Kilimanjaro — mitte ainult alpinistidele, 6. osa | Lõpp paistab, peaaegu…
Hommikul äratatakse meid nii vara, et väljas on alles pime. Kell 5.45, kui täpne olla. Kui tavaliselt on hommikune koputus olnud nii kella 7.00 paiku, siis täna peame me juba väga varakult liikuma hakkama. Ees ootab pikk päev ja mida rutem me kohale jõuame, seda rohkem on aega puhata. Öiseks tipuööks tuleb energiat koguda.
Tervisenäitajad on kõigil endiselt head, söögiisu õige natuke vähenenud. Oma pudru sööb ikka igaüks ära, aga järjekordne laar mune ja puuvilju ei ahvatle enam niiväga. Lõunasöögiks tuleb taaskord valmispakitud karbid kaasa võtta ning veepudelid pilgeni täita. Kuigi temperatuur hakkab vaikselt langema, isegi päikese käes, tuleb endiselt suuremas koguses vett juua. Seda kasvõi vägisi.
Alustame juba eile tuttavaks saanud teega ja oleme omale tänaseks päevaks lisaks vihmariietusele kaasa pakkinud ka tuulekindlad joped, mütsid ja õhukesed kindad. Eile rõõmu pakkunud lage maa alpi kivikõrbe maastikul on küll kergem edasiliikumiseks, ent samas on siin ootamas korralik tuulekoridor. Minule on tuul üllatuseks üsna talutav, elan ju Hollandis ja mu uuel kodumaal on tuulised ilmad vägagi tavalised. Ju siis olen harjunud. Küll aga näen endiselt vaeva järjest hõredama õhuga ning sel päeval ma erilist vestlust kellegagi arendada ei üritagi. Kõnnin lihtsalt minu ees sammuva giidi tempos ning loen takti: üks-kaks-üks ehk siis 2 korda kiirelt sisse hingata ja siis pikalt välja. See aitab pearingluse puhul ning peamine ongi võimalikult palju hapnikku kopsudesse saada. Mäestikuhaigus pole mind seni seganud ja loodan, et nii ka jääb. Lõpp ei ole ju enam kaugel. Lihtsalt loen takti hingamise rütmis. Ja nii tundide kaupa.
Järjekordselt on mu meeskonnakaaslased ees pikalt kadunud, nendeni jõuan alles siis, kui nemad juba lõunapausi peavad. Seekord on meile taaskord kuuma teed valmistatud ja nii me siis tugeva tuule käes oma einet võtame. Kibo Huts laagri majakesed juba paistavad, seega palju pole enam minna. Umbes tunnike-poolteist veel ja olemegi kohal. Jällegi nimed kirja ning on aeg oma puhkemajake leida. Siin enam sellist luksust ei ole, et vaid paar matkajat ühes mugavas ja soojas hütis. Siin on rahvast rohkem ja nii on ka majutustingimused palju askeetlikumad: saame kõik omale voodikoha naridega toas, kus õnneks on söögilaud juba ka olemas. Vähemalt ei pea söömiseks kuhugi välja minema. Ka ei ole sel õhtul nii palju matkajaid, et me tuba peaks jagama: igaüks saab omale omaette nari kasutamiseks. Magamiseks kasutame alumist voodit ja üleval hoiame siis oma asju. Täna on jälle pisut vähem pakkimist, asjad saame jätta siia kuniks homme tagasi oleme.
Varajane tee ja harjumuspärane popkorn annab pisut sooja, sest siinsed toad ei ole eriti puhkesõbralikud, paksud kivimüürid õhkavad külma. Ka õues asuvad WC-d ei ole enam nii luksuslikud kui eelmises laagris. Üsna mitu kahtlase olekuga putkat on selleks mõeldud, üks näeb ka üsna sarnane välja Horombo laagriga, ent seekord vaid aukudega põrandal. Mõned naismatkajad tulevad üsna krimpsus nägudega sealt, ju oodati siitki paremat teenust. Laagris on mitmed uhkemad palkmajakesed, ilmselt rikkamatele matkajatele, kes ka kuni viimse ööni korralikku luksust soovivad.
Poeme kõik oma magamiskottidesse ning püüame paar tundi magada kuniks õhtusööki serveeritakse. Minul on seljas mitu kihti riideid, müts peas ja kindadki käes, ent und ei tule ja kogu aeg on külm. Mis siis veel öösel saama hakkab? Ei maga eriti teisedki, rohke teejoomine ning Diamoxi võtmine ajab ju endiselt WC vahet käima. Peale õhtusööki on veel paar tundi aega magamiseks ja seekord soovitatakse mul lihtsalt sooja pesu magamise ajal kanda. Üllatavalt sellest piisab ja vähemalt pole mul kogu aeg külm (esimene katsetus meriinovillast pika pesuga ja esmamulje on positiivne). Ehk tunnikese ka magan, sest tean: hetkeks nägin ma und. Siinses hõredas õhus, oleme ju 4700 meetri kõrgusel, on uinumine niigi raske ja paljud pidid üldsegi õudusunenägusid nägema. Ma ei tea, kumb on hullem, kas vähene uni või õudsad unenäod. Hetkel valiks viimase, sest siis vähemalt saab magada.
Kell 22.45 kõlab taas koputus uksele ja on aeg end öiseks tippuronimiseks valmis seada. Kiire tee ja puder on veel viimaseks jõuvarude täiendamiseks. Siis aga tuleb selga panna niipalju, kui mahub, keegi ju ei tea, kui külm väljas on ja kui hulluks veel mäe tipus läheb. Seljakotid saavad õnneks väga kerged olema: kaasa tuleb võtta vaid veevaru ja snäkke energia taastamiseks. Täidame kõik veepudelid kuuma veega, et vältida nende ärakülmumist. Päikeseprillid kotti kaasa, pealamp otsaette, telefon soovitavalt põuetasku ja olemegi minekuvalmis. Kõik käib kuidagi nii kiirelt, et ei jõuagi eriti veel pabistama hakata. Aga kas peaks? Igatahes kell 23.30 oleme kõik nagu jaaniussikesed rivis ja valmis alustama järjekordset ning kõige raskemat osa meie matkast. Aga selleks me ju siia tulimegi, kas pole?
JÄTKUB...
