Eelmine välk lõi minust umbes 50 meetri kaugusele. Teine oli lähemal. Järgmise kaugust polnud mõtet arvata – olin kindel, et pikne lööb telki. Väike oranž Marmoti telk 4000 meetri kõrgusel merepinnast ei tundunud keset ööpimeduses möllavat äikesetormi kõige kindlam varjupaik. Ainus, millele suutsin mõelda, oli telgi kaht raami ühendav metallist jublakas, mis võis olla järgmise pikselöögi sihtmärk.

Mu karjeid ei kuulnud keegi. Vihm täitis kogu mu maailma. Piisad olid nii rasked, et ootasin hetke, mil need telgiriidest läbi rebivad ja mu väiksesse ulualusesse murravad. Suutmata loodusjõudude ja enda meelte segaduses magama jääda, uitas mõte tagasi Huarazi. Miks ometi jätsin mugava linna seljataha ja ronisin ohutust kaugusest kaunilt paistvate tippude vahele matkama?

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega