Kui sa oled kuude kaupa pikisilmi oma puhkust oodanud, võid kindel olla, et lõpuks läheb miski ikka viltu. Loodetavasti ei juhtu sinuga nii hulle asju, kui nende kümne inimesega.

Noolega paremale likudes saad lugeda hirmsaid, jaburaid ja igaveseks jälje jätnud seiku, mis inimestel reisidel juhtunud on.


Ma olin just alustanud oma uut reisiseiklust Austraalias Perthis ja olin väga põnevil, mida sel linnal mulle pakkuda on.

Otsustasin, et alustan iga hommikut jooksutuuriga jõe ääres.

Ühel hommikul märkasin, et teisel pool teed sörkis üks mees, kes oli veidi metsiku välimusega. Ta märkas mind, tuli üle tee ja hakkas minu poole jooksma.

Esimesel hetkel kuidagi automaatselt mõtlesin, et näe kui tore, üks jooksja tuleb teist jooksjat tervitama. Järgmisel hetkel aga sain juba löögi näkku. Siis hakkas ta mind nüpeldama ja käperdama, olles ise täiesti vait, mis oli veel eriti jube.

Kuidagi sain ma oma kangestuse ületatud, tundsin suurt adrenaliinisööstu ja panin jooksu. Ta jälitas mind tükk aega, see kõik oli nagu õudusfilmis. Lõpuks siiski jõudsin temast piisavalt kaugele ette ja ta kaotas mu silmist.

Tegin politseile avalduse ja nädal hiljem kutsuti mind politseijaoskonda teda identifitseerima. Oligi tegu sama inimesega ja selgus, et ta oli hiljuti enneaegselt vanglast vabastatud eeskujuliku käitumise tõttu…


Me reisisime abikaasaga läbi Põhja-India ja peatusime paariks päevaks Pushkaris.

Kohe varsti pärast sinna saabumist läksime oma külalistemaja katusekohvikusse kokteili jooma. Igal pool majade vahel nägime mängimas suuri mustanäolisi languurahve, keda jälgida oli tõeliselt lõbus.

Äkki nägin, kuidas üks labradorisuurune ahv läks baari kööki ja varastas sealt midagi. Mingil arusaamatul põhjusel otsustasin ma teda kõvahäälselt korrale kutsuda.

Se oli suur viga.

Kui hoiatatud ahv pead pööras, nägin, et tegemist polnudki leebe languuriga, vaid mulle vahtis vihaselt otsa punase näoga makaak.

Kuldne reegel makaakide puhul on, et ära vaata neile otse silma. Mina kahjuks ei jõudnud seda tarkust enam kasutada. Makaak paljastas oma hambad ja hakkas meie poole liikuma. Mu naisel õnnestus karjudes minema joosta, kuid minul jagus aega vaid tooli haaramiseks ja ahvi sellega viskamiseks. See teda siiski eemale ei hirmutanud ja ta oli nüüd veelgi vihasem.

Õnneks selleks hetkeks olid külalistemaja töötajad olukorda märganud, tulid mulle appi ja ajasid makaagi ära. Pärast rääkisid nad, et see ongi üks õel isend ja just hiljuti olevat ta ühe majutusasutuse töötaja trepist alla lükanud, nii et see siiamaani lonkas.

Aga pärast seda intsidenti me enam katusekohvikusse jalga ei tõstnud, vaid tegime oma dringid esimese korruse restoranis.


Mind varastati paljaks Equadoris Guayaquili linnas. Kui ma läksin politseijaoskonda ja soovisin avaldust kirjutada, hakkasid politseinikud lihtsalt naerma. Nad naersid mu üle pisarateni. Nad naersid järjest viis minutit, suutmata lõpetada, enne kui nad õhupuuduse tõttu lõpuks oma naeruhoo pidama said.


Käisime naisega Laoses Vang Viengis water-tubingut tegemas — see tähendab põhimõtteliselt seda, et hulbid kummirõngaga mööda Mekongi jõge allavoolu, vahepeal käid läbi veeäärsest baarist, võtad mõne shoti ja siis driftid jälle edasi, püüdes ületada ohtlikud kohad jões, nagu näiteks pöörised jms.

Igatahes olin mingiks ajaks oma naise baari jooma jätnud, et ise natuke veel jõel oma adrenaliinirohket sõitu teha.

Kui ma tagasi jõudsin, pidas mu naine baari juures mudamaadlust noore kohaliku tüdrukuga, hulk rahvast pealt vaatamas ja kaasa elamas.

See ei ole asi, mida mu naine kunagi teeks. Ilmselt oli talle midagi joogi sisse pandud, ei tea — sest sellele hakkasime mõtlema alles palju hiljem.

Üritasin naist koju talutada, aga ta püsis vaevu püsti, ise hullult äksi täis. Kui pidime minema üle jõe mööda üsna kahtlasevõitu silda, tahtsin teda aidata, aga ta ei lasknud. Ta läks mul eest ära ja kuidagi õnnestus tal silla laudade vahel nii õnnetult libiseda ja ühte jalga pidi kinni jääda, et oli tükk tegu ta sealt kätte saada.

Kui olin ta ühes tükis silla küljest lahti saanud, sain tänutäheks kõrvakiilu ja ohjeldamatult sõimu.

Kui järgmisel hommikul poleks selgunud, et tal on luumurd ja ta vajab kohe ravi, oleks sel päeval ilmselt meie eluteed kahte erinevat suunda läinud.


Kui ma olin noor ja loll, siis läksin Hongkongi reisi ajal oma arvates massaažisalongi.

Kuigi mind võttis salongis vastu poolpaljas litsaka olemisega naisterahvas, ei osanud ma midagi kahtlustada, arvasin, et ju tal on lihtsalt palav või nii.

Pärast mõnda aega kestnud ülimalt kehva seljamassaaži liikusid naise käed sujuvalt mu seljast aina allapoole…

Tuli välja, et see asutus polnud ikka sugugi tavaline massaažisalong.


Ühel reisil Barcelonasse jõin ennast purju ja mõtlesin, et miks mitte minna rändama linna pimedatele kõrvaltänavatele.

Mingil hetkel tuli mulle vastu kamp kohalikke, kes hakkasid mind kommenteerima ja jälitama.

Ma pole elus kunagi nii kiiresti jooksnud…


Käisin pikemal töölähetusel Austraalias, sain seal muidu teha täpselt sellist tööd, mida armastasin, ainuke probleem oli, et seal kontoris pidid kõik naised kandma kõrge kontsaga kingi.

Pärast ühte pikka tööpäeva võtsin kingad jalast, tõmbasin varvaste otsa kaasas olnud plätud ja hakkasin bussipeatuse poole kõndima.

Väljas oli pime, aga kuna tegu oli kesklinnaga, siis rahvast liikus palju. Äkki nägin ühte noormeest liikumas sama bussipeatuse poole, kelle puhul ma kuidagi kohe tunnetasin midagi kahtlast.

Ta jõudis kohale, istus bussipeatuse pingile minu kõrvale ja küsis, et miks ma plätusid kannan. Vastasin, et kuna mu jalad valutavad.

Järgmisena uuris noormees, kas mu jalasuurus on 39. Ma ütlesin, et ei, 36.

Nüüd juhtus midagi ootamatut. Noormees karjatas äkki, et ma valetan talle. Edasi hakkas ta rääkima, kuidas ta kogub jalgu ja tahab ka minu omi.

Ma olin kangestunult vait ja püüdsin mitte enam midagi öelda, mis teda ärritada võiks. Ma pole kunagi nii väga bussi tulemist oodanud…

Kui buss paistma hakas, tõusin püsti, et bussijuht mind näeks. Noormees tuli mu selja taha ja sosistas mulle: “Ma järgnen sulle.”

Õnneks bussijuht nägi mu näost, et midagi on väga valesti ja päästis mind ega lasknud noormeest bussi.

See oli ikka väga jube kogemus.


Pärast mitme nädala pikkust matka Nepaalis tundsin, et mu kubemepiirkonnas oleks nagu midagi valesti.

Vaatasin asja lähemalt ja avastasin, et seal on kaks puuki — üks munandil ja üks peenisel.

Ma sain elukad kuidagi küll eemaldatud, aga ütleme nii, et armid jäid sellest juhtumist igaveseks…


Olin lahkumas Bangkokist, sõitsin taksoga lennujaama poole. Poole tee peal ma avastasin midagi jubedat — taksojuht rahuldas ennast samal ajal, kui autot juhtis.

Ma ei teadnud, mida teha.

Ta isegi liigutas oma autopeeglit, et mind paremini näha.

Kui ta oli oma tegevust lõpetamas, sõitis ja sõelus ta liikluse vahel väga ohtlikult.

Kui ta oli lõpetanud, pühkis ta end mingi salvrätikuga puhtaks ja sõidutas mind rahulikult lennujaama.

Ma pole kunagi ühestki autost kiiremini väljunud. Ja tal jätkus veel jultumust mulle otsa vaadata ja mind naeratades tänada.


Kui tulin Peruust, olid mul kotis paar kokalehte. Selle enda rumaluse pärast tehti mulle korralik läbiotsimine, jätmata vahele ühtki kehaõõnsust.

Edaspidi kontrollin pagasi alati kümme korda üle...

Tõlkinud ja toimetanud Kairi Prints.

Allikas: Travel + Leisure