Kõige paremate Georgia veinide juurde tuleb endal minna. Aga kuhu täpselt?

Need, kes usuvad, et Georgia veinimajanduse käsi kuidagi kehvasti käib, võtku teada järgmist: kui 2012 oli riigis 50 veinitehast, siis praegu toimetab neid kaugelt üle 500 ja eksport viib Kaukaasia päikese käes küpsenud jumalatejooki 53 riiki.

Niisiis on veinitootmine Georgias saanud sisse tõelise hoo ja sektor kasvab üle 10% aastas. Vein on moes. Tehaseid, baare ja veiniteemalisi hotelle, nagu G.Vino Tbilisi kesklinnas, tekib juurde ja juurde. Aga enne kui põrutad Georgiasse nendega tutvuma ja avastama kauni maa veinipiirkondi, tasub teha suts eeltööd, et kohale jõudes poleks vaja aega raisata põhitõdede õppimisele. Mitte et sa ilma selleta hakkama ei saaks, kuid elamus on suurem, kui asja pisut nuusutanud oled.

Kaks head raamatut, mis aitavad sind ees ootavaga kurssi viia

Kui juhtud raamatuinimene olema, tutvustab parimal moel Georgia meelaadi ja eluolu Dagmar Raudami „Minu Gruusia”, milles rohkelt autori isiklikke läbielamisi, vahetut kogemust ja kohalolekutunnet, mitte jooksmist punktist A punkti B. Aga kui nüüd rohkem veinist ja söögist rääkida, siis on ekstraklassist ja paljudest trükitud reisijuhtidest peajagu üle 2017. aastal ilmunud „Georgia: A Guide to the Cradle of Wine”, autoreiks sealsed veinikeldrid ja restoranid läbirännanud veini- ja turismieksperdid Miquel Hudin ja Daria Kholodilina. Kui otsid kindlat veinitehast, leiad selle just selle raamatu järgi, sest piirkond piirkonna haaval tutvustavad nad nii ühemehe veinimaju kui suuri tehaseid, trükkides ära asukoha täpsed koordinaadid. Muide, Daria peab abikaasa Zviadiga koos Tbilisis oma pisikest reisibutiiki Trails and Wines ja nad aitavad sind reisikava kokku panemisel hea meelega, kui soovid tutvuda sealse päris eluga. Mõlemad on oma maa patrioodid ja tõelised eksperdid kõiges, mis puudutab Georgiat: ajaloos, moodsas kultuuris, matkamises ja muidugi hedonistlikus mõnulemises riigi parimates veinikeldrites.

Puu, kus all võib tulla mõte: jääks siia igavesti

See Keeka pähkli puu ootab sind Kahheetias Shilda külas Chubini veinimaja hoovis. Puu all on laud, mis täitub iga päev lihtsa Georgia toidu – mäletad, see on maailma parim – ja samm eemal valminud veinidega. Võtnud lauas istet, oled justkui astunud meepotti, kust enam välja ei saa ega tahagi.

Mis ajab tuhanded georglased esiisade kombel askeldama viinamarjaistandusse ja kvevriveinide maailma? Ilmselt sama, mis rähnipoja puu otsa – vere kutse. Tornike Chubinidze on üks neist, noormees kahe- ja kolmekümnendate eluaastate vahel. Saanud kõrghariduse välismaal nagu paljud tänapäeva Georgia noored, alustas ta edukalt karjääri pealinnas Tbilisis. Tulevik näis helge ja selge kuni päevani, mil kuklas käis krõks.

Tornike jättis pealinnas kõik kus see ja teine, võttis kaasa ainult pangalaenu ning suundus maale, Kahheetiasse, kus kaevas maapõue 18 kvevrit, ehitas nende ümber korraliku maakivist maja ja hakkas otsast pihta. Päris otsast, sest erinevalt paljudest teistest peredest pole Tornike suguvõsas veinimeistrit, kellelt amet üle võtta. Siiani, tema lastel juba on, nagu ta ise on öelnud. Aasta pärast maale kolimist saatis ta riigist välja 40 tuhat pudelit Chubini veini ja ekspordib praegugi Jaapanisse, Hiinasse, Prantsusmaale, ka Ameerika Ühendriikidesse.

Tornike juures saad kontakti Georgia veinikultuuriga kõige loomulikumas ja lihtsamas võtmes. Toit on kodune, veinid nagu peab ja Tornike koos abikaasaga inimesed, keda tunneksid justkui aastaid. Küllaminekut on kõige mõnusam kokku leppida, valides vaba külastusaja Chubini Facebooki lehel.

Suured, võimsad ja võimalusterohked

Ka suured tehased on külalislahked, kuid pisut teisest puust. Istandusi on neil sadu ja sadu hektareid ning suurem jagu veinist valmib mahlast, osa tehakse siiski ka esiisade kombel koos kestade, seemnete ja vartega. Ekskursioon vaheldub ekskursiooniga, turiste on palju ja oma lugu jutustatakse isiklike muuseumide kaudu ning oma folklooriansamblite saatel. Ka neis on veinid võrratud, toidud imelised ja saab proovida vahetut kontakti kohaliku köögiga, õppides tegema Georgia toite.

Siin sulle mõned numbrid, et tajuksid mastaape. Shumi veinikompaniil Kahheetias Tsinandali külas on üle 450 hektari oma viinamarjaistandusi ja aastas saadetakse tehasest teele rohkem kui 3 000 000 pudelit veini. Kompanii kontrollib kogu tootmistsüklit: kasvatamist, kogumist, töötlemist, ettevalmistamist, ladustamist, pakendamist ja turustamist. Shumil on oma veinibaarid Tbilisi kõige esinduslikumas gastronoomiatänavas. Kulda ja karda toovad kompanii toodetud joogid kogu maailmast igal aastal. Tootevalik on traditsiooniline ja mitte eriti lai, kuid äärmiselt kvaliteetne. Proovinud siinset kvevri Kisit, võid öelda, et oled joonud Georgia üht parimat veini. Kui suu pole seinapragu, tasub elamuse tsementeerimiseks tutvust teha ka siinse tšatšaga.

Giuaani veinitööstus Manavi külas on pisut väiksem, ent samuti auhinnatud veinivalikuga. Kui teed siia ei leia või pole aega, saad nende toodetega tutvuda Agmashenebeli avenüül Tbilisis, kuid kindlasti on seda mõnusam teha Manavis hea toidu ja muheda teenindajaskonna seltsis. Saab jääda ka öömajale, proovida Georgia leiva küpsetamist, tšurtškhela tegemist ja muud. Mõned leivad allpool ongi eetlase tehtud. Teed vahet, millised?

Aga kui juba Kahheetiasse öö peale jääd, tasub elada saksa kombel luksuslikus Radissoni ketti kuuluvas Tsinandali lossis, mille tohutute võlvlagedega raamatukogubaaris võib jäädagi literatuuri tuhnima. Iga eluala inimene leiab sealt õhtust lugemist ja üllatusi, nagu see reklaam, mis kargab silma kokku köidetud ajalehe Vostotšnaja Zarja koi puretud 1955. aastakäigu vahelt.

Kuhu maestro Kuusik järgmise kontserdiga jõudis ja mitu eurot maksab õlu Radisson Tsinandalis vähem kui Kalamaja baaris, saad teada, suundudes avastama seda päikselist kanti. Otselennud käivad.