Noolega paremale liikudes saad teada, mis on olnud rändur Clare’i kõige ebameeldivamad üllatused tema reisiajaloos. Fotod on illustratiivsed.

Kas sinuga on reisidel sarnaseid asju juhtunud? Mida ootamatut ja ebameeldivat on sinuga reisil juhtunud? Kirjuta kommentaaridesse — parimad lood avaldame!

Allikas: suitcasesandsandcastles.com

Fotod: Unsplash, Pixabay


Clare oli teel Hawaiile, et intervjueerida ühte modelli. Ameerikasse jõudes tundis ta ennast väga ettevalmistunult ja enesekindlalt. Enda arvates olid tal kõik dokumendid korras. Ta oli vajalikesse kohtadesse märkinud, et reisib Hawaiile töö asjus. Clare kirjutab, et passikontrolli jõudes ta ennast enam nii enesekindlalt ei tundnud. Seal öeldi talle, et ta ei pääse Hawaiile kehtiva tööloata. Lisaks ähvardati teda järgmise lennuga Suurbritanniasse tagasi saata. Õnneks suutis ajakirjanik lennujaama töötajad ära rääkida ja ta lubati Hawaiile.


Clare kirjutab, et tal pole midagi džunglis tarantlite jahtimise vastu. Lisaks on ta sõbraks saanud prussakaga, kes ootamatult välja ilmus, kui ta vannis oli. Küll aga kardab ta meeletult närilisi.

Kui ühes Mumbai restoranis tualetist üks hiiglaslik rott välja jooksis, kartis Clare meeletult. Ta India sõber, kellega ta parasjagu einestamas oli, sai tema üle kõvasti naerda. Teine sarnane juhtum leidis aset Himaalajas, kus Clare’i ja tema pere hotellitoas oli hiir. Blogija kirjutab, et hiir magamistoas oli tema jaoks kordades hirmsam kui ahv, kes aknast sisse ronis ja nende puuviljad ära varastas.


Roomas varastati ära Clare’i rahakott. Olles selle avastanud, läks ta lähimasse politseijaoskonda, et teha avaldus. Seal aitas teda väga võluv ja sümpaatne politseinik. Veel rohkem avaldas politseinik Clare’ile muljet, kui Suurbritanniasse jõudes leidis naine oma telefonilt sõnumi, kus seesama politseinik teda uurimise käiguga kurssi viis. Blogija kirjutab, et asi muutus imelikuks, kui mees talle järgneval päeval tööle helistas. Närviliseks muutis naise see, kui politseinik talle uuesti koju helistas ja rääkis, kuidas ta tahaks naist suvel puhkama viia.

Kui politseinik uuesti Clare’i töönumbrile helistas, siis hakkas naine kartma. Kuna üks tema kolleegidest räägib soravalt itaalia keelt, siis lasi ta viimasel kõne vastu võtta. Clare kirjutab, et ei tea täpselt, mida ta kolleeg politseinikule ütles, kuid rohkem kõnesid pole ta sellelt mehelt saanud.

Clare veetis pool aastat matkates seljakotiga mööda Indiat. Ta kirjutab, et lootis väga vältida kõhuviirust, mille eest kõik teda hoiatasid. Siiski umbes kuus nädalat peale oma matka algust haigestus ta esimest korda. Teda vaevasid kõhulahtisus, valusad kõhukrambid ja ta higistas tunde. Olukorra muutis hullemaks fakt, et hostelites, kus naine peatus, puudusid korralikud tualetid.

Clare kirjutab, et peale esimest haigestumist vaevas kõhuviirus teda iga paari nädala tagant. Ta sai süüa ainult riisi ja jogurtit kuniks viirus üle läks. Siiski ei rikkunud kõhuviirus tema reisielamust Indias — see oli osa kogemusest.


Blogija kirjutab, et kui ta oma abikaasaga Aafrikasse mesinädalatele läks, tabas teda lennujaamas halb üllatus. Nimelt avastas ta passikontrollis, et oli oma kollapalaviku vaktsineerimistõendi koju unustanud. See osutus suureks probleemiks, kuna seda kontrolliti. Clare kirjutab, et nad liikusid abikaasaga järjekorra lõppu ja sorisid naise koti läbi. Lõpuks leidsid nad vaktsiiniraamatu, kus oli üks tühi leht kollapalaviku jaoks. Seda polnud algselt tarvis, sest Clare’il oli eraldi vaktsineerimistõend.

Clare kirjutab, et ta krabas kiirelt pastaka ja proovis abikaasa tunnistust kopeerida. Nende õnneks lasi inspektor neid kontrollist läbi.


Clare jagab oma lugejatega ka õhtut, mil teda jälitati. Naine kirjutab, et oli Pariisis õhtutundidel koju jalutamas, kui sai aru, et keegi kõnnib tema taga. Alguses see temas muremõtteid ei tekitanud. Seda seni, kuni mees keeras samasse tänavasse, kuhu Clare. Naine kirjeldas, kuidas jälitaja sammud olid alati samas rütmis nagu tema omad. Kui tema kiiremini kõndis, tegi seda ka jälitaja. Selleks ajaks kui naine oma majani hakkas jõudma, ta juba jooksis. Kuna välisuks polnud lukus, jooksis mees Clare’ile järele.

Täpselt siis, kui Clare oma korteriukseni jõudis, haaras mees tal käest. Naine kirjutab, et ta kartis nii väga, et ei suutnud isegi korralikult karjuda. Õnneks oli Clare’i suust kõlanud hääl piisavalt vali, et ta korterikaaslane uksele ilmuks. Mees põgenes silmapilkselt.

Clare kirjutab, et on lapsest saadik olnud väga kohmakas. Enda sõnul suudab ta kogu aeg millegi otsa komistada. Igal suvel on ta valmis puhkuse ajal kleite kandma ja oma jalgu näitama. Ta kirjutab, et seda rõõmu ei jagu kauaks, sest esimese paari päeva jooksul suudab ta alati komistada ja enda jalad kukkudes katki teha.

Clare kirjutab, et ta ei unusta kunagi hirmu, mida tundis Calcutta rongijaamas. Ta ei leidnud kuskilt kotti, kuhu olid pakitud kaamera ja pass. Rongis oli naine sunnitud selle koti endaga narile kaasa võtma ja see oli terve sõidu tema kõrval. Rongist väljudes seda enam temaga polnud. Clare ei mõista siiani, kuidas kott ära varastati.


Clare kirjutab, et kui nad oma perega peale pikka lendu lõpuks hotelli jõudsid, olid nad väga väsinud. Pere oli üleval olnud juba hommikul kella neljast. Hotell, mis piltidel nägi väga paljulubav välja, osutus kohutavaks. Seal oli eelmisel õhtul suurem pidu toimunud ja prahti oli igal pool laiali. Need vähesed töötajad, kes koristasid, ei teinud saabunud perest väljagi. Nad istusid umbes pool tundi oma kohvritega laua taga ja ootasid hotelli juhatajat.

Selleks ajaks kui juhataja saabus, olid nad juba mitmesse hotelli helistanud ja uurinud vabade tubade kohta. Claire kirjutab, et juhataja hakkas nende peale karjuma, kui kuulis, et pere ei soovi enam seal hotellis ööbida. Lõpuks nõustusid nad üheks ööks jääma. Juhataja aga sisestas kaarditerminali summa terve nädala ööbimise eest. Kui naine seda nägi, keeldus ta maksmast. Kuid pangakaart oli juba juhataja käes ja ta polnud nõus seda naisele tagastama. Lõpuks andis pere alla ja nad kõndisid lihtsalt hotellist välja, jättes pangakaardi hotelli juhatajale. Nad kutsusid takso ja teel järgmisesse hotelli blokeerisid oma kaardi.


Blogija kirjutab, et ta oli kõik oma lemmikud suvekleidid perereisiks Türki kaasa pakkinud. Kohale jõudes avastas pere, et pagasilindil on ainult üks kohver kolmest. See oli aga tema abikaasa kohver. Clare kirjutas, et tema ja lapsed pidid kaks päeva ootama, et enda pagasit kätte saada. Blogija sõnul oli kohutav enda riieteta olla.