SUUR JÄRELTULIJA | See, mida ma teada sain, ei ennusta head neile kahekümne viiele miljonile inimesele, kes on endiselt Põhja-Koreas lõksus

Avaldame katkendi Helios kirjastuselt äsja ilmunud raamatust "Suur järeltulija. Hiilgava Seltsimehe Kim Jong Uni taevalikult täiuslik saatus." See on järg eile ilmunud katkendile ehk teine osa raamatu proloogist.

PROLOOG jätkub…

2014, pärast kuus aastat Korea poolsaarelt eemal olemist naasin piirkonda Washington Posti korrespondendina.

Mõni kuu pärast minu lähetuse algust ja umbes kolmandal Kim Jong Uni valitsemisaastal läksin kajastama profimaadluse võistlust Pyongyangis. Mida kõike ajakirjanikud teevad, et Põhja-Korea viisat saada.

Ma olin jahmunud.

Teadsin, et pealinna oli tabanud ehitusbuum, aga mul ei olnud aimugi selle ulatusest. Näis, et linna keskel kerkis üle kvartali uus kõrghoone, korterelamu või teater. Varemalt oli isegi traktori nägemine ebatavaline, aga nüüd olid ühtäkki igal pool veoautod ja kraanad, mis aitasid oliivrohelistes sõjaväevormides meestel hooneid püstitada.

Kui ma varem tänavatel kõndisin, siis keegi vaevalt isegi vaatas minu poole, ehkki võõramaalase nägemine oli haruldane. Inimeste pilk oli pööratud maha ja nad lihtsalt kõndisid edasi. Nüüd oli linnas tunda kergemat õhustikku. Inimesed olid paremini riides, lapsed sõitsid rulluiskudega uutel liuväljadel ja õhkkond oli üleüldiselt lõdvestunum.

Kahtlemata oli elu näitusevitriinist pealinnas endiselt karm: katkiste trollibusside rivi oli endiselt pikk, endiselt võis näha küürus vanu naisi kandmas seljas tohutuid kotte ja endiselt ei olnud silmapiiril ühtegi paksu inimest. Isegi mitte õige pisut prullakat. Kui Üks välja arvata. Aga oli selge, et Pyongyang, Kim Jong Uni võimul hoidva eliidi kodu, ei ole see linn, mis oleks kokkuvarisemise äärel.

Pärast seitsmekümne aasta möödumist Põhja-Korea Rahvademokraatliku Vabariigi rajamisest ei näinud ma kommunistlikus fassaadis ühtegi pragu.

Nende seitsme aastakümne jooksul oli maailm näinud paljude jõhkrate, oma isiklikke huvisid taga ajades inimesi piinanud diktaatorite tõusu ja valitsemist. Adolf Hitler. Jossif Stalin. Pol Pot. Idi Amin. Saddam Hussein. Muammar Gaddafi. Ferdinand Marcos. Mobutu Sese Seko. Manuel Noriega. Mõni neist oli ideoloog, mõni kleptokraat. Paljud olid mõlemat.

On näiteid isegi perekondlike diktatuuride kohta. Haitil andis „Papa Doc” Duvalier võimu üle oma pojale „Baby Docile” ja Süüria president Hafez al-Assad andis juhtimise üle oma pojale Basharile. Kuuba Fidel Castro korraldas võimu ülemineku vend Raulile.

Aga mis teeb kolm Kimi eriliseks, on kestus, kui kaua nende perekond on riiki valitsenud. Kim Il Sungi valitsemisaja jooksul oli Ameerika Ühendriikidel üheksa presidenti, alates Harry S. Trumanist ja lõpetades Bill Clintoniga. Jaapanis käis võimult läbi 21 peaministrit. Kim Il Sung elas Mao Zedongi üle peaaegu kahe ja Jossif Stalini nelja aastakümnega. Põhja-Korea on nüüdseks eksisteerinud kauem kui Nõukogude Liit.

Tahtsin aru saada, kuidas sellel noormehel ja režiimil, mille ta päris, õnnestus tõenäosusi trotsida. Tahtsin uurida välja kõik, mida on Kim Jong Uni kohta võimalik teada.

Niisiis asusin rääkima kõigiga, kes olid temaga kunagi kohtunud, otsides vihjeid ühe mõistatuslikema juhi kohta. See oli raske: nii vähesed olid temaga kohtunud ja isegi selles väljavalitute rühmas oli imevähe inimesi, kes olid veetnud temaga vähegi tähendusrikast aega. Aga hakkasin otsima iga pilguheitu, mida suutsin leida.

Leidsin üles Kim Jong Uni tädi ja onu, kes olid olnud tema hooldajad, kui ta Šveitsis koolis käis. Läksin Šveitsi pealinna Berni, et leida vihjeid teda kujundanud teismeea aastatele, istudes tema vana korteri ees ja kõndides ümber tema kunagise kooli.

Sõin Jaapani Alpides asuvas tahmases restoranis kaks korda lõunat Kenji Fujimotoga, vaesunud kokaga, kes valmistas sušit Kimi isale ja kellest sai tulevasele liidrile omamoodi mängukaaslane. Rääkisin inimestega, kes olid käinud Põhja-Koreas korvpallur Dennis Rodmani saatjaskonna koosseisus, ning kuulsin lugusid purjutamisest ja kahtlasest käitumisest.

Niipea, kui kuulsin, et Kim Jong Uni vanem poolvend Kim Jong Nam oli Kuala Lumpuris tapetud, astusin viivitamatult lennuki peale ja läksin kohta, kus ta oli vaid mõni tund tagasi mõrvatud. Ootasin morgi ees, kus tema surnukeha hoiti, ja jälgisin, kuidas vihased Põhja-Korea ametnikud tulid ja läksid. Ma läksin Põhja-Korea suursaatkonda ja leidsin: nad olid ajakirjanike tõttu niivõrd ärritunud, et olid eemaldanud väravalt kellanupu.

Leidsin üles Kim Jong Nami nõbu, naise, kellest sai sisuliselt tema õde ja kes hoidis temaga sidet kaua aega pärast tema ülejooksmist ja Kim Jong Nami eksiili. Naine oli elanud veerand sajandit sootuks uut elu täiesti uue identiteedi all.

Seejärel, keset 2018. aasta hullumeelset diplomaatiat, muutus ühtäkki palju lihtsamaks leida inimesi, kes olid Põhja-Korea juhiga kohtunud.

Lõunakorealased ja ameeriklased olid korraldanud tippkohtumisi Kim Jong Uniga ja osalenud neil koos presidentide Moon Jae-ini ja Donald Trumpiga. Vestlesin inimestega, kes olid rääkinud temaga Pyongyangis, alates Lõuna-Korea lauljast kuni Saksa spordiametnikuni. Vaatasin, kuidas tema autokolonn minust Singapuris mööda vuras. Otsisin iga arusaamist, mida oli võimalik kildhaaval koguda igast kohtumisest selle mõistatusliku valitsejaga.

Samuti küsisin korduvalt ÜRO juures ametis olevatelt Põhja-Korea diplomaatidelt — seltskond lihvitud ametnikke, kes elas üheskoos Roosevelt Islandil East Riveril, mida kutsuti vahel naljatledes sotsialistlikuks vabariigiks New York Citys -, kas mul oleks võimalik saada intervjuu Kim Jong Unilt. See oli vähetõenäoline, aga siiski mitte üdini hullumeelne idee. Lõppude lõpuks sõi Kim Il Sung veidi enne oma surma 1994. aastal lõunat koos rühma välismaa ajakirjanikega.

Nii et iga kord, kui kohtusime — alati lõunasöögil ühes Manhattani keskel asuvas liharestoranis, kus nad tellisid alati päevapakkumise asemel 48 dollarit maksva filet mignon’i -, küsisin. Iga kord vastati mulle naerulaginaga.

Viimati, kuu pärast Kim Jong Uni tippkohtumist Donald Trumpiga 2018. aasta keskel, naeris sundimatu olekuga diplomaat, suursaadik Ri Yong Phil, kes vastutas Ameerika meedia eest, mulle näkku ja ütles: „Te võite sellest unistada.”

Unistamise asemel kavatsesin kuulda reaalsusest väljaspool võltsi pealinna, kohtades, mida režiim ei luba mul külastada. Ma leidsin põhjakorealasi, kes tundsid Kim Jong Uni, mitte isiklikult, aga tema poliitika kaudu: põhjakorealasi, kes olid tema valitsemise all elanud ja kel õnnestus sellest pääseda.

Aastate jooksul Põhja-Koread käsitledes olen kohtunud terve hulga, võib-olla isegi sadade inimestega, kes on kimistlikust riigist põgenenud. Sageli kutsutakse neid ülejooksikuteks, aga minule see sõna ei meeldi. See vihjab, justkui oleksid nad režiimi eest põgenedes midagi valesti teinud. Mina eelistan kutsuda neid põgenikeks või pagulasteks.

Üha raskem on leida inimesi, kes tahaksid rääkida. Osaliselt on selle põhjus põgenikevoolu kokkukuivamine Kim Jong Uni aastatel, mis on tingitud tugevamast piirivalvest ja elustandardite tõusust riigis. Samuti on selle põhjuseks kasvav ootus, et põgenikele makstaks nende tunnistuse eest, mis on minu jaoks eetiliselt vastuvõetamatu.

Kuid nende rühmade kaudu, kes aitavad põhjakorealastel põgeneda või Lõuna-Koreas elama asuda, õnnestus mul leida kümneid inimesi, kes rääkisid mulle, ilma et oleksin neile maksnud. Neid oli igasugustest eluvaldkondadest: ametnikke ja kauplejaid, kes elasid Pyongyangis head elu, piiriäärsete regioonide inimesi, kes teenisid elatist turul, ja neid, kes sattusid lõpuks kõige tühisemate süütegude eest jõhkra režiimi vanglatesse.

Oli ka inimesi, kes olid samuti olnud optimistlikud, et noor juht toob positiivse muutuse, ja oli neid, kes olid endiselt uhked, et ta oli rajanud tuumaprogrammi, mida Põhja-Korea rikkamatel naabritel ei olnud.

Kohtasin mõnda neist Lõuna-Koreas, sageli odavates grillirestoranides satelliitäärelinnades, pärast seda, kui nad olid oma päevatöö lõpetanud. Teistega rääkisin Mekongi jõe kallastel, kus nad oma ohtlikul põgenemisteekonnal hetkeks peatusid, istudes nendega Laose ja Tai räpaste hotellitubade põrandal.

Ja kõige ohtlikumad olid kohtumised mõnega Põhja-Hiinas. Hiina kohtleb Põhja-Korea põgenikke majanduspagulastena, mis tähendab, et nad saadetakse Põhja-Koreasse tagasi, ja kui nad kätte saadakse, ootab neid tõsine karistus. Kuid varjates end laenatud korterites, jutustasid nad mulle julgelt oma lugusid.

Teinud kaheksas riigis sadu tunde intervjuusid, õnnestus mul panna tükkhaaval kokku piltmõistatus nimega Kim Jong Un.

See, mida ma teada sain, ei ennusta head neile kahekümne viiele miljonile inimesele, kes on endiselt Põhja-Koreas lõksus.