Kuidas Türgi reisilt leitud armastus lõhkus ühe Eesti perekonna

Aili šokeeris pärast Türgi reisilt koju jõudmist meest teatega, et leidis Türgis armastuse ja soovib lahutust. Kui Aili oma värskest võimsast tundest rääkis, ei suutnud mees teda mitte kuidagi uskuda.

39 aastane finantsist Aili, temast mõni aasta vanem elektroonikainsener Martin ja nende kaks last moodustasid tuttavate arvates täiesti ideaalse pere. Nad usaldasid teineteist, lapsed olid tublid ja perekond veetis ühiselt vaba aega, käis sõpradel külas ning koos reisidel.

Keegi polnud kunagi näinud Ailit või Martinit häält tõstmas. Seal peres ei olnud tülisid. Usaldus tähendas sedagi, et kui Martin kord ootamatu töö tõttu Türki puhkama ei saanud sõita, lubas ta rahuliku südamega naisel üksi minna.

Aili šokeeris pärast Türgi-reisilt koju jõudmist meest teatega, et leidis Türgis armastuse ja soovib lahutust. Kui Aili oma värskest võimsast tundest rääkis, ei suutnud mees teda mitte kuidagi uskuda. Ta arvas algul, et abikaasa teeb nalja. Seejärel mõtles, et kui naine armuski, siis see läheb ju üle ja ega sellepärast lahku pea minema. Ka Martin oli abielu ajal teisesse naisesse armunud olnud.

Pigem lootis mees terve õhtu, et Aili teeb nalja, aga kui nad magama hakkasid minema ja naine temaga voodisse keeldus tulemast, hakkas uus õudne olukord tasapisi kohale jõudma. Naine oli teda Türgis petnud ja kavatseb nüüd selle mehe pärast oma pere maha jätta. Aili tegigi endale elutuppa diivanile aseme ja ööbis seal. Õhtust vestlust lapsed ei kuulnud, aga hommikul said nemadki isa käest julmana kõlava teate.

Hommikul magamata öö järel tajus Martin, et küllap naine lahkubki. Lihtsalt ühe reisiseikluse pärast laguneb kogu elu koost. Rohkem oli tal kahju lastest kui endast. Martin lubas Ailile, et annab kõik Türgis juhtunu andeks, aga mõelgu naine ikka järele, enne kui perekonna lõhub. Nähes, et Aili tõmbus teda kuulates jäiseks ega sulanudki enam, võttis Martin appi viimase õlekõrre ja tunnistas, et temagi on abielu ajal teisesse naisesse armunud olnud, aga ega siis sellepärast saa kohe peret maha jätta. Aili käratas selle peale, et kui Martin oleks nii erakordset ja võimsat armastust kogenud, oleks ka tema pere maha jätnud. No mida oli Martinil selle peale öelda! Naine oli nagu usku pööranud.

Lapsed palusid samuti, et ema ei teeks lollusi, kuni lõpuks kõik nutsid. Siis läksid lapsed kooli ja mees tööle, aga kõik nad lootsid ikka veel, et Aili hullus läheb üle.

Kuna Aili meelt ei muutnud, langes Martin mõne päevaga kurvameelsusse ja küsis endalt aina, mida ta valesti on teinud. Kuigi ta ei teadnud vastust, süüdistas ta end, et tal ei jätkunud naise jaoks piisavalt hellust. Lapsedki ei kurvastanud ema peatse lahkumise pärast, vaid eelkõige tundsid isale kaasa. Sõbrad lohutasid Martinit, et kõrvalt vaadates jätkus tal küll naisele tähelepanu, aga nii tulise armumise vastu ei aita vist miski.

Uudis Aili uuest suurest armastusest levis kiiresti, sest ega ta seda õnnetunnet endale hoidnud. Enamik tuttavaid vaatas Ailit pilguga, nagu oleks teda mingi viirushaigus tabanud. See oli lihtsalt nii uskumatu, et ligi 40aastane haritud naine tahab sõita Türki alles äsja kohatud noormehe juurde elama.

Aga kõik see uskumatu hakkas päriseks saama. Aili algataski lahutuse ja korraldas tööasju nii, et ta saaks oma töid ka Türgis teha. Lastega lubas ta pidevalt ühenduses olla, neid vaatamas käia ja neile raha saata. Lastel oli ema pärast arvatavasti ka piinlik, aga nad ei süüdistanud ema teiste kuuldes.

Aili rääkis sõbrannadele, et kui ta selle 25aastase noore mehega kohtus, tuli üle hulga aja nagu päike välja. Et ta pole kunagi varem end nii hoituna ja armastatuna tundnud. Mees tegi talle aina komplimente ning Aili vaimustus tema peale voolavatest sõnadest ja pilkudest. Aili tunnistas, et ta ei tundnud süümepiinu Martini ees. Kogu nädala veetsid nad armuuimas ja kui mees ärasõidupäeval ta kätt palus, ei kõhelnud Aili ees seisvas suures elupöördes.

Sõbrannade hämming ei vaibunud ka nädalate möödudes. Aili oli ju nii korralik pereinimene. Tegelikult vist mitte kelleltki ei leidnud Aili otsus mõistmist. Mõni vabameelsem meestuttav nüüd juba endisest sõpruskonnast ütles, et petsid siis petsid, aga ole üle ja unusta ära, ega sellepärast lahku pea minema.

Aili kaotas lühikese ajaga enamuse oma tutvusringkonnast, sest mehe tuttavad hoidsid mehe poole ja Aili sõbrannad pidasid tema teguviisi täiesti valeks. Samas oli neil lausa kahju temast.

Varsti oligi Aili läinud. Tema vähesest suhtlemisest endiste sõbrannade ja tuttavatega võis aru saada, et ta oli seal kaugel tõesti õnnelik. Aili kirjutas, et harjub tasapisi sealse eluga. Lapsed harjusid ka tasapisi kaug-emaga. Siis mingist ajast ei olnud Ailil enam endisest tutvuskonnast kellegagi kontakti peale laste. E-kirjadele või Facebooki postitustele ta ei vastanud. Ega keegi eriti üritanudki temaga suhelda ja lastega ei tahetud ka seda teemat puudutada.

Paar kuud pärast lahkumist käis ta Eestis lapsi vaatamas ja oma klientidega suhtlemas. Türgi elust ei rääkinud ta suurt midagi peale selle, et kõik on hästi.

Ja siis poole aasta pärast oli Aili ühel päeval Eestis tagasi. Neile, kes kuulda tahtsid, tunnistas ta, et ei kohanenud mehe tutvusringkonnaga, sest need olid kõik noored inimesed ja nende mõttemaailm jäigi talle võõraks. Kedagi teist, kellega suhelda, tal seal ju polnud. Kui saabus sügis, ei suutnud ta seda elu enam taluda. Ta ei häbenenud öelda, et igatsus laste, mehe ja sõprade järele tõi ta Eestisse tagasi.

Aili ja Martini vahel kordus nüüd kõik vastupidi poole aasta tagusele olukorrale. Aili palus andestamist ja mõistmist, anus ja nuttis. Mehel ei olnud uut suhet, aga ta ütles, et isegi kui nad väga tahaks, ei saa nad enam endist elu tagasi. Martin arvas, et eraldi elades võiks nende suhted paremad olla kui koos elades.

Martin oli Aili nõusolekul ka nende ühise korteri maha müünud, et seoses lahutusega Ailile tema osa välja maksta.

Laste jagamises jõudsid nad kenasti kokkulepppele. Lapsed elavad nädala sees ema juures ja nädalavahetustel enamasti isa juures. Väliselt saavad nad kenasti läbi. Mõlema hingehaavad on veel sellised, et uut suhet kummalgi ei ole.

Oma Türgi-elust ja suurest armastusest ei taha Aili enam midagi rääkida, küll aga on kuuldud teda vahel ohkamas, kuidas ta küll nii rumal võis olla, et Türgi noormehe pärast oma elu ära lõhkus.

Einar Ellermaa ”Eesti armukesed”, kirjastus Kentaur. Artikkel on ilmunud varem ka portaalis Elutark.