Eesti vahetustudeng Milanos: itaallased tööajal telefonikõnedele ei vasta
Kes, mis, kus on Politecnico di Milano? Polimi on Itaalia suurim tehnikaülikool, mis asutati 1863. aastal, olles sedasi Milano vanim ülikool. Orienteeruvalt õpib seal erinevatel kursustel kokku 42 000 tudengit. Ülikoolil on kaks peamist linnakut ning viis väiksemat üksust (satellite campus): Leonardo ja Bovisa; Como, Lecco, Cremona, Mantua ja Piacenza. 2018. aastal oli ülikool QS World University Rankings’i andmetel 18. parim tehnikaülikool maailmas.
Ise hakkan õppima Bovisa ülikoolilinnakus, tehnika magistrikraadil. Eriala otsimine oli veidi keeruline, aga tegelikult on ka siin üllatuslikult üsna põhjalik tarneahela juhtimise eriala. Management engineering — ingegneria gestionale, spetsialiseerumine tarneahela juhtimine. Uhke, eks ole?
Minu õppimine hakkas pihta 16.09 ja oi-oi, kuidas sain juba esimesed vitsad teemal, et asju ei aeta Itaalias nii nagu Eestis.
Esiteks, ootasin esimesse tundi õppejõudu kaks tundi! Kogu klass oli meil hämmeldunud, et kus õppejõud on. Üks kohalik väitis veel, et Beepis (nagu meie HITSA Moodle) pole informatsiooni ka, et tundi ei oleks ja et ma ei pea tõmblema, sest ongi normaalne, kui õppejõud „hilineb“ esimesse tundi maksimaalselt kolm tundi.
Jõudsin mina siis, eestlasena, kes ei salli aja raiskamist, lipata kõrval auditooriumi õppejõu juurde, rääkida probleemist ja saada teada teaduskonna nime ja hoone aadressi, kust meie õppejõud peaks olema. Siis teaduskonda veel helistada, kus keegi ei vastanud.
Arvestage, et itaallased ei vasta teie kõnedele tööaegadel. Ma ei tea miks, aga siis kui olen proovinud neile helistada peale paari tundi kui tööpäev hakkas, ei ole keegi kunagi vastanud. Lõpuks selgus, et kohalik tudeng oli valesti lugenud — õppejõud oli teatanud, et meil pole esimesel nädalal tundi.
Siit esimene erinevus — Itaalias ei huvita koolipersonali, kas sa oskad nende süsteemi kasutada või ei, või kas sinna süsteemi üldse sisse saad. Kõike pead ise tegema või abipersonalilt küsima. Sama asja kinnitas mulle ka teiste ainete õppejõud — öeldi, kus midagi on, aga kuidas seda kasutada? Ei.
Individuaalne õpe on vist selle peen nimetus, kui sind suvalisse vette visatakse. Teine erinevus — õppejõud ei soovi, et tudengid neid segaksid lollide asjade küsimisel. Tundi puudutav küsimus? Teretulnud!
Küsimus, kuidas hinnet saada või mitu protsenti mingi tööülesanne on? Õpetaja ajaraiskamine, millesse suhtutakse väga halvasti. Kõike pead ise lugema õppeaine kirjeldusest, millele juhitakse tähelepanu mitu korda esimeste tundide ajal. Arvan, et Itaalia ja Eesti kooli erinevusest räägin mõnel teisel korral detailsemalt.
Olles olnud Milanos nüüdseks peaaegu kaks kuud, olen kokku puutunud tavakodaniku jaoks esmatähtsate asjadega: ühistransport, pank ja teleoperaator.
Kas ma olen ekspert nendel aladel? Kohe kindlasti mitte, aga kindlasti nii palju targem, et tulevastele erasmuslastele soovitusi ja nippe anda antud teemal.
Milanos on ühistranspordiks bussid, trammid, trollid ja metrood. Lisaks on olemas nii ratta- kui ka autolaenutused (share bike or car idee). Olemas on ka rongid, kuid neid enam linnasiseseks ühistranspordiks ei peeta. Üleüldiselt võib transpordi korraldust pidada heaks. Kas see on midagi ülemõistuse suurepärast? Ei ütleks. Kindlasti mitte parem kui Eestis.
Siin võid rahuga usaldada infotabloosid, sest buss jõuab reaalselt 10:21 peatusesse või metroo on saabumas minuti jooksul või rong lahkub päriselt 10:21. Hetkel pole kohanud olukorda, kus veerem jõuab varem kohale või lahkub hiljem, kui ajakavas kirjas.
Kui oled lühikese perioodi (turist) Milanos, siis on kõige loogilisem soetada lühiperioodi kaart. Vahetustudengina on sul aga vaja pikaajalist transpordikaarti, mida hakkad sisenedes ja väljudes (rongides) valideerima. Ära riski ja kindlasti valideeri!
Tavakaupade hinnad on siin 2-3x kallimad kui Eestis, ja kindlasti ei soovi teada, mida kujutab endast trahv. Kaarti saad taotleda ainult ATM punktides, mida Milanos on kokku kuus ja nagu protsess käib paberil. Lugesid õigesti — PABERIL.
Interneti teel pole võimalik teha (minul vähemalt polnud), mis tähendab, et tuleb minna ühte nendest punktidest, täita dokumendid, oodata ning siis maksta. Iseenesest kõlab hästi, aga tegelikult olge valmis välja vihastatud saama nii mis kole.
Soovitused ja nipid:
- Kui oled saabumas sügissemestriks või terveks aastaks, proovi võimalusel tulla augusti keskel või lõpus, kindlasti enne septembrit. Sellisel juhul ootad maksimaalselt kaks tundi, et teha transpordikaarti. Mina, tehes paar päeva peale septembri algust, ootasin kokku ligikaudu kuus tundi.
- Lae endale telefoni ATM aplikatsioon! See on nagu meie Eesti ühistranspordi äpp. Sellega saad marsruute paika panna, kellaaegu vaadata, lühiperioodi pileteid osta, aga ka järjekorranumbrit võtta
- ATM punktid asuvad Duomo, Cadorna, Centrale, Garibaldi, Loreto ja Romolo jaamades. Neli esimest on suurimad.
- Kontrollige igal õhtul enne magama minekut ilmaennustust — saate arvestada, kui kaua kulub liikumiseks punktist A punkti B
Huvitavad tähelepanekud:
- Kui oled tegemas transpordikaarti ja sinu numbrini on üle 150 numbri, võid rahulikult minna välja ümbruskonda uudistama, aga kindlasti käi vahepeal kontrollimas, sest kui su number läheb mööda, siis keegi sind vahele ei lase enam.
- Inimesed ei liigu eest, et sulle ruumi teha. Eriti kohtab seda metroos, kus vaguni ühenduskohtades on palju tühja ruumi, aga kõik jäävad ukse vahele seisma tuimalt. Kui tahad välja saada, pead küünarnukkidega ruumi tegema, sest välja ei astuta, kui pole just astuja peatus.
- Kui sajab vihma, on kogu transpordisüsteem häiritud. Millegipärast kaotavad kõik juhid sõitmisoskuse, kui teed on libedad. Ajakavas ei püsita, sõidetakse aeglaselt, karjutakse üksteisele. Arvestage minimaalselt lisa 25 minutiga.
Delfi Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmus+ või mõne muu programmi toel välismaale sõitnud Eesti üliõpilased ja kutseõppurid.
