SEIKLUS COLORADOS | Ma olin Rickile oma südames jah öelnud juba enne, kui nägin väikses sametkarbikeses seda suure briljandiga sõrmust
Aga kõigest järgemööda. Ma keerutasin enda ees vana, juba mu vanavanaisale kuulunud gloobust, mida hoian oma kodukontoris laua peal. Mul oli käes sukanõel. Oli päev novembri alguses ning ma olin just jõudnud oma uude koju, millega ma veel harjunud polnud. Samal päeval olime Antsuga käinud notari juures. Vormistasime paberid, mille kohaselt jäi meie poolt nüüd juba kakskümmend aastat tagasi asutatud Kesk-Eesti pitsarestoranide kett temale, minu pangaarvele aga pidi laekuma kohe kuuekohaline summa. Omal kombel tasu kõigi nende aastate eest, mis ma olin meie ühisesse ärisse paigutanud. Minu noorus, ilu, elujõud, töökus, oskused, anded.
Tegelikult võis mul küll olla noorus läinud, aga kõik muu tundus olevat ikka veel alles. Ilu… Jah, ma tean — ma ei näe kaunis välja mitte ainult “oma vanuseklassis”, ehk siis pealt viiekümneste hulgas. Ma olen lihtsalt ilus naine, olnud seda eluaeg. Mulle on palju öeldud, et ma meenutan oma välimuselt Anu Saagimit. Küll olen tuntud bravuuritarist äärmiselt erinev stilistika (ma kannan ainult musta ning tagasihoidlikke, ajatu tegumoega riideid) ning muidugi iseloomu poolest (ma olen alati olnud pigem tahaplaanile jääja, ma ei vaja kuigi palju tähelepanu ning vestlustes eelistan kuulaja rolli). Elujõud — ka sellega tundus veel kõik korras olema… Töökus, oskused, anded — vaat see oli sel hetkel valdkond, millest ma midagi teada ei tahtnud. Ma tahtsin lihtsalt rahu ja lõpuks ometi puhkust! Jah, korraliku kõrgema keskklassi perena olime ikka üks-kaks korda aastas käinud päikesereisil või siis kultuurireisil. Esimesel Antsu nõudmisel, kes aasta aasta järel eelistas ikka Sharmi, teisel minu nõudmisel, tavaliselt ikka enne jõulu. Kadi, meie täiskasvanud tütar, eelistas juba viis aastat mitte meiega liituda, veetes aega oma elukaaslasega.
Niisiis, seisin oma uue kodu, ridaelamuboksi Tallinna äärelinnas elutoas ning viisin läbi veidrat rituaali: ühe käega hoidsin suurt vanaaegset gloobust ning tegin sellega ringe, lastes papist maakeral ümber oma telje vuhiseda. Teise käega keerutasin omakorda suurt natuke roostes sukanõela. See nägi kahtlemata välja nagu mingi šamanistlik rituaal, mida see omal kombel oligi.
Tšahh — lõin nõela kuhugi, hoides ise silmi kinni. Colorado! See seostus mulle õrnalt indiaanlaste ja kauboidega, mingite filmidega, mida nägin lapsepõlves Tallinna sugulaste juures suviti külas käies Soome televisioonist, millest Paides võis vaid und näha. Veel tausta uurides sain infot, et Colorado väikelinn, kuhu mu saatusenõel pidama oli jäänud, on tuntud kui kuurort, kuhu minnakse eelkõige matkama looduses. Et seal osariigis toimus 1863-1865 Colorado sõda, kus võitlesid omavahel Ameerika Ühendriikide relvajõud ning indiaanlaste liitlasväed. Pole vist vaja mitu korda pakkuda, kes peale jäid… Fotodel nägi väikelinn välja tõesti nagu vesternidest välja astunud. Silma torkasid madalad majad ning maalilised mäestikuvaated. Kliima: umbes nagu meil! Võtsin ühendust oma reisiagendiga ning kahe nädala pärast istusin ma juba lennukis kõrgel ookeani kohal, selja taga juba kaks ümberistumist ning ees kaheksatunnine lend.
Maandusime öösel, edasi viis tee Uberiga “minu väikelinna” hotelli. Nagu hommikusöögilauas (“kontinentaalne hommikusöök” ehk siis palju saia!) märkasin, ei olnud ma Colorado väikelinna sattunud just hooaja kõrgpunktis. Oli näha ka, et hoolimata müütidest ei olnud siis novembri keskel alanud ei jõulud ega näinud ma siin ühtki 150-200-kilost ameeriklast. Õige, jah, olin ju piirkonnas, mis tuntud oma matkaradade poolest!
Jalutasin natuke linnakeses ringi, külastasin poode, kus oli märkimisväärne valik erinevaid matkatarbeid ning igal pool müüdi venivaid, värvilisi iiriselaadseid maiustusi, kohalikku spetsialiteeti ning sain aru, et olin inimesena, kes pole iial autoga sõitnud, sattunud enda jaoks vahest mitte kõige mõistlikumasse paika maailmas.
Järgmisel päeval tiirutasin veel linna sisuliselt ainukesel tänaval ning käisin veel kohalikus vaatamisväärsuses: lossilaadses hotellis, mille põhjal kunagi nelikümmend aastat tagasi oli vändatud üks filmiklassikasse kuuluv õudusfilm. Aga kõige rohkem avaldasid mulle siiski muljet varahommikul (ajavahe tõttu läks mul juba kell viis uni ära) rahulikus tempos minu hotelli eest mööda jalutavad metskitsed. Hotelli omanik seletas hommikusöögi ajal minule, hetke ainsale külalisele, et nii siin ongi. Kitsed ei karda inimesi ja inimesed ei roni neile loodetavasti liiga lähedale. Kõrval on rahvuspark ning kitsejaht ei ole lubatud. Selline sulnis sümbioos siis!
Mul oli jäänud veel viis ööd siin. Mida kuradit peaksin kogu oma ajaga tegema? Istuma kohalikus kinos, mille kohta olin juba turismibrošüüridest lugenud, et see on USA vanim tegutsev selline?
Otsustasin minna kohalikku baari. Hotellipidaja oli soovitanud neist ühte, mis ühtlasi asus ka hotellile kõige lähemal. Tavaline baar, mis, tõsi küll, suletakse juba kell seitse õhtul. Kohalikud kombed, mis teha…
Ma tundsin end natuke halvasti. Kõigepealt, juba saabudes, oli mul tekkinud üsna tugev peavalu, mis nüüdseks, teise päeva lõpuks siin, oli taandunud. Küll aga iiveldas kergelt ning märkasin, et hingeldan juba keskmise tempoga kõndides. See oli veider — kodus käisin juba aastaid kaks-kolm korda nädalas BodyPump'i trennis ning mu füüsiline vorm oli ideaalilähedane. Mõtlesin, et tagasi Eestisse jõudes palun perearstil igaks juhuks saatekirja kardioloogile anda, südamega ei ole ju minu vanuses enam nalja.
Ma pole kunagi õlut armastanud, niisiis tellisin endale ühe kohaliku siidri. See oli päris hea, kuivapoolne. Ja siis astusid baari sisse kaks vanemat härrat, ühel neist kaasas mingisugune balloon ratastel, mille külge kinnitatud maskist ta midagi hingas. Teine vanamees tundus kuidagi krapsakam. Jah, ma jäin seda paari hämmastunult vaatama, pole midagi salata. Jah, see oli ebaviisakas minust. Ja jah, need kaks vanemat meest tulid sellepeale hoopis minu lauda istuma, üks oma ratastel kaadervärki ettevaatlikult kaasa lohistades.
Mulle telliti uus siider ning tutvus võis alata. Nemad olid (ja on siiamaani) eluaegsed sõbrad Tom ja Rick. Tom, kes vajab siinses hõredas, madala hapnikusisaldusega õhus lisahapnikku, on eluaeg töötanud puusepana. Probleem sellega, et vanemas eas, Tom on 75, ei talu osade inimeste organism enam mäestikuõhku. Siis on kaks valikut: kas kolida kuhugi mujale või kasutada ballooniga kaasas kantavat lisahapnikku. Tom, kel on siin endavanune naine, oma kätega ehitatud maja ning viis lähikonnas elavat last, langetas viimase valiku. See ei olevatki siinkandis nii haruldane otsus — kes vanas eas ikka nii väga suurt elumuutust tahab. Või leida uusi sõpru. Rick, kes oli Tomist kolm aastat noorem, on aga pensionil sõjaväelane. Nagu Ameerika filmides, elab siinkandis palju taolisi. Mäestikuõhk omal kombel soodustab pikka eluiga. Rick oli jäänud kolm aastat tagasi leseks (ta naine oli temast muuseas kümme aastat vanem…) ning ka tema kolm poega elavad ja töötavad selles väikelinnas. Tervelt kaks neist on politseinikud, nimelt on Ricki perekonna mehed juba põlvkondade kaupa teeninud oma riiki, nagu siin öeldakse. Olnud sõjaväelased, töötanud FBI-is, mille üle Rick erilist uhkust tundis või siis olnud lihtsalt politseinikud.
Juba astus meie juurde meid viimased paar tundi meie lauda teenindanud ettekandja ning vabandas baari peatse sulgemise pärast. Kas me tahame kiiresti veel midagi tellida? Ei, pole enam vaja.
Asutasime minekule. Nagu nägin, polnud kaks õlut siin põhjus mitte autorooli astuda. Vaatasin, kuidas Rick tegeles hoolitsevalt Tomi ja selle hapnikuballooniga ning keeldusin viisakalt, aga kategooriliselt küüdist koju. Mu hotell on ju siinsamas! Aga ameeriklased on väga teistmoodi kui eestlased, seda olin siin reisi esimestel päevadel juba aru saanud. Palju avatumad võõraste suhtes. Teadsin juba nii hotelli omaniku, kes ise hommikusöögilauas askeldas praegusel madalhooajal elulugu, teadsin ka Ricki ja Tomi omasid. Nad mõlemad olid abiellunud oma keskkoolikallimatega, Tomil, kuigi ta oli Rickist vanem, oli õnn selle naisega ka praegu koos olla. Ja kuna Rick oli saanud teada mu äsjasest lahutusest, aga ka sellest, et ma ei oska oma ülejäänud puhkusega siin Colorados midagi peale hakata, pakkus ta ennast mu aega sisustama ja kaunist kodukanti näitama. Mina olen eesti naine, minu jaoks oli ameeriklaste üldisest sõbralikkusest hoolimata kõik selge juba sel hetkel, kui Rick tegi ettepaneku järgmisel hommikul alustada väljasõiduga mägedesse.
Minu jaoks oli see päev novembri lõpus meie koosolemise algus. Pikk päev, täis hingematvaid (seda otseses mõttes!) mägivaateid ning jalgsimatku ümber väikeste mägijärvede. Siin on selleks olemas matkarajad ning Rick hoolitses mu varustuse eest, ostes mulle meie väikelinna peatänava poest matkamiseks kõik vajaliku. Minu protestidest hoolimata. Tänutäheks tegin talle välja imelise vaatega restoranis ühe suurema järve kaldal. Ameerika Ühendriikide kõige kõrgema asfaltkattega tee ääres tundsin juba, et hakkan minestama ning seal saingi kogenud Ricki käest teada, et mul on lihtsalt selles piirkonnas tihti esinev mäestikuhaigus, tingitud hõredast õhust. Õnneks, nagu Rick rõhutas, mööduvad selle tunnused nagu peavalu, südamekloppimine ja hingeldamine reeglina mõne päevaga. Nii oli sündmustest ette rutates ka minul. Reisi lõpuks tundsin end täiesti tavaliselt. Mõnes mõttes nägin selles märki, et Colorado on mu omaks võtnud. Ricki puhul oli see selge juba varem…
Ta tegi mulle abieluettepaneku minu reisi viimasel päeval, kui oli kutsunud mind linnakese väidetavalt parimasse restorani ootamatult pidulikule lahkumislõunale. Ta oli küll valmis mind ka autoga Denveri lennujaama viima, aga kuna ta oli eelmisel päeval maininud ammu kokkulepitud kohtumist vana sõjaväesõbraga, eelistasin siiski Uberit.
Abieluettepanek isegi ei olnud mulle tegelikult üllatus. Kõik need päevad siin Rickiga olin järjest intensiivsemalt tundnud, kuidas olen jõudnud sõna otseses mõttes koju. Ootamatusse kohta ja ootamatus vanuses, seda küll. Endast ootamatult palju vanema ja hoopis erilise taustaga mehega, seda ka. Aga kes olen mina, kes saatusele vastu vaidleks!
Ma olin niisiis Rickile juba oma südames jah öelnud, veel enne, kui nägin seal restoranis väikses sametkarbikeses seda suure briljandiga sõrmust. Tegelikult olin näinud ka tema armsas majakeses mäeküljel, et siin on puudu perenaine. Kõik oli pedantselt korras, aga seletamatult tühi, kuigi maja ise siinsete standardite järgi mitte suur ning iseenesest väga hubane. Jah, oma jah-sõna olin ma juba ammu andnud.
Ja minu tagasireis Tallinnasse oli rohkem komandeering kuhugi kaugele, mitte enam kojusõit. Sest nüüd oli minu koduks muutunud hoopis Colorado.
Kummaline küll, ma tundsin oma eelmisele elule nüüd äkki joone allatõmbamisest täiesti puhast rõõmu. Ma andsin ära hästi palju asju: riideid, aksessuaare, köögitarbeid, mööblit, tehnikat… Oma uue Tallinna elamise otsustasin pärast mõningast vaagimist siiski üürile anda, mitte maha müüa. Ja siis, kui mul oli kohver (kõigest üks!) pakitud ning järgmiseks hommikuks lennupiletid ootamas, teatasin ma oma otsusest oma perekonnale. Kutsusin Antsu ja Kadi koos elukaaslasega ühte Tallinna tuntud pitsarestorani (ikkagi aastakümned isegi perekondlikku pitsaäri aetud!), tellisin kõigile algatuseks kas veini või mineraalvett ning ütlesin, et lahkun kohe Eestist ning abiellun varsti Ameerikas Rickiga. Kõik on oodatud meie suvepulma Colorados! Lisasin juurde, et katan kõigi kulud, kes tulla otsustavad. Ants läks näost ära ning Kadi nägu valgustas äkki särav naeratus. “Emps, sa oled ikka nii lahe!”
Ja nii läkski, meie pulma tulid nad kõik, lisaks mu parim sõbranna. Laulatus oli tagasihoidlik, kohalikus kirikus, aga Ricki vanu sõpru oli päris palju. Ma olen talle selgeks teinud, et meile piisab kahekesi tema USA mõttes väiksest majast mägedes. Et pole vaja kohe uut osta. Ma olen siin õppinud isegi autot juhtima, kuigi mööda mäekallast jooksvatele teedele just ei kipu. Aga autojuhtimist on mul vaja selleks, et saada igal hommikul meie mägedes asuvast kodust kahekümne kilomeetri kaugusel asuva väikelinna, kuhu ma kõigepealt siin Colorados saabusingi, peatänaval asuvasse uude poodi. See on nimelt minu oma äri, mille avasin pidulikult täpselt aasta pärast minu ja Ricki esimest koosveedetud päeva. Mul on jõulupood, kus on müügil kuuseehted ja muud jõulukaunistused, mida tellin siia üle maailma. Retroehted Saksamaalt, kaunid käsitsi maalitud klaaskuulid Prantsusmaalt, värvilised jõulutuled Ameerika väiketootjatelt, natuke ka skandinaavialikult tagasihoitud värvigammas ehteid Rootsist ja Soomest. Siin, Colorados, on nüüd mu ümber alati jõulud.
