TERAVMÄED | Maa, kuhu kõik on oodatud (välja arvatud kassid), aga kus suremine on keelatud

Norra põhjarannikult põhjapoolusele liikuma hakates jäävad poolele teele Teravmäed — Norrale kuuluv saarestik Põhja-Jäämeres. See kauge, külm ja kummaline maa on koduks rohkem kui 2500 inimesele ning 3000 jääkarule — kusjuures elama ja tööle võivad sinna soovi korral asuda kõik, olenemata oma kodakondusest või rahvusest.

Elan hotellis, mille vastuvõtutöötajad on Filipiinidelt (kes küsivad ettevaatlikult, kas Eesti asub Euroopas või kusagil mujal), autojuht-giidiks noor ukrainalane, kes vahetas advokaaditöö Kiievis turistidega lumistel väljadel matkamise vastu, linnadevahelisel laevaliinil askeldavad taid — laevapileti ostsin ma aga itaallanna käest. Teravmägedel leiab sooja vastuvõtu ja töö igaüks, kellel vähegi pealehakkamist on, et kolida maailma lõppu — ainsaks erandiks on kassid, kelle toomine saarele on keelatud, sest neil on halb komme maha murda linde, kellel seal looduslikke vaenlasi pole. (Sellises kliimas pole ka põhjust rottide pärast muretseda ja sellega kassi saarele toomist vabandada.)

1920. aastal sõlmitud leping annab kõikide alla kirjutanud riikide kodanikele loa sinna elama asuda ning tegelda majandustegevusega, jahipidamise ja kalapüügiga — lepinguga liitus 1930. aastal muuseas ka Eesti. Kunagine peamine tegevusala kivisöe kaevandamine on asendunud turismi ja teadustööga, mis tõmbab ligi palju kirevamat seltskonda kui peamiselt norra ja vene rahvusest kaevurid varasemalt olid.

Ehkki põlisrahvad on Arktikat asustanud tuhandeid aastaid, polnud ükski neist rahvastest ennast Teravmägedel sisse seadnud. Hollandi meresõitja Willem Barentzs oli see mees, kes 1596. aastal Teravmäed avastas, algul vaalaküttide rõõmuks. Aga kui saartelt leiti kivisütt ja inimesed massiliselt saabuma hakaksid, läks looduslik tasakaal muidugi väga käest. Kassikeeld on viimane õlekõrs, mille küljas riputakse nägu tehes, et inimene pole sellel jääkarude ja põhjapõtrade maal millessegi sekkunud.

Pärast Norwegiani Oslost alustanud lennuga Longyearbyenis maandumist taksoga läbi külmakõrbesse ehitatud linna kruiisides on muidugi raske uskuda, et selle utoopia ehitamine midagi ei mõjutanud. Saarestiku pealinna Longyearbyeni nimi kõlab inglise keeles Long-year City — väga suurejooneline määratlus 2000 inimesega asula kohta, ent Teravmägede kontekstis on see tõeline metropol rahvusvahelise lennujaama, ülikooli ja üllatava hulga gurmeerestoranidega. See ongi ametlikult maailma põhjapoolseim linn, kus asuvad maailma põhjapoolseim kirik, postkontor, sularahaautomaat ja Statoili tankla.

Ehkki puutumata loodust on muidugi mõõtmatult — saarte kogupindala on küll 61 020 km², aga praktiliselt kogu inimasustus on Lääne-Teravmägede saarel.

See tundub veider, aga inimestele, kes Teravmägedel elavad, meeldib seal pööraselt. Iga Norra kaevanduse sulgemisega on käinud kaasas suur draama, sest kaevurid ei taha lahkuda ja see, et asemele kerkib ülikoole, teaduskeskusi ja restorane, millel on oma šampanjakeder, ei paku neile just liiga palju uusi töövõimalusi. Nii mõndagi sulgemisotsust, kus ühel pool on argumendiks keskkonna säästmise vajadus ja teisel pool vajadus säilitada kaevuritele nende töökohad, on õnnestunud pikalt edasi lükata.

Tasakaaluks sellele, et neljal kuul aastas ei tõuse Longyearbyeni kohale päike mitte sekundikski, on linnakese majad värvilisemad kui virmaliste vaatemäng. Ent see on vaid väline edevus. Viimased 150 aastat on Longyearbyenis kodusid rajatud majadesse, mis seisavad igikeltsa rammitud vundamendipostidel. Igikeltsas võib puit püsida muutumatuna aastatuhandeid. Sulav igikelts ohustab kodusid, mis seisavad nüüd mädaneval alusel.

Oht arktilisele idüllile ei lähene ainult maa seest, palju suuremaks ohuks on kliima soojenemisega järjest sagenenud laviinid, mis juba on tapnud inimesi ja hävitanud kodusid. Tagajärgede eest on inimesel võimalik lihtsalt ära lennata. Jätta lumistele väljadele maha oma kõledad tühjad kaevandused ja lahkuda, nagu poleks midagi olnud…

Kõik need inimesed on algusest peale teadnud, et päris igaveseks nad Teravmägedele jääda ei saa. Sest üks asi peale kasside on Teravmägedel siiski veel keelatud — suremine. Viimased traditsioonilised matused olid teravmägedel 70 aasta eest — siis avastati, et surnukehad ei lagune igikeltsas ja suremine saarel keelati ära. Kui keegi siiski peaks seda reeglit rikkuma, transporditakse ta Mandri-Euroopasse. Ainult juhul, kui keegi on avaldanud soovi oma tuhaga urn Teravmägedele tagasi tuua, saab ta endale koha kalmistul. Ja seda ikka juhtub, sest sellesse jäisesse ilusse on lihtne armuda.

Vaata fotosid jäisest ilust Teravmägedel:

Rohkem fotosid on võimalik näha Silvia Pärmanni fotonäitusel “Cool landscapes”, mis lennutab vaataja keset aasta kõige pimedamat aega polaarpäeva Teravmägedel. Näitus on Telliskivi Loomelinnaku Väligaleriis avatud jaanuari lõpuni.