REISIFANATT SOOVITAB | Helen Adamsoni hirmutavaim hetk Lõuna-Aafrikas viis kokku võimsa kiskjaga: spotter ütles, et ruttu autosse, lõvi tuleb. Ja tuligi!

Lauljatar ja sotsiaalmeediamõjutaja Helen Adamson on teatavasti suur maailmarändur ning sellele viitab isegi tema blogi nimi Wowyager (mäng sõnaga wow ja voyager ehk maadeavastaja-meremees toim.). Aasta alguses asus Helen teostama ambitsioonikat plaani igal kuul uut riiki külastada ning hetkel on ta täitnud selle eesmärgi sajaprotsendiliselt — 8 kuuga 8 riiki. Äsja Gruusiast naasnuna soostus ta hea meelega Reisijuhiga jagama oma 10 lemmiksihtkohta maailmas. Avaldame sellest teise osa, esimest saad lugeda SIIT!

4. Kuuba

Kindlasti üks minu kümnest maailma meelispaigast on Kuuba. Maandusin Varaderos ja sõitsin sealt edasi Trinidadi, mis oli ülejäänud Kuubast väga erinev — madalad ja värvilised majad, pidevalt hästi soe kliima. Käisin María la Gordas, kus sai talvisel ajal toita iguaane ja snorgeldada maailma ühes hinnatumas sukeldumispaigas. Edasi suundusin tubakaistanduste keskel olevatesse mägiküladesse, kus jooksid vabalt ringi kõikvõimalikud koduloomad ning põldu künti härgadega. Käisime ka Santo Tomase koobastes, kus ronides polnud meil mitte mingit turvavarustust. Euroopas ei läheks selline asi iialgi läbi!

Kuna mina käisin Kuubal ajal, mil embargo USAga veel kehtis, oli seal kõik veel eriti rikkumata ja kinnine. Mulle tohutult meeldis kohalike elurõõm — see, kuidas neil polnud mitte midagi, aga ikka olid õnnelikud. Vestlesin näiteks ühe teenindajaga, kes oli enne pidanud õpetaja ametit ja kaotanud kodu orkaanis ja ta ütles, et seal valitseb riigi tasandil selline korruptsioon, et abiraha saab ainult tutvustega. Seega, ainult juhul, kui turisti rahale ligi saad, võid endale asju lubada. See oli minu jaoks ääretult silmiavav. Ainus probleem oli toit — mulle absoluutselt sealsed toidud ei meeldinud, mingi rosinatega riis ja keedukana. Sealiha pole ma kunagi suutnud süüa.

5. Lõuna-Aafrika

Lõuna-Aafrika reisist meeldis mulle kõige rohkem safari Krügeri rahvuspargis. Kuigi ma käisin ka Kaplinnas, siis linnana see mulle muljet ei avaldanud. Safari on lihtsalt rohkem minulik, kuna ma olen suur loomaarmastaja ja suurimaks sooviks oli näha pühvleid, elevante, ninasarvikuid, lõvisid, gaselle ja kaelkirjakuid nende loomulikus keskkonnas. Giidilt saime teada igasuguseid põnevaid ja naljakaid detaile — näiteks gaselle nimetatakse savanni Mcdonald’siks, kuna nad on lõvide jaoks kiirtoit ja neil joonistub isegi taguotsa peal m-kujuline kaar. Karm, aga naljakas. Lisaks rääkis giid, et loomad ei laskvat end autodest üldse häirida, sest nende jaoks on inimestega auto lihtsalt üks loom, kes on jahtimiseks liialt suur, mistõttu on näiteks lõvil autost täiesti ükskõik. Küll aga pole lõvil ükskõik vabalt ringi jalutavast inimesest, seega teatav ettevaatlikkuse tunne oli kogu aeg olemas.

Erinevatel päevadel käisin erinevatel safaritel ja näiteks erapargi safaril sattusime kohe hommikul kokku emalõviga ja jälgisime, kuidas ta rahulikult oma asju ajas. Õhtusel safaril saime lõviga seoses veidi ärevamat hetke kogeda — pidasime parasjagu piknikku ja vaatasime, kuidas 12 jõehobu kümbles, kui äkitselt teatas spotter ehk jäljeajaja, et lõvi tuleb. Ja tuligi. Vett jooma. Naljakas oli vaadata seda, kuidas kabuhirmul rahvas ummisjalu autodesse tormab. Ühel hommikul sain veel ehmatada, kui rattaga sõites kaelkirjakute peale sattusin. Ma üldse ei pannud neid algul tähele ja kui ma siis järsku vaatasin, oli 3-meetrine tüüp mul kõrval ja siis jäi küll süda seisma. Õnneks ehmusid nemad veel rohkem ja panid kapakuga ajama. Veider kusjuures, et ma tegelikult tahtsin algul minna hoopis Tansaaniasse, aga valisin Lõuna-Aafrika, kuna see oli poole odavam. Kindlasti tahan sinna veel tagasi minna!

6. Maroko

Marokos ööbides ei soovita ma never ever võtta hotelli. Riaadi ööbimised on lihtsalt nii palju soodsamad ja erilisemad. Ühe öö hinnaks riaadis tuleb näiteks kuuele inimesele kokku 100 eurot ja see kogemus on täiesti unikaalne. Ma alguses vaatasin hoonet väljast ja mõtlesin, et issand jumal, kuhu ma sattusin, aga uksest sisse astudes avanesid pilgule võrratud mosaiigid, maroko stiilis võlvlaed ja üle mõistuse maitsvad toidud. Tehakse palju couscousi, aga vastupidiselt tavalisele kuivale ja maitsetule olemusele olid toidud imeliste vürtsidega rikastatud. Kindlasti tasub minna ka Maroko hammamisse ehk sauna, kus sind peseb professionaalne pesija.

Täiesti plaaniväliselt otsustasime külastada ka Sahara kõrbe — riaadi omaniku soovitusel ostsime 3-päevase kõrbematka, kus 200 euro eest sai nii transpordi, ööbimise kui söögipoolise. Algul tahtis giid muidugi poole rohkem, aga hiljem leppis ka vähemaga. Ja nii me siis rändasimegi kaugele kõrbesse, sõitsime kaamliga, ööbisime liivast ja savist onnides ja telkides, imetlesime tähistaevast ja matkasime düünidel. Üks ulmelisemaid düüne oli umbes 500 m kõrgune ning selle otsa ronides ma tõesti mõtlesin, et suren ära. Mulle ikka nii tohutult meeldib kõik see, mis pole turistidele mõeldud. Jah, hotellielu pole mind kunagi eriti kõnetanud.