Tegelikult läheb seikluseni veel aega. Kõik sahmivad oma kottidega, hotelli antakse hoiule asjad, isegi kohvrid (hmm, miks ma ei tulnud selle peale, et kõik asjad + spordikott kohvriga kaasa võtta? Pakkimine oleks olnud lihtsam ja stressi vähem), mida matkal kaasa pole vaja, lisaks veel väärtasjad ja passid, need lähevad lausa hotelli seifi.

Lõpuks saame siiski oma grupipildi tehtud ning kaks eri gruppi läheb oma bussi. Meie siis Marangu rajale ja teised Rongai rajale. Rongai raja rahval on asju rohkem, nemad ööbivad-söövad telkides, nii on ka need kaasas. Lisaks on kaasas isegi WC! Aga kuna ma ise seda imelist asjandust ei näinud, ei oska ma öelda, kuidas see kaasa pakitakse. Kõik matkakotid ja vajaminev kraam seotakse bussi katusele ja asume meiegi siis sõitma. Ees ootab neli tundi bussisõitu mitmete peatustega. Esiteks ei ole terve meeskond ju kohal, vaid neid korjatakse tee pealt bussile. Teiseks võtame me kõik mäestikuhaigust tõrjuvat ravimit ja see ajab kangesti tihti pissile! Nii tuleb päris mitu WC-peatust. Ja terve tee saame bussis olevalt suurelt ekraanilt näha kohalikku hiphopi ja räppmuusika videoid. Neli tundi katkematut tagumikuväristamist ja „twerkimist”!

Ühes peatuses, kus siis kokk oma abilisega lihakraami ostma läheb, lükatakse meie ette oks kameeleoniga. Milline imeliselt väike ja armas loomake! Teeme pilti ja loomulikult tuleb siis looma omanik meilt raha nõudma. Et turism või nii! No seda oligi oodata, oleks pidanud kohe küsima. Hinnaks nõutakse ulmeline 10 dollarit ja mis veel ulmeline, me oleme nõus seda isegi maksma! Mina eriline tingija ei ole, mulle ei sobi selline asi kohe üldse ja mu matkakaaslane ei tee ka teist nägu. Pärast saame oma teiste tiimiliikmete käest sõimata, et nii rumalad olime. Meie aga ristime selle andamiks mäele! Et meil ikka kõigil hästi läheks! Las olla siis sel oksaga vehkival mehel ka hea päev, 10 dollarit on Aafrikas ikka suur summa.

Loo autor kameeleoniga.

Kui me lõpuks Marangu väravas oleme, ei saa veel kohe matkakeppe kätte haarata ning mäe poole rühkima asuda. Esmalt tuleb kõigil oma nimed ja isiklikud andmed kirja panna. Selle järgi on teada, palju inimesi mäel on. Niisama suvaliselt igaüks mäele matkama ei saa, ikka vaid koolitatud giidide ja abilistega. Lisaks kaalutakse hoolikalt kõik kotid, et pakikandjad üleliigseid kilosid ei tassiks. On nendegi töö ju raske ning kottide kaalulimiidiks on seega 15 kg. Lõpuks veel täidame oma veepudelid, sööme kaasapakitud lõunat ning alles siis on aeg teele asuda. Tagasi saabume alles viie päeva pärast. Ees ootab viis päeva dušši all käimata!

Meiega liituvad lõpuks me kolm giidi ja ongi aeg kõndima hakata. Meie tee läheb läbi vihmametsa ning on üsnagi treppis. Ronimist on kogu aeg, laagrini on tõus 830 meetrit ja matka pikkus on umbes 8 km. Selle peale on arvestatud 4-6 tundi ja enne pimedat peaks me ikka kohal olema. Isegi minusugune treenimata reisisell.

Kui algul olen ma veel oma grupiga koos ja püüan giididega juttu ajada, siis üsna kiirelt on selge: suurt jutuajamist ma arendada ei saa ja ka tempot tuleb aeglasemaks võtta. Lisaks soovitab peagiid Paul mul järgmisel päeval midagi venivamat jalga panna. Ju on tal tunne, et mu matkapüksid pideva mäest üles rühkimisega kuskilt katki rebenevad!

Vahepeal saame ka väikese vihmasahmaka, oleme ju ikkagi vihmametsas. Õnneks ei kesta sadu kaua ja saame vihmakeebid jälle kotti pakkida.

Kui ma järjekordselt puhkan ning pisut aeglasemat tempot soovin, saab minu saatjaks giid Colman. Tema teatab vaid vaikselt, et „järgne mulle” ning astungi eriti aeglaselt tema jalajälgedesse. Tempo on mulle sobivam ja nii me siis vaikides koos kõnnime. Vahepeal, kui ta veejoomise tähtsust meelde tuletab, teatab ta, et tema seljakott on üsna tühi ning laob suurema osa minu asjadest üldsegi oma seljakotti. On küll kergem kõndida, kuid juba on tunda: oleme ikka kõrgel ning niisama lõõtsutades siin hakkama ei saa. Peab korralikult ning teadlikult hingama. Ja mina ei saa suurt rääkida, paar lauset ja juba on mul hingamine sassis ning pilt virvendab ees. Sellest on kahju, tahan oma giididega tuttavaks saada ja rohkem nende elust ja maailmast teada saada. Nüüd saan seda teha vaid üksikute lausete abil. Jõudu ju on, aga kiirelt minna ei tohi. Isegi kui teen paar kiiremat sammu ja jõuan oma giidiga kõrvuti, teatab ta koheselt noomivalt „pole, pole!”. See on suahiili keeles „rahulikult, rahulikult”, sest vaid nii on kõige suurem tõenäosus, et tervis peab vastu ja jaksad ka lõpuks mäe tippu vallutada. Sest statistika pole just eriti matkajasõbralik, väga paljud seiklejad siiski mäe tippu ei jõua.

Teised on eest ammu läinud, aga mina jätkan oma tibusammudega kõndi. Ikka truult giidi sabas. Lõpuks on kuulda inimeste hääli ning mulle lubatakse, et kohe-kohe oleme kohal. Siis ma veel ei tea, et siinsed „kohe, varsti, ainult pool tundi” on siin rohkem matkajate motiveerimiseks ja suusoojaks öeldud. „Kohe” ja „varsti” kipuvad üsna pikad ajavahemikud olema, „pool tundi” pigem tunnike.

Siiski jõuan ka mina, loomulikult viimasena, Mandara laagrisse. Seal ootavad meid kolmnurksed puhkemajad. Esimese asjana muidugi tuleb oma nimi jälle kirja panna. Kuigi meie majakestes on 4 voodit, on meid kokku 6 ja jaguneme vastavalt 3+3. Lisavoodi jääb asjade hoiustamiseks ja pakkimiseks. Vaevalt saan ma oma asjad tuppa lohistatud, kui kõlab koputus uksele ja seal on üks meie meeskonna abilistest: kaasas seep ja 3 kaussi sooja veega. Esmase matkahigi ja -mustuse saab maha pestud ja enesetunne kohe paremaks. Kuidas nüüd vaid tahaks pikali visata ja ühe uinaku teha!

Aga ei saa. Sest jälle kõlab koputus uksele ja seekordne sõnum on: „Tee ja popkorn on valmis!” Ei mingit uinakut, tuleb end hoopiski teed jooma vedada. Värske popkorn maitseb imeliselt ja kuum tee on ilmselt ikka selleks, et me piisavalt vedelikku jooks. Kui kiire eine tehtud, saame vaevu oma majakesse kui jälle kõlab koputus uksele, et teatada: „Õhtusöök on valmis!”

Söökide üle kurta ei saa. Mida kõrgemale minna, seda kehvemaks läheb isu, aga praegu söövad kõik hea isuga. Supp, praad ja magustoit! Mida veel tahta? Magustoiduks on puuviljad ja need maitsevad palju paremini, kui kodus turult ostetud. Ka toimub esimene pulsi ning vere hapnikusisalduse mõõtmine. Ka need numbrid on määravaks edasistel päevadel. Tänasel päeval on enamike vere hapnikusisaldus keskmiselt 91%, mis on esimese päeva kohta väga hea tulemus.

Majakestes on ka päikeseenergiast saadav valgustus ning laagri peale veega tualett. Täielik luksus ikka! Kraanivesi tuleb lähedal olevast mägiojast ning vaated on juba praegu imelised. Kui päike loojub ning kiirelt pilkane pimedus saabub, siis tähistaevast vaadates sulab ka kõige ebaromantilisema matkaselli süda. Millised tähed! Nii palju! Nii ilusad! Ja nii erinev, kuu on tagurpidi ja Suur vanker hoopiski teises kohas!

Erksa unega matkajatele soovitati kaasa võtta kõrvatropid. Loodushääled ning väsinud kaasreisijate norskamised ei pruugi just kõige uinutavamad olla. Meie grupijuht teatas, et võttes Diamoxi/Diacarbi võib kindel olla, et kahe tunni pärast peale magamaminekut ajab pissihäda meid üles. Tüütu see vetsu vahet voorimine on, aga ikka parem, kui näiteks kopsutursesse surra. Mina võtan seda poole tableti kaupa lausa 3 korda päevas. Kuigi teised leiavad, et seda on liiga palju, siis mina teen nii, nagu mu perearst välja kirjutas.

Lõpuks on aeg magama minna ning nii kella 22.00 ajal oleme kõik oma soojades magamiskottides und ootamas. Täpselt 2 tundi hiljem, nagu lubatud, läheb esimene matkasell WC-sse.

Lõuna ja Diamox.

JÄTKUB...