Kilimanjaro — mitte ainult alpinistidele, 7. osa | Pooleli jätta või mitte, selles on küsimus
Hakkame liikuma kell 23.30, pool tundi varem, kui meie teine grupp. Nemad on ka lõpuks meiega samas laagris, ent ikkagi oma alal ja oma telkides. Väljas on õnneks vaikne, ei saja mingit jama, mida me olemist veelgi raskemaks teeks. Külm ja ööpimedus on juba niigi hirmutavad. Lisaks veel teadmine, et vähemalt 6-8 tundi läheb Uhuru Peaki jõudmiseks. See on siis kõige kõrgem tipp Aafrikas. Mina tean juba ette, et minul läheb kauem. Päikesetõusu ma Aafrika katuselt kindlasti ei tervita. Hea, kui ma üldse sinna kohalegi jõuan.
Algus on raske. Väga raske ja ma ei jõua end ära kiruda, miks ma ikkagi kasvõi natukene trenni enne ei teinud. Jõudu ei ole kohe üldse. Pealegi pannakse mind kohe rivi etteotsa, peagiidi selja taha ja siis hakatakse minema. Miks küll kõige aeglasem kõige ette pannakse? Ma peaks ju ikkagi kõige viimane olema? Lisaks on igale matkajale mõeldud ka vähemalt üks inimene, kes siis mingi hetk seljakoti endale võtab. Ikka selleks, et tippu ronimine võimalikult kergem oleks. Enne anti juba teada, et see teenus maksab porterile 10$ lisaks. No tegu on tühise summaga, sest ilma seljakotita on ikka palju mugavam mäest üles rühkida. Nii mugav, kui see asjaolusid arvestades üldse olla saab.
Nii võetaksegi mu seljakott üsna esimestel minutitel mul seljast ja antakse porterile, kelle nimi kõlab nagu Otrivin. Jätan ta näo meelde, sest tema käes on minu kõige suurem varandus: seljakott veepudelite ja snäkkidega. Kohe algul ei soovitatud seljakotte ära anda, sest võib külm hakata. Minul seda muret ei ole, mul on hoopiski palav. Esimesed kaks tundi voolab higi mööda selga ja jope lukk on eest lahti. Isegi dressipluusi lukk on lahti. Eriliselt palju mul küll enda arvates seljas ei ole, aga meriinovillast pikk pesu ja tavaline Helly Hanseni suusapesu, lisaks veel dressipluus on piisavad, et mu ülisooja talvejopega (mida väidetavalt on testitud -20 kraadi juures) kohe palav hakkaks. Lisaks muidugi suusapüksid, paksud sõrmikud ja kaks paari meriinovillast sokke (mõeldud spetsiaalselt külmaks kliimaks). Kirun ennast, et ma õhukesi sõrmikuid alguseks ei võtnud, kätel on ka palav. Lisaks on mul seljakotis veel ühed veekindlad labakud, neid ilmselt ei lähegi üldse vaja. Varbad õrnalt külmetavad, aga see ei häiri.
Peagi astun rivis tahapoole, sest mulle meie peagiidi liiga kiire tempo ei sobi. Mina tahan pidevalt puhata ja see tõmbab jälle terve grupi tempo alla. Astun vabatahtlikult viimaseks, minuga jääb veel üks mu tiimiliige, mu porter ja giid Colman. Hakkame siis omas tempos minema, teised lähevad ees. Loomulikult mööduvad meist mitmed grupid, ka Rongai raja eestlased.
Kas ma pooleli jätta ei taha? Muidugi tahan, kogu aeg tahan! Tahaks ainult magada, sest ülinapiks jäänud uni annab nüüd tunda. Lisaks on mu energia nii otsas, et kogu aeg tahaks puhata. Hingamise paikasaamisest ma üldse ei räägigi! Eile harjutatud kaks kiiret sissehingamist ja üks väljahingamine saab mu peamiseks tegevuseks. Loen takti ja kirun ennast. Mõtlen tagasiminekule ja loen takti. Ja nii kaks tundi järjest.
Siis jõuame ühe suurema kivi või kalju juurde, pimedas ei saa arugi, kus me oleme. On esimene pisut pikem paus ja endamisi mõtlen, et oleks vaja vetsu minna. Siin muidugi pole enam ei puid ega põõsaid, mille varju ennast asjale asutada. Siin on pigem valida, kas kükitada kohe paari meetri kaugusele või mitte, sest liigume siksakitades püstloodis mäest üles ja ruumi valida ei ole. Küll aga on oht lihtsalt tasakaalu kaotamisel mäest alla kukkuda.
Jätkame teadmisega, et minna on veel vähemalt viis tundi. VIIS TUNDI!!! Kui ma varem olin oma matkakaaslastele öelnud, et kui mingil põhjusel peaks mul Kilimanjaro tipus käimata jääma, siis tulen ma tagasi. Ma tahan selle kindlasti ära teha, aga alati võib midagi juhtuda, tervisega peamiselt. Nüüd, olles esimesest tagasimineku plaanidest loobunud (kaks tundi juba käidud ikkagi), otsustan, et täna TULEB tipus ära käia. Siia ma tagasi enam ei tule!!! Sellest asja uuesti üle elada ei soovi!
Nii võtangi plaaniks, et minu ainsaks võimaluseks üldse lõpuni vastu pidada on: üliaeglane tempo ja pidev puhkamine. See on liiga aeglane ka mu matkakaaslasele ja tema läheb giid Colmaniga oma teed. Minuga jääb mu truu porter Otrivin. Ja nii hakkangi siis omas tempos minema: ikka 20 sammu ja siis matkakeppidel toetudes puhkamine. Siis järgmised 10 sammu ja ohoo, kivi! Iga suuremal kivil istun ja panen ka silmad mõneks sekundiks kinni. Unevõlg on meeletu ja hõre õhk süvendab magamatust veelgi. Püsti seistes ja puhates ma silmi kinni panna ei julge, kardan magama jääda ja kuristikku kukkuda. Kivil istudes ikka kindlam. Paaril korral äratab porter Otrivin mu poolunest üles ja lisab vaikselt, et „kas jätkame?" Mul on temast nii kahju, et ta minusuguse üliaeglase matkaja endale vastutada sai ja luban endale, et maksan talle ikka pisut rohkem, kui 10 dollarit.
Ja nii me siis vaikselt, õigem oleks öelda ülivaikselt liigume. Lõpuks on kõik seljatagant tulevad jaaniussikeste lambikandjad meist möödunud ja ma olen selle päeva mäkkeronijatest viimane. Allaandmise tunne on läinud, aga asemele on tulnud mure: mis siis, kui ma ikka väga aeglane olen ja alles õhtul tagasi jõuan, kes siis mu asjad kokku pakib? Peame ju umbes pealelõunaks tagasi olema, oma asjad kokku pakkima ja siis veel paari tunniga tagasi Horombo laagrisse jõudma. Minust jäi Kibo laagrisse maha korralik segadus ja keegi ju ei tea, millal mina kord mäe tippu ning sealt ka alla jõuan. Mis seisundis? Kas kõnnin ise või peab see vaene Otrivin veel mind alla ka talutama?
Vaikselt hakkab ööpimedus kaduma ning on lootust, et päike õige pea tõuseb. Minul on siis veel mitu tundi Uhuru Peaki minna, aga vähemalt on siis soojem ja näed ka, kuhu astud. Kui taevas juba õrnalt oranžikas on, saavad minu pealambi patareid tühjaks. Ei no tore küll! Nii pakun oma porterile, et istume taas kivile ja puhkame, kuni pisut valgemaks läheb. Siis vähemalt näeme mõlemad, kuhu astume. Vahepeal puhates saan mahti ka oma porteriga rääkida. Ta teeb seda tööd juba 6 aastat ja loodab kord mäegiidiks saada: porteri amet on liiga raske. Küll aga on ta paaril korral Kilimanjaro tipus juba ära käinud. Tema inglise keel pole just kõige parem, aga see-eest on ta väga südamlik ja abivalmis. Minu lõputuna kostva ähkimise ja vandumisele reageerib ta vaid vaikselt naeratades; kui ma jälle järjekordselt kivil istun, püüab ta mu õlgu masseerida ning edasi minema motiveerida. Igal juhul on tal suurepärased oskused heaks giidiks saada.
Lõpuks hakkab mäeotsas olev lumi paistma ning Otrivini julgustused lähevad ka hoogsamaks. Kohe oleme kohal! No tegelikult on esimeseks check pointiks küll Gilman´s Point, aga siiamaani jõudmine läheb juba arvesse kui Kilimanjaro tipus käimine. On aeg võtta välja päikeseprillid. Minu porteril neid pole ja mul on nii paha tunne, niigi on ta paljakäsi ja minu tõttu peab ta mitmeid tunde kauem külmetama, kui mõne normaalsema matkajaga.
Kell mu randmel näitab 6.53 ja olen lõpuks Gilman´s Point punktis. Kõrgust siin on kraatriserval 5685 meetrit merepinnast ja enne koitu on siin tavaliselt temperatuur -12 kuni -23 kraadi, seda aastaajast olenemata. Mina olen siin aga juba lõõskava päikesega, seega on temperatuur palju soojem ja minul üllatavalt tuju parem. Ilus ilm annab energiat ja kuigi ma tean, et minna tuleb veel umbes 2,5 tundi, ei heiduta see mind enam niiväga. Järjekordne tõestus, et ilus ilm ja päikesepaiste teeb imesid!
Järgmine märgitud koht rajal on Stella point, näen eemal juba inimesi ja tean, et sinna pole enam palju minna. Umbes tunnike, arvab porter Otrivin. Nii hakkame siis energiliselt minema. Edasi on rada palju keerulisem, on kinnitallatud lumine rada, on vahepeal kitsuke vahe, kus vaid külg ees edasi liikuda saab. Paar nädalat tagasi oli siin mäe tipus korralik lumesadu ja nüüd läheme meie kinnitallatud rada mööda.
5756 meetri kõrgusel on Stella Point ja siin tuleb rahvast muudkui vastu. Kogu aeg peab tähelepanelik olema, et kuhu astuda ja kus istuda. Minu liikumine on nüüd pisut kiirem, aga siiski kasutan iga võimalust, et puhata. Tean, et lõpp ei ole enam kaugel, samas on sinna ikkagi üksjagu maad. Tark ei torma ja kuigi ma tahaks juba ka koos teistega Aafrika katusel olla, on mul sinna veel üksjagu minna.
Lõpuks tulevad ka vastu tuttavad näod ja nende üllatus on minu nägemisest suur. Mina ja juba nii kaugel! Palju ei ole enam minna! Sa suudad!
Sellised ergutushüüded kõlavad mu matkameeskonna liikmetelt. Mul on tunne, et nad rõõmustavad minu saavutuse üle rohkem, kui ma ise! Või arvasid nad, et ma jätsin pooleli? Vahet pole, hea on nende innustust kuulda ja toetust tunda. Lisaks otsustab mulle vastu tulnud peagiid, et annab ka giidi Colmani mulle lisaks kaasa. Ju on minu väljanägemine (või siis aeglane tempo) piisavalt muret tekitav ja parem minusugust ikka kahekesi mäest alla talutada, kui üksi. Minul on enesetunne endiselt hea, aga ei hakka ka vaidlema. Nemad teevad oma tööd, minul on oma asi ajada. Rongai raja eestlasi ma ära ei tunnegi, kõigil ju talvejoped seljas ja mütsid-sallid-näomaskid silmini tiritud.
Veel on minna umbes poolteist tundi. Mida lähemale tipule, seda tugevamaks läheb tuul (hiljem kuulen, et tegu olla umbes 30-35 meetrit/sekundis tuulega). Aga ei midagi hullu. Kinnitallatud lumerajal on näha, et nii mõnigi pole end just kõige paremini tundnud: kes on keha kergendanud, kes lausa lumme oksendanud. Minu enesetunne on endiselt hea ja kui ma pidevalt puhkan ja oma hingamisele keskendun, siis pole mul muud midagi viga.
Kõigi vastutulijate kohta nii just öelda ei saa. Paljusid talutatakse ja pigem meenutavad nad zombisid, kui matkajaid. Mõnel on vähemal jaksu mulle „kohe oled kohal, ära anna alla!" hüüda. Ei anna alla, lõpp on ju nii lähedal.
Lõpuks paistab Uhuru Peak ja seda Aafrika kõige kõrgemat tippu, 5895 meetri kõrgust tähistav silt. Enam ei pea ma „kui kaua veel?" küsima ja hüüan rõõmsalt „näe, paistabki!" oma giidile ja porterile. Tunnen liblikaid kõhus ega suuda ära oodata, millal ma sinna jõuan. Sest enne jõuan ma veelkord puhata. Ja vee ühe korra puhata.
Lõpuks on vaid viimased sammud teha ja niipea, kui ma Uhuru Peaki silti katsun, purskan ma nutma. Õnnest? Pingelangusest? Väsimusest? Ei tea isegi. Aga ühte ma tean: ma tegin seda. MA TEGIN SELLE ÄRA!!!
Kell on 9.23 hommikul. Ma olen 10 tundi mäkke roninud, ma olen korra vaid vetsus käinud ja ilmselgelt ei ole ma piisavalt vett joonud. Aga see ei loe, sest ma tunnen end endiselt suurepäraselt ja ma olen Kilimanjaro tipus. Viis aastat minu unistustes olnud plaan ja lõpuks on see tehtud!
Ma tegin selle ära, olen Kilimanjaro tipus!
JÄTKUB...
