SEIKLUS USA LÄÄNERANNIKUL | Kaks päeva San Diego SeaWorldis: olime tunnistajaks ühe väikese poisi unistuse täitumisele

Terje Telling käis koos perega USA läänerannikut avastamas ja pani reisisellide elamused ka kirja. Tema neljaosaline reisipäevik pakub ka lugejale palju avastamist — täna saad nautida selle 2. osa.

Hollywood Walk of Fame — tõeline turistimagnet

Hollywood Walk of Fame’il oli meil Maiduga juba eelmisel korral käidud, kuid tahtsime, et ka Kristofer saaks sellest osa. Sügavat muljet meile see mõne aasta tagune käik ei jätnud, pigem oli kerge pettumus, et ümbruskond oli turisti nännipoode täis, tänavad nägid välja kõike muud kui glamuursed.

Hollywood Walk of Fame on piki Hollywood Boulevardi (2,1km) ja Vine Streeti (0,7km) kulgev kõnnitee, mis on tähistatud rohkem kui kahe tuhande neljasaja terratsost ja messingist valmistatud viieharulise tähega. Huvitav on vast teada, et mõnel kuulsusel on mitu tähte — saavutuste eest mitmel alal. Ainus, keda on viiel alal auhinnatud, on Gene Autry. Harrison Fordil on näiteks 2 tähte.

Meie sattusime sinna päeval, kui esilinastus Star Wars: The Rise of Skywalker. Tõelised Star Warsi fännid olid esilinastuse pääsmete lunastamiseks mitmesaja meetrise järjekorra moodustunud. Ei imesta, kui mõni juba öösel järjekorda seisma tuli. Hoolimata turistide ja fännide hordidest suunas heatahtlik tädi mind Chewbacca (see täitsa päris, mis filmiski) kõrvale ja poolkogemata sai Chewie’ga üks pilt tehtud, imekombel täitsa tasuta. Üldjuhul küsitakse iga pildi eest raha.

Kristoferi lemmik on Käsna-Kalle. Lisaks kõikidele Mikide, Spidermanide ja muudele kostümeeritud kangelastele jalutas meile vastu ei keegi muu kui Käsna-Kalle isiklikult. Üllataval kombel ütles Kristofer, et raha eest pole küll vaja Käsna-Kallega pilti teha, kuid paar sammu edasi liikudes nägin, et ta vaatab ikka veel selja taha. Polnud midagi, tuli 5 dollarit loovutada, ikkagi lapse õnne nimel!

Seekord Kristoferiga koos käies olid meie muljed Hollywood Walk of Fame-ist kordades paremad. Me teadsime juba, mida oodata, sest olime näinud ja käinud. Ootuseid ei olnud. Soovisime vaid, et Kristoferil oleks lõbus. Ilmselt ka Kristoferi kohalolu tõi meis Maiduga rohkem lapsemeelsust ja mängulusti esile, mis Walk of Fame’il promeneerides ainult kasuks tuleb.

San Diego — SeaWorld, Kristoferi unistuse täitmine

Edasi võtsime suuna San Diegosse. Kristofer on lisaks Käsna-Kallele ka vaimustuses veealusest maailmast. Iga väiksemgi akvaariumikala või krabi tekitab Kristoferis suurt elevust ja rõõmutunnet. Olen tunde temaga Russalka juures veetnud ja millimallikaid otsinud või Pirita silla all kalameeste kõrval kalu passinud.

San Diegos on lisaks maailma suurimale loomaaiale ka Sea World, Kristoferi unistuste sihtpunkt. Mulle on SeaWorldi puhul sümpaatne see, et nad ei püüa terveid loomi, linde, kalu ning ei vangista neid, et neid inimestele näidata ja raha teenida. SeaWorld on 55 aastat olnud mere- ja maismaaloomade päästmise ja rehabilitatsiooni eestvedaja. Meeskond päästis hiljuti oma 36 000 looma. Sellest numbrist olulisem on SeaWorldi pühendumus abivajavate loomade kaitsele ja päästmisele. SeaWorldi töö toetab pühendunud päästeekspertide, loomahooldusspetsialistide ja veterinaararstide võrku, kes töötavad väsimatult selleks, et anda haigetele, vigastatud, orbudele või hüljatud loomadele elus teine võimalus.

SeaWorld oli võimas elamus ka meile Maiduga. Topeltrõõm oli näha Kristoferi vaimustust. Esimese hooga muutus ta täitsa hullupööraseks — emotsioonid keesid üle ääre. Kõik korraga, ühtäkki, siinsamas. Kui randa uhutud väikese kala jäänused tekitavad Kristoferis juba tohutuid emotsioone, siis kohtumine tapjavaalade, delfiinide, merilõvide, pingiviinide, haidega tekitas temas sellise emotsioonide tulva, mida me ei suutnud ettegi kujutada. Olime tunnistajaks ühe väikese poisi unistuste täitumisele.

Suurima elamuse, erinevate show’de kõrval, sai Kristofer raide alal, kus oli lubatud neid lausa paitada. Seal veetsime pikalt aega ning vaatasime, kuidas Kristofer raidega sõprust sobitab.Neid pikemalt silmitsedes on täiesti selgelt näha raide erinevad iseloomud ja käitumismustrid. Mõni rai tuli ise ääre lähedale ja otsis inimestega kontakti. Pistis oma armsa ümara ninaosa veest välja ja lausa nõudis (nagu koerad või kassid), et palun paita ja silita mind.

SeaWorld on lõputu ja avastamist on seal kuhjaga. Nii juhtuski, et kõikide valikute seast, mis Kristoferile jõululaupäevaks pakkusime (sealhulgas ka kuulus San Diego loomaaed, Safari park), soovis ta minna uuesti SeaWorldi. Teades kui palju rõõmu see talle valmistab ja KUI õnnelik ta seal on, siis oli otsus tehtud. Teisel korral oli veel toredam. Võtsime vabalt, nautisime ilma, käisime veel oma lemmikud sihtpunktid läbi ning tegime eelmise korra järelnoppimist. Ja… loomulikult käisime oma sõpradel, raidel, külas.

USS Midway muuseum

San Diegos külastasime ka USS Midway muuseumi, mis Maidule eriti suurt huvi pakkus. Oma põhjatute teadmistega osutus ta meile Kristoferiga väga toredaks giidiks ning oma õhinaga suutis meidki sütitada. USS Midway on lennukikandja, varem USA mereväe esindaja, oma klassi juhtlaev. Vahetult pärast II maailmasõja lõppu valminud Midway oli suurim laev maailmas kuni aastani 1955, samuti esimene USA lennukikandja, mis oli Panama kanali läbimiseks liiga suur. Ta tegutses 47 aastat, sel ajal nägi ta tegevust Vietnami sõjas ja oli 1991. aasta operatsioonis Desert Storm Pärsia lahe lipulaev. 1992. aastal kasutusest kõrvaldatud laev on nüüd Californias San Diegos asuvas USS Midway muuseumis muuseumilaev.

Laevalt lahkudes tõdesime, et kui ameeriklased midagi teevad, olgu selleks teemapark, mõni show või muuseum, siis suurejooneliselt, raha kokku ei hoita ning meelelahutust jagub nii noortele kui vanadele.

Mehhiko, Tijuana — elamusi kuhjaga

Kuna San Diegos veetsime kokku 5 päeva, siis oli meil piisavalt aega, et käia ära Tijuanas, mis on Mehhiko kõige läänepoolsem linn. Maitu huvitas väga, kuidas piiriületuse protseduur välja näeb ja loomulikult soovisime ka linna näha.Rendiautoga targu sinna erinevatel põhjustel minna ei julgenud. Me polnud kindlad, et meil pärast enam on auto, millega tagasi tulla või kas autol on rattad all jne. Enne piirile jõudmist oli tee ääres kolm hoiatust — et see on nüüd viimane “exit” USA pinnal. Samuti vilkusid tee ääres suured sildid, mis andsid teada, et Mehhikos on relvad ja narkootikumid keelatud. See oli küll julgustav teadmine... Meie reisi ajal toimus ühes Mehhiko vanglas vangide omavaheline arveteklaarimine, kus olid mängus nii tuli- kui külmrelvad. Tapeti 16 inimest.

Auto pargitud, oli plaan jalgsi piir ületada. Enne käisime USA poole peal olevatelt ametnikelt uurimas, et kas me ikka tagasi ka saame...

Piiri ületuses iseenesest midagi keerulist ei olnud. Tuli täita mõned riiki sisenemise paberid, vestelda ametnikuga ja võisime rahulikult minna. Küll aga olime väga värvikate tüüpidega koos järjekorras ning mitte kõigil ei läinud nii libedalt kui meil. Järjekorrast nopiti mehhiklasi nagu küpseid ladvaõunu ja rivistati seina äärde. Vikipeedia andmetel läbib Tijuana piiripunkte umbes 300 000 inimest päevas!

Piiril on palju okastraati ja kõrged müürid. Piiriületuse tsoonist väljudes olime sattunud tõelisse Mehhiko filmi — silmasime enda ees mitut lahtist džiipi ja auto kastides hambuni relvastatud ja maskides ca 20 “Policia Federale” meest. Võtsime takso ja sõitsime linna. Auto aknast nägime ka Trumpi ehitada lastud uut suurt punast müüri, mis jooksis piki Tijuana jõge nii pikalt kui silm seletas. Piiriületusega Mehhiko poolel asendus USA magus lõhn kanalisatsiooni haisuga. Just oli suur sahmakas vihma tulnud ning kanalisatsiooniga pidi linnal probleeme olema. Nii nägimegi silda ületades, kuidas autod sõitsid poolest saadik vees.

Jalutasime peatänaval, mis oli värvikirev ja korrastatud, kuid põiktänavad, mis peatänavaga risti, olid hoolitsemata ja räämas. Ehe Mehhiko. Hiljem Uberi juhilt uurisime maad, et kui ohtlik siis seal ikkagi on? Vastuseks saime, et päevasel ajal ja peatänaval on kõik ok, kuid õhtul kõrvaltänavatesse ei tasu oma nina pista. Siis pidid tööle tulema need, kelle professioon ei lase turistidel end ehk kõige paremini tunda (PS! See kehtib kõrvaltänavate kohta, ehk siis kõik muud tänavad peale selle ühe, peatänava. Cancunis, Cozumelis ja teistes turismipiirkondades on aga hoopis teised ja turvalisemad lood. Kuid usun, et seal ei näe ka sellist ehedat Mehhikot.

Veel rääkis ta, et paljud, kes käivad USA poolel tööl, elavad Tijuanas selle rahaga nagu kuninga kassid. Nutikas poiss oli, teadis isegi Eestit ja seda, et meil on siin väga roheline. Sõidu ajal helistas talle ema ning Mait julgustas kõne vastu võtma, öeldes, et emade kõnedele tuleb alati vastata. Ema päris kõigepealt, et kus ta kallis poeg parajasti asub ja kuna mamma oli turule suundumas, siis uuris ta pojalt, mis oleks veel vaja jõululauale osta. Jõulude põhisöök on neil kalkun rosinatega ja erinevad salatid.

Igatahes, Ameerika poolele tagasi jõuda oli mõnus.

Vaata suurt galeriid reisist koos selgitavate pildiallkirjadega:

JÄRGNEB...