikult ei jõudnud ma järgmisel päeval matkama. Ka ülejärgmisel mitte. Lõpuks küll alustasin teekonda, aga matk oli minu jaoks meeletult raske. Giid koos kogu meeskonnaga utsitasid mind tagant lausega “Uganda
power
!” ja lõpuks jõudsime kuidagi ka mäe tippu. Kuigi see oli üle ootuste raske pärast nii tugevat mürgistust, siis mälestused kogu seigast on kustumatud.


kõrbe kajastatakse sotsiaalmeedias kui imeilusat paika liivaluidetega, kaamlitega ja kõige vapustavamate päikeseloojangutega. Reaalsus oli aga hoopis teistsugune. Valesti läks mitmeid asju nagu reisidel ikka, kuid üks olukord oli nii jabur, et see kõlab lausa uskumatuna.

Maksime Sahara tuuri eest, mis lubas pakkuda muuhulgas ka korralikku vannituba ja tualetti. Kohale jõudes teatati aga, et tualeti kasutamiseks tuleb liiva sisse auk kaevata. Lahkelt jagati veel nõuannet tualettpaberiks valida liiva seest need paberitükid, mis otsapidi väljas on, et mitte sattuda paberi otsa, mida keegi teine just kasutanud on. Oma paberit meil mingil põhjusel kaasa tuua ei palutud.

See pole isegi loo kõige hullem osa. Laagriplats polnud kaetud ainult inimese väljaheidetega, vaid ka kaamlite omadega. Fekaalid olid kõikjal! Telkides magamiseks oli liiga palav ja nii olime sunnitud magama väljas, keset pabulaid.

Käte pesemise võimalust polnud kuskil. Kujutasime ette, kui mustad olid sellises keskkonnas nende inimeste käed, kes klientidele süüa tegid. Parem mõte tundus söömata jätmine.

Allikas: https://adventures-in-middle-aged-travel.com