Abiellu, millal tahad. Georgias on linn, kus võib paari minna ka ajal, kui teised magavad

Kuigi armastuselinna perekonnaseisuameti väravad on valla 24/7, on seal siiski ka midagi muud teha.

Väike ja mõnus Signagi asub Kahheetia veinipõldude vahel kõrguva mäe küljel ja oleks palistatud maailma pikima linnamüüriga, kui ainult neid hiinlasi poleks. Müüri ja kõik, mis sinna sisse jääb, ehitas XVII sajandil kuningas Irakli II. Tema rajatud vaatetornidega kiviserpentiin on õnneks siiani säilinud ja sellel turnides avanevad hingematvad vaated Alazani orule. Riigi kauneimaks peetav linn sarnaneb pigem mõne Lõuna-Itaalia klassikalise linnakesega – järskude tõusude ja langustega kitsad kivisillutisega tänavad looklevad ühe- ja kahekorruselistest majadest koosnevate kvartalite vahel. Linna külastamise eelõhtul veiniga liialdada ei soovita. Turnimist on kõvasti ja kui sellega hakkama ei saa, jääb kogu ilu nägemata – vaated, mille sügavust ei suuda talletada ka maailma kalleim fotokaamera.

Miks Signagi on armastuselinn?

Nagu ikka on georglastel ka selle kohta legend, mis jutustab, et kunagi elatud siin pesuehtsat patuelu, hoorati, varastati ja tapeti. Jumalal saanud sellest villand ja nii läkitanud ta maale ingli, kelle ülesandeks sai linna hävitamine ühes elanike, kurjuse ja kariloomadega. Ingel Signagi käsku ei täitnud, vaid käis läbi kõik kodud, jättes igasse tükikese oma südamest ja täitis nii linna ebamaise armastusega. Kui ta lõpetas, oli ta oma südame laiali jaganud ja suri sealsamas. Kui kõigevägevam juhtunust teada sai ega leidnud ainsatki kurja inimest, andestas ta linnale, äratas ingli ellu ja käskis signagilastel selles paigas igavesti armastust hoida. Seda siis georglased teevadki.

Pulm ja pidu on Signagis arginähtused ja perekonnaseisuameti paaripanijal käised üles kääritud ööpäev läbi. Tseremooniad ise mööduvad meilegi koduse Mendelssohni pulmamarsi taktis ja kes kunagi samas olukorras laua ees jalga väristanud, sellele pole asjas miskit uut. Hoopis teine on aga lugu, kui satud olema õigel hetkel näiteks Gegreti Kolmainu kirikus, sealsetel laulatustel pole taskurätist pääsu ka meestel.

Mida peale abiellumise veel teha?

Kahe kilomeetri kaugusel Signagist on üks kogu riigi pühamaid paiku, Bodbe klooster, kus puhkavad Georgiasse ristiusu toonud püha Nino säilmed. Kel kunst armas, ei jäta kindlasti käimata Niko Pirosmani muuseumis ja linna lähedal asuvas kodukülas. Nii et kui sel aastal Kadriorus Mikkeli muuseumis Pirosmani vaatamise võimalus kasutamata jäi, pole muud, kui sammud Signagi poole seada. Lisades neile vaatamisväärsustele turnimise linnamüüril, ammendab turismihõnguline Signagi end tegelikult vähem kui päevaga. Õnneks saab siit lihtsalt edasi. Käia ära riigi vanimas Nekresi kloostris, Gremi kindluses, külastada Kvarelit, Thelavit või liikuda lihtsalt edasi uute seikluste poole, millest Georgias puudust ei tunta.

Kuidas kohale saab?

Ühistranspordiga saab teekonda armastuselinna alustada Tbilisist vaid ühest kohast, Samgori metroopeatuse juures asuvast bussijaamast. Signagi siltidega marsruuttaksod stardivad siit iga paari tunni tagant alates kella üheksast hommikul ja loksuvad lõbusasti mäkke paari tunniga. Piletihind armastuse linna on armas – maksab vähem kui üksiksõidu pilet taevani kiidetud Tallinna tasuta ühistranspordis. NB! Turismihoojal tasub Signagi pilet ette ära osta, sest siis jäävad soovijate vedamisega hätta isegi Georgia kummist marsruuttaksod. Tagasisõiduks väljub viimane buss kell kuus õhtul, nii et teoreetiliselt on võimalus linn ära võtta ühe päevaga ja sellest on rohkem kui küll. Kordi mugavam on muidugi palgata sohver, lasta end eraautoga kohale viia, peatuda teel pisikestes söögikohtades ja vaatamisväärsuste, näiteks Kahheetia veinimajade, juures. Viimasel juhul maksab sinna ja tagasi sõitmine 40 euro ringis. Kui veab, kuuleb sohvrilt mõnusaid lugusid ja suts ehk piirkonna ajaloostki, aga sel juhul on tegu vaat’ et lotovõiduga. Enamikul juhtudel teevad roolimehed lihtsalt oma tööd: viivad sinna ja toovad tagasi.