19.09.2019, 15:53
Sinu esimesed suutäied Georgias – mida proovida, oled siis lihasööja või taimetoitlane
FOTO:
Kuigi Kaukaasia köögis troonivad aukohal liharoad, tunneb mägedemaal end hästi ka taimetoitlasest reisisell.
Ole valmis katsumuseks – grusiinlased söövad hästi ja palju ning sama ootavad nad ka oma külaliselt. Sestap ei ole mingi ime, kui märkad pärast reisi kodus kaalule astudes salamisi kaasa pakitud reisikilosid. Toiduga käib käsikäes ka rikkalik veinivalik, mis tõstab niigi ülivõrdelisi toiduelamusi lausa taevastesse kõrgustesse, kuid sellest kunagi hiljem. Praegu seisame hea selle eest, et sa oma esimesel toidukorral end pauguga lõhki ei sööks, mis ei olegi nii võimatu, sest Gruusia köök on kindlasti planeedi paremate seas.
Toormevalik erineb piirkonniti, ajalooliselt on mägedes söödud rohkem liha ja taimestiku poolest rikkalikumast kandist pärineb hulgaliselt vegetaarseid toite. Ühe ja teise poole põhihitte valmistatakse kogu maal ühtmoodi hästi, nii et elamusest ilma jäämist ei ole kindlasti karta ja seda nii kohalike armastatud jaamapuhvetis kui ka fine dining’ule keskendunud Tbilisi vanalinnavaatega restoranis. Erinevus jääb seejuures tihti vaid arve ja enesetunde tasandile.
Üldiselt on väljas söömine meie kandi inimesele Georgias vägagi taskukohane, kuid Eesti hindadega võrdväärseid etteasteid annab teha sealgi. Keskmise hinnaklassi restoranis saab siiski kahekesi väga võimsalt söödud-joodud vähem kui paarikümne euro eest ning selle raha sisse mahuvad nii suupisted, põhiroog, magustoit kui ka klaasike head ja paremat. Käigupealt koolilapse kombel lõunatades – limonaad ja ahjusoe lavaš – saab hakkama paari euroga. Kuigi sünnib siis sedasi süüa, kui oled riigis, kuhu tullakse spetsiaalselt just gurmeereisile.
Millest alustada, kui lööd lahti menüü, kus kõik on uus?
Loomulikult suupistetest, millest paljud sobivad hästi ka taimetoitlasele. Neid on üsna palju, alustades spinati-pähkli-koriandripallikestest ja pähklitäidisega baklažaanirullidest, mida ei tohiks jätta tellimata ka siis, kui pead taimset toitu vaid veise ninaesiseks. Nimekirja võib lõpetada juustuvalikuga, sealjuures ei ole kõik juustud sugugi soolased, kuid suluguni enamasti siiski on, ka suitsutatult. Lihasööjale meeldivad kindlasti täidistega viinamarjalehed ehk dolmad, mille kõrvale passib hästi roheline hapukas ja parasjagu vürtsikas ploomikaste tkemali. Proovi ka, millist imet võib teha Kreeka pähkel hariliku tomati-kurgisalatiga, milles eksleb ringi sibul ja violetset karva värske vürtsbasiilik. Kui kõhus ruumi, lähme edasi.
Hatšapurisid on rohkem kui üks
Esimesel söögikorral on patt jätta puutumata kohalik juustusai hatšapuri, mida on ajalooliselt valmistatud Georgia eri paigus isemoodi ja saanud piirkonna järgi nime. Neist kõige klassikalisem, Imereetia versioon ehk imeruli, varjab endas sedavõrd suurt juustukogust, et täidab hoobilt kõhu ka täismehel. Kui laual on muudki road, piisab proovimise mõttes ühest hatšapurist neljale. Lääne-Georgiast pärit megrelite versioonis (megruli), katab niigi juusturikast imerulit veel üks juustukiht pealmisel välisküljel. Kõige tüüakam tegelane selles rivis on aga tõeline raskekaallane Musta mere äärne Adžaaria juustulootsik adžaruli, kus lüüakse viimases küpsetusfaasis juustu peale lahti toores muna, vahetult enne lauale andmist lisatakse ka tükike võid. Adžarulit võiks süüa täitsa omaette söögikorrana, sest eestlasele jätkuks ainuüksi sellest pooleks päevaks.
Kõige rentaablim toit
Üle ega ümber ei saa ka sealse köögi kuningast hinkaalist, mida valmistatakse nii liha, kartuli kui ka seenetäidisega. See ei ole sulle mingi pelmeen! Vähemasti ei ole seni, kuni sa ei telli hinkaale näiteks Bakurianis asuvas Vene ketisööklas Jolki Palki, kus pelmeen jääb pelmeeniks, vormitagu seda kuitahes gruusiapäraseks. Kuna hinkaalid on pärit mägisest Pasanauri piirkonanst, kus vein ei kasva, juuakse nende kõrvale enamasti õlut. Ja ei mingit hapukoort! Süüakse sõrmede vahelt nii, et esimese hooga hammustatakse hinkaali sisse pisike auk, mille kaudu juuakse ära mahlane ja maitsev puljong. Ülejäänu käib enamasti vaba kava alusel, kuid hinkaali tainast saba jäetakse taldrikule alles.
Säästureisijale on hinkaalid kõige parem variant. Ühe ühiku hind jääb keskmiselt 22–25 eurosendi kanti ja kümme hinkaali sööb ära vaid väga võimekas eestlane. Seega saab koos õllega kõhu eeskujulikult täis umbes nelja euro eest. Kohalikud muidugi tellivad lihatäidisega hinkaale lauale tööstuslikus koguses – kahe peale oma 30–40 tükki ja kui nad lahkuvad, peab osa jääma söömata. Nii saab muidu tagasihoidliku rahakotiga grusiin tunda end tõeliselt rikkana. Erakordselt maitsvad on nii-öelda linnahinkaalid ehk khinkali kalakuri’d.
Vihje edasijõudnud söödikule
Tbilisi peensustega hästi kursis olev Buba Murgulia soovitab lisaks paarikümnele hinkaalile tellida igale sööjale ka ühe kebabi. "Kebab tuleb ruttu, hinkaalidega läheb veidi aega. Milleks seda raisata! Saad kohe sööma hakata ja kui üksord hinkaalid tulevad, on kere juba soe ning võid põhitööga pihta hakata," õpetab kogenud megrel. Kebab on Georgias eriline, õhukesse lavaši keeratud, nii et sedagi saab süüa kätega nagu hinkaale. Sellise söögikorra kõrvale kuluvat ka kolm õlut.
Aga kuhu jääb šašlõkk?! Selle võiks jätta hilisemaks, kui jõuad ükskord Kahheetiasse, sest nagu grusiinlased ise ütlevad, siis Tbilisis ei ole mtsvadi (gr k šašlõkk) mtsvadi. Ja paljude eestlaste jaoks ei ole mtsvadi omakorda mingi šašlõkk. Meie kodumaal tehakse šašlõkki sajas erinevas variatsioonis, Georgias peamiselt vaid kerge pipra ja soolaga maitsestatult.
