1. Dengue palavik

WHO andmetel haigestub maailmas igal aastal dengue palavikku 50–100 miljonit inimest, nendest poolel miljonil tekib dengue palaviku hemorraagiline vorm ja sureb 20 000- 25 000 inimest, enamasti lapsed.

Dengue palavik on levinud rohkem kui 100 riigis Vahemere idaosas, Aasias, Aafrikas, Lõuna- Ameerikas, Vaikse ookeani ja Kariibi mere piirkondades, kust reisijad toovad seda Euroopasse. Viirusnakkuse kohalikku levikut Euroopas on täheldatud Prantsusmaal ja Horvaatias. Viimane ulatuslik ja kõrge suremusega dengue palaviku epideemia Euroopas esines 1927-1928. a Kreekas.

Dengue viirusel on neli serotüüpi. Ühe serotüübi antikehad ei taga immuunkaitset teiste tüüpide poolt põhjustatud nakkuse vastu. Dengue palaviku läbipõdemisel tekkiv viirusevastane tüübispetsiifiline immuunsus on eluaegne.

Viiruste nakkusallikaks asulates on haiged inimesed ning troopilistes ja subtroopilistes metsades elavad ahvid. Dengue palaviku viirusi levitavad inimestele peamiselt Aedes aegypti emased sääsed, kelle hammustuste kaudu satuvad viirused inimese organismi. Viirusi võivad levitada ka Aedes albopictus sääsed.

Sääsed ründavad inimesi hommikul mõni tund pärast päikese tõusu ja õhtul enne päikese loojumist. Aedes aegypti sääsed on levinud näiteks Madeira saarel, kust nad võivad levida ka mandri-Euroopasse. Aedes albopictus sääsed on levinud Lõuna-Euroopa maades. See sääseliik talub hästi madalaid temperatuure. Inimeselt inimesele nakkus ei levi.

Kliiniliselt väljendunud haigusele on iseloomulik äge algus kõrge palaviku, pea-, liiges-, lihas-ja seljavaluga. Palavik püsib 6-7 ööpäeva. Algsümptomite järel ilmub üldine lihasvalu, iiveldus, oksendamine ja nõrkus. 3-5 ööpäeva möödudes tekib laigulis-sõlmeline või leetrite sarnane mitte sügelev lööve, mis algab rindkerelt ning levib näole ja jäsemetele. Haigus kestab umbes kümme päeva, paranemisperiood on pikk ja vaegustega. 5% juhtudest on haiguse kulg raske, kuid selle haigusvormi surmajuhte esineb harva (1%)

Liigu noolekesega edasi järgmisele lehele.

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel võib haigustekitajat leida umbes 52 riigis. Skistosomiaas on levinud peamiselt Aafrikas, kuid seda esineb ka Lähis-Idas, Kagu-Aasias, Hiinas, Indoneesias, Kambodžas ja Laoses ning Euroopas Korsika saare lõunaosas Cavo jõe äärsetel aladel. Inimesed nakatuvad sagedamini Sahaara-taguses Aafrikas (Malis, Burkina Fasos, Tanganjika ja Victoria järvede ümbruses), Etioopias Omo jõe ja Egiptuses Niiluse jõe piirkonnas.

Haigust tekitavad ussnugelised, keda leidub mageveekogudes. Nad tungivad läbi naha inimese organismi — inimesed nakatuvad jõgedes, järvedes ujumisel, suplemisel, jalgsi veekogude läbimisel. Inimesed ei nakatu soolaveekogudes.

Inimene põeb skistosomiaasi ägedas või kroonilises vormis. Ägeda haigusvormi nähud on palavik, pea- ja lihasvalu, kõhulahtisus, hingamisteede põletik ning valulik maksa ja põrna suurenemine. Krooniline haigusvorm võib aastaid kulgeda ilma haigusnähtudeta. Selle ägenemisel tekib soolte, maksa, kuseteede või põie põletik ning kahjustuda võib ka kesknärvisüsteem. Kroonilise vormi haigusnähtudeks on kõhulahtisus või -kinnisus, veriroe, urineerimishäired jm.

Skistosomiaasile vaktsiini pole, kuid sellele on kiire ja toimiv ravi. Selleks, et mitte haigestuda, peab vältima mageveekogudes ujumist. Kui on vajalik, siis pesemise jaoks tuleb vesi enne läbi kuumutada.

Malaaria on ohtlik parasiit-nakkushaigus, mis on levinud endeemilises vormis maailma troopilistes ja subtroopilistes piirkondades — Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, Kagu-Aasias, Indias ja Edela-Okeaanias. Malaaria on terviseprobleem 40%-le maailma elanikkonnast ja on arengumaade peamine rahvatervise probleem.

Tegu on parasiithaigusega, mis levib emaste Anopheles sääskedega. Sümptomite hulka kuuluvad kõrge palavik ja külmavärinad. Kui haigus õigel ajal ravi ei saa, võib see muutuda väga tõsiseks — kõige raskem haigusekulg on P. falciparum-malaaria korral, mis ravita võib 10-40% juhtudest lõppeda surmaga.

Malaaria jaoks puudub vaktsiin, kuid olemas on ravimid, mida saab ennetavalt võtta. Lisaks tuleb kanda pikemaid riideid ja regulaarselt putukatõrjevahendit kasutada. Magada tuleb sääsevõrguga kaitstud voodis.

Haigus on enim levinud Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas.

Ka seda haigust levitavad Aedes aegypti sääsed. Haiguse algsed sümptomid on palavik ning pea- ja seljavalu. Hiljem võivad lisanduda lihasvalud, iiveldus, oksendamine ja nõrkus. Mõne aja möödudes tekib nahale kollane lööve.

Ravi kollapalavikule puudub. Peamine kaitse on vaktsiin — kollapalaviku vastane vaktsineerimine on ainuke vaktsineerimine, mida Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) juhendi alusel võib kohustuslikus korras riiki sisenevalt inimeselt nõuda. Mõned riigid, enamasti Lääne-Aafrikas, nõuavad vaktsineerimistunnistust kõigilt riiki sisenejatelt. Tavaliselt nõutakse seda neilt, kes saabuvad kollapalaviku leviku ohuga riikidest.

Haigus on enim levinud Aafrikas, Aasias ja Ida-Euroopas.

Hinnanguliselt on tuberkuloositekitajaga nakatunud kolmandik kogu maailma populatsioonist. Haigus võib olla peidetud ehk inimesed kannavad bakterit ilma, et neil sümptomid avalduks. Tuberkuloos levib inimeselt inimesele ja tabab peamiselt kopse, kuid võib jõuda ka teiste organiteni. Sümptomid on köha, nõrkus, väsimus, kaalukaotus ja higistamine.

Haigusele on olemas vaktsiin, mille kaitsevõime on parim laste seas. Ravida saab tuberkuloosi antibiootikumidega.


Haigus on enim levinud Indias, Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas ja Lõuna-Ameerikas.

Kõhulahtisust võivad põhjustada nii bakterid, viirused kui ka ainuraksed. Enamasti nakatuvad inimesed riknenud toitu süües või saastunud vett juues. Kuigi enamasti on kõhulahtisuse sümptomid üpris leebed võib see puhkuse või ärireisi ära rikkuda.

Kõhulahtisust saab vältida väga lihtsalt. Tuleb jälgida, mida süüakse ja vett tasub juua ainult pudelist. Ka kraaniveest tehtud jääkuubikud on paljudes riikides potentsiaalseks ohuallikaks. Samuti tasub veenduda näiteks mereande ja liha süües, et toorained oleksid värsked. Oluline on ka regulaarne käte pesemine.

Haigus on enim levinud Guineas, Libeerias, Sierra Leones ja Nigeerias.

Ebola viirus levib inimeselt inimesele kehavedelikega. Sümptomid on palavik, nahalööve, kõhulahtisus, oksendamine ja punased silmad. Lisaks võib tekkida nii sisemist kui ka välimist verejooksu.

Ebola viirusel pole vaktsiini ega ravi. Enamus juhtudel on haigus nakatunule surmav. Ebola viirust saab edukalt ennetada regulaarse käte pesemisega ja kaitsva riietusega.


Haigus on enim levinud Aafrikas, Aasias, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning Lõuna-Aasias.

Kõhutüüfus levib riknenud toidu või saastunud vee tarbimisel. Haigus põhjustab palavikku, mis võib olla eluohtlik. Lisaks palavikule võib haigestunu tunda nõrkust ning pea- ja kõhuvalusid.

Kindlasti tuleb enne reisi ennast vaktsineerida. Lisaks tasub jälgida, milliseid sööke ja jooke reisil tarvitatakse. Kõhutüüfust ravitakse antibiootikumidega.


Haigus on enim levinud Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias.

Enamasti levib puukborrelioos inimestele puugihammustusega. Sümptomid on palavik, peavalu, väsimus ja nahalööve. Kui haigus õigel ajal ravi ei saa võib see kahjustada liigeseid, südant ja närvissüsteemi.

Haigusele puudub vaktsiin. Seega tuleb looduses hulkudes kanda pikki ja heledaid riideid. Lisaks tuleb kasutada putukatõrjevahendit. Pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist tuleb üle kontrollida terve keha.

Haigus levib terves maailmas, suurim nakatumise oht on külastades Lõuna-Ameerika, Aasia ja Aafrika riike.

A-hepatiit levib enamasti saastunud toidu söömisel või vee joomisel. Haiguse levimisele aitavad kaasa halvad hügieeni harjumused. A-hepatiidi sümptomid on palavik, kõhulahtisus, iiveldus, ebamugavustunne kõhus, tumedam uriin ja kollatõbi.

Viiruse vastu on olemas turvaline ja efektiivne vaktsiin. Kuid siiski tasub jälgida enda toidu- ja joogivalikuid. Haigusest taastumine võib võtta mitmeid nädalaid, vahel isegi kuid.