Tervitus kuumast Tbilisist!

Nii võidki kirjutada oma esimese selfie alla, mille sõpradele saadad, sest linn on rajatud otse kuumaveeallikatele.

Niisiis on Tbilisis kuum aasta ringi, kui mitte õues, siis kuulsates väävlisaunades, kus saab oma kondid pehmeks keeta ja ihu mekisse sajatuste „kui must, vai-vai, kui must“ kohe kindlasti puhtaks lasta küürida, kuid sellest veidi hiljem.

Nagu teda, on grusiinidel pea iga künka ja maja kohta oma legend või lugu. Pealinna saamisest kõlab üks versioon nii. Veel enne 458. aastat kõrgusid praeguse Tbilisi asemel paksud asustamata metsad. Toonane Ibeeria kuningas Vakhtang I Gorgasali pidas seal kandis parajasti jahti, kui tema pistrik tabas uhket faasanit, kuid jahilind vääratas pisut ja kukkus koos saagiga allikasse. Kui kuningas linnud leidis, avastas ta, et vesi allikas on kuum ja mõlemad linnud on ära küpsenud. Kuumaveeallikatest võlutud, otsustas ta rajada nende kohale linna, mille praegune nimi tuleb vanagruusiakeelsest sõnast „tpili“ ja tähendab „soe”, kogu nimetus aga soe koht.

Just seepärast alustavad paljud giidid ringkäike vanalinnas väävlisaunade poolest kuulsas Abanotubani linnaosas. Neid on siin mitu ja erineva mugavusastmega, kõik peale ühe erandi asuvad maa all kuppellagedega saalides. See üks aga, Samarkandi Registani väljaku medreset meenutav Obreliani saun väärib erilist tähelepanu, sest on siiani säilinud originaalfassaadiga ja kuulu järgi olevat seda külastanud Vene poeet Aleksandr Sergejevitš Puškin, kes jäädvustas oma elamuse reisikirja „Teekond Arzrumi 1829. aasta sõjakäigu ajal”, öeldes, et eales veel ei ole ta kogenud suuremat luksust kui Tbilisi saunades.

Kui tekib endalgi plaan seda luksust proovida, ja seda peab ilmtingimata tegema, siis on hea külastusaeg varem kokku leppida, sest saunad on äärmiselt populaarsed ka kohalike elanike seas.

Lõbusalt kirju

Tbilisi on arhitektuurilt rohkem kui kirju. See on paik, kus kohtad kõrvuti pisut räämas endiste aegade hiilgust meenutavaid ning ka eeskujulikult restaureeritud vanalinnamaju. Mõlema puhul annavad tooni rõdud, millest mõni seisab nii ausõna peal, et ei julge alt läbigi minna. Küll tuleb aeg ja korda saavad needki, seda enam, et linna on tulnud korduvalt uuesti üles ehitada, seda tänu ajaloole, mis on kulgenud sõjast sõtta. Linnas leidub arhitektuuriimesid ka nõukogude ajast, nagu riigipanga peakontor, ja päris uusi klaastorne, sekka sakraalehitisi.

Vanalinnas looklevat tänavavõrgustikku ei saa loogikaga võtta, ilma giidita on eksimine rohkem kui lihtne. Seevastu on paljud hoovid ja trepikojad avatud ning keegi ei pahanda, kui pea sisse pistad, et näha, kuidas päris elu käib.

Suurepärase panoraamvaate saamiseks tasub sõita köisraudteega vanalinna kohal kõrguvasse Narikala kindlusse või broneerida õhtuks laud linnavaatega restorani Meama, otse kindluse all. Kui teed seda õhtul ja tulede säras linnas, siis tasub ainuüksi selle vaate pärast Tbilisisse minna.

Kui paljud linnad maailmas saavad kiidelda sellega, et neil päris oma kosk. Kuigi see ei ole alati Tbilisis nii olnud. Legvtahevi kuristikku, mis asub otse vanalinna servas, ja selle ümbruse uhkeid rõdudega elamuid meenutasid vaid vanad XIX sajandi postkaardid. Hiljem kasutati seda kui reoveekollektorit ning veel hiljem aeti lihtsalt kinni ja kaeti asfaldiga. Alles 2012. aastal kaevati kuristik välja ja taastati selle ajalooline ilme. Koos kuristikuga renoveeriti ümbritsevate majade fassaadid. Nüüd on kosega lõppev kaljulõhe linlaste ja turistide üks meelispaik ning selle sildade külge on aheldatud sadu ja sadu vast naitunute truudusetõotusi kinnitavaid tabalukke.

Siiski mitte vahakujude muuseum

Georgia pealinn areneb tohutul kiirusel. Selle märgiks on uued kõrghooned ja elavnenud butiikhotellide turg. Vanad head majutusasutused on küll armsad, kuid see, mis toimub disainhotellide turul, hämmastab ka Euroopa metropolidest saabunud kõigega harjunud külalisi.

Ägedaimaks näiteks on 1930. aastatel trükikojahoonesse rajatud hotell Stamba, kus poogna liin lookleb veel tänaseni hotelli laes. Hotelli esimeselt korruselt leiab kohvikuid, restorane ja avatud tööruume. Viimastesse võid astuda sisse, istuda ja pidada maha mõne koosoleku või ärikohtumise. Ja pane nüüd tähele – sissepääs sinna on kõigile vaba.

Võrratu koht, kus jalutada raamaturiiulite vahel, kuulata mahedat džässi käsitööna valminud tippklassi McIntoshi sterosüsteemist, mille soetamiseks tuleb keskmise palgaga inimesel rügada terve aasta, ning juua tassikese topeltespressot, millega ei suuda hinna mõistes ootamatult võistelda ka Eesti jaamapuhveti kannukohv. Ettevõtmise taga on grusiinide majutusteenusepakkuja Adjara Group, kes muudab kõik, mida puudutab, maitsekuse ja mugavuse poolest sulakullaks. Nii oli see Kazbeki jalamil asuva Rooms Hotelsiga ja on ka Tbilisi kuumima noorte peatuspaigaga Fabrika, mis meenutab me oma Telliskivi loomelinnakut.

Moodne Tbilisi on väga cool – ära jäta võimalust sellega tutvuda kasutamata, kui sinna satud.