Teejuht riikidesse, mida pole olemas. I osa: Lääne-Sahara
Reisifotograaf ja ajakirjanik Silvia Pärmann, kes oma reisidest tunnustamata riikidesse annab maikuus välja raamatu "Riigid, mida pole olemas" viib Reisijuhi lugejad neile eksklusiivsetele reisidele oma fotode vahendusel. Kes tahaks nendest põnevatest kohtadest rohkem lugeda, saab toetada tema raamatu ilmumist SIIN.
Sahara Araabia Demokraatlik Vabariik ehk Lääne-Sahara
Kuulutas end iseseisvaks 27.02.1976
Pealinn: El Aaiún (Maroko valitsuse all); Tifariti (ajutine pealinn)
Rahvaarv: 567 402
Suuresti kõrbest koosnev Lääne-Sahara oli kuni 1976. aastani Hispaania valdus, nii tülikas valdus, et Hispaania selle Marokole ja Mauritaaniale üle andis. Lääne-Sahara elanikele ei antud mingit võimalust oma tuleviku üle otsustada. Hispaania andis võimutäiuse Lääne-Saharas üle Marokole ja Mauritaaniale 26. veebruaril 1976. aastal, juba järgmisel päeval kuulutas POLISARIO välja Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi iseseisvuse. Mauritaania loobus ise vabatahtlikult igasugustest pretensioonidest Lääne-Saharas.
Sõdade vahepeal välja kuulutatud Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi aladest suurem osa on Maroko kontrolli all. Päikesest unise ja rahuliku Dakhla tänavatel juhtub harva tõsisemaid intsidente kui naabrinaiste vahelised nääklused. Arvukatel Maroko sõjaväebaasidel ja kontrollpunktidel on selles kindlasti oma osa.
Kui ka ÜRO tundis, et Lääne-Saharas inimestega käituti ebaõiglastelt, laskmata neil endil oma saatuse osas kaasa rääkida, on see hiljem osutunud Lääne kultuuriruumiga inimestele keeruliseks referendumiks, mida korraldada — kõrbes elavatel elavatel inimestel pole kunagi olnud ei sünnitunnistust ega passi. Nad on kõrbes rändavad karjakasvatajad, samas on aastatega Marokost sisse rännanud kümneid tuhandeid araablasi, kelle seisukohta otseselt küsima nagu ei peaks. Alžeerias elab põgenikelaagrites väidetavalt 100 000 läänesaharalast ning kõik see tekitab naaberriikides üksjagu pingeid.
Lääne-Sahara konfliktile on lahendust otsitud erinevate läbirääkimislaudade taga Wundhoekist Genfini, kus istuvad inimesed on kõrbeliivale astunud harva, kui üldse. Sealt kaugelt on raske vahet teha, kes on islamiäärmuslik terrorist ja kes lihtsalt kalur, kes oma kodus midagi ka ise otsustada tahaks.
Relvarahu on püsinud, ent pealnäha rahulikus ja tühjas kõrbes hõõgub tuli liiva all kuumalt edasi.
Lääne-Sahara Maroko kontrolli all olevasse osasse on reisida imelihtne — Maroko suurematest linnadest on ookeaniäärsesse Dakhlasse iga päev lende ning kes ei pelga sadade kilomeetrite pikkust bussisõitu läbi kõrbe, saab kohale ka bussiga. Küsimusi selle kohta, kes sa oled ja kust tuled eurooplastele ei esitata.
Sajandeid vaid kalapüügist elanud Ed Dâkhla (Dakhla) linn elab nüüd suuresti turismist — alati pööraselt tuuline rannik sobib suurepäraselt surfamiseks. Atlandi ookeani ulatuval Rio de Oro poolsaarel asuv Ed Dâkhla on nii väike, et jala jõuab igale poole. See on tore hetkeni, kui mõistad, et tegelikult pole mitte kuhugi minna — järgmisest linnast lahutab 500 kilomeetrit kõrbe ja isegi teisel pool vett paistev rannik on nii kättesaamatult kaugel.
Ent väga kiiresti igav ei hakka, sest Lisaks surfiparadiisiks olemisele on see ka linnuvaatlusparadiis, nii et nooruslike surfarite kõrval istuvad õhtuti kohvikutes ja restoranides tihti elukogenud linnuvaatlejad, kes sellesse ookeani ja kõrbe piiril olevasse piirkonda on tulnud imetlema tiivulisi, keda mujal raske silmata on.
Vaata galeriid:
