Muinaslugu Setomaa kuningriigist: kui soovite oma ihukarvad püsti saada, tasub külla tulla mõnel tähtpäeval

Kuhu minna ja mida teha meie eksootilisel äärealal, seda jagab Setomaal kümme aastat suvetalu pidanud Epp Petrone. Omamoodi keel, sõbralikud inimesed ja rammusad toiduelamused on vaid mõned killud Setomaast.

Seto etikett

Arvestage, et setod peavad end iseseisvaks rahvaks, mitte eestlaste rahvuskilluks, ja nad oskavad hinnata, kui te seda arusaama jutu sees mainida mõistate.

„Setu” ei ole otseselt solvav sõna, see on lihtsalt eesti keeles öeldud. Samas on „seto” setole ikka hingelähedasem ja tasub pruukida. Kindlasti on solvav sõna „setukas”!

Setode kuuldes ärge öelge „Vene piir”, öelge parem „kontrolljoon”, sest setode muistne pealinn on Petseri. Seto hinges on haav juhtunu pärast ja lootus oma vaimse keskuse, oma pealinnaga uuesti kokku saada.

Setomaal on kombeks öelda enne inimese perekonnanimi, siis eesnimi. Näiteks Vabarna Jalmar ja Jäägri Merca, kaks kuulsat setot.

Setod on õigeusklikud. Kui lähete kirikusse või tsässonasse (külakabelisse), olgu mehed katmata peaga, naised kaetud pea ja pika seelikuga. Pange ka tähele: teenistuse ajal rahvas seisab, mitte ei istu, ning naised teevad seda altarist vasakul, mehed paremal pool. Kui neist reeglitest kinni pidada, on külalised kirikusse ikka oodatud.

Seto peod

Kui soovite oma ihukarvad püsti saada ja kuulda setode kõige ebatavalisemat andi maailmale, seto leelot, tasub külla tulla mõnel tähtpäeval. Neid õnneks jagub, kalendrit saab kaeda visitsetomaa.ee.

Näiteks maikuus on Seto pitsi päevad Värska talumuuseumis, juunikuus saab osa võtta sõirapäevast Saatse muuseumis, juuni lõpus toimub Värskas Seto Folk ja 6. juulil on Seto jaanilaupäev, siis on suuremad peod Miikses ja Treskis.

Aga millal on setode kõige kuulsam ja ägedam pidu? Ikka augusti esimesel laupäeval, kui peetakse Seto Kuningriiki, vahel siin, vahel seal Setomaa nurgas. Sel aastal Küllatuva külas. Käib toidu- ja joogimeistrite jõuproov: külalised saavad maitsta võistlema asunud pirukaid, leiba, sõira, õlut, veini ja hansat (setode naps). Välja selgitatakse parimad eestlauljad, rammumehed, käsitöötegijad, pillimehed. Päev päädib paraadiga: üksteise järel marsivad lõbusad pataljonid hangude, kõblaste, kulpide ja muude riistadega.

Augusti keskel hõljuvad üle Setomaa aga kostipäiva talukohvikute lõhnad. Sel päeval on võimalik piiluda muidu pilkude eest suletud taluõuedesse: kuidas seal kõrgete kindlusväravate taga elatakse. Ja maitsed viivad keele alla: sõir, pelmeenid, pirukad. Maitsta saab ka mutionulaulust kuulsaks saanud samblasuppi ja muid gurmaanlikke eksperimente.

Augusti viimasel laupäeval lüüakse laat lahti Lüübnitsas, peategelaseks vana hea Peipsi sibul ilusate vanikutena. Ohtralt on ka küüslauku, kala, pirukaid ja muidugi pilli ja laulu.

Seto kuninga valimine

Setodel on ka oma kuningas: seto eepose nimikangelane Peko, kes puhkab Petseri kloostri koopas ega saa ise riiki valitseda. Seepärast valitakse igal aastal kuningriigipäeval kuninga maapealne esindaja ehk ülembsootska. See on lihtne, lõbus ja tõhus demokraatiavorm: kandidaadid tõusevad pukkidele, rahvas võtab end meelepärase kandidaadi ette ritta, iga rea hingede arv loetakse üle. Millise kandidaadi ees on kõige pikem rivi, see ongi uus valitseja järgmiseks aastaks. Ja otsevalimises saavad osaleda kõik selle päeva külalised, nii setod kui ka mittesetod.

Sõnavarast veel: kuni järgmise kuningriigipäevani on see vägev valitud isik ülembsootska, ja hiljem, kui aasta läbi saab, kannab ta eluaeg tiitlit sootska. Alati võib ta tulevikus ka uuesti kandideerida ning mõni mees või naine ongi Peko asendaja olnud oma elu jooksul mitu korda.

Setomaa ja Venemaa

Lüübnitsa küla serva Pihkva järve kaldale on ehitatud vaatetorn, kust avaneb vaade üle lahe paistvale Kolpino saarele. Selge ilmaga paistab kätte saare lõunaosas asuv õigeusu kirik ja Pihkva järve idakallas, teisisõnu võib öelda, et siit näeb oma silmaga Venemaad. Ka piiritähised paistavad vees ulpimas. See on hea koht „Mina ja Venemaa” endlite klõpsimiseks.

Meremäe küla lähistel mäetipus on aga vaatetorn, kust saab imetleda kaugustes merena sinetavaid põlde ja metsi. Selge ilmaga helgivad torni tipust ka Petseri kloostri kuplid. Aga oleks ilus meeles pidada, et see, mis seal kuldselt helgib, ei ole Venemaa. See on Setomaa — lihtsalt Vene riigi koosseisus.

Saatse küla on tänapäeva Eestis kõige kaugem kagupoolne koht, kuhu sõita annab — aga ettevaatust! Teel Värskast Saatsesse tuleb läbida võõrriigi territoorium (aga ikkagi Setomaa)!

See nn Saatse saabas on muutunud välismaalastelegi omamoodi turismimagnetiks. Mis see on? Lühidalt öeldes Vene riigipiiri saapakujuline tükk, mis lõikab sisse Värska-Saatse teesse. See tekkis 1990ndatel: siis, kui Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahele tõmmati kontrolljoon. Räägitakse, et selle saapa põhjuseks olevat olnud ühe Pihkva ametniku ämm, kes ei tahtnud oma talust loobuda ja nõudis, et see jääks Vene riigi koosseisu.

Vene viisat pole saapa läbimiseks vaja, aga pass võiks siiski kaasas olla. Kui teil näiteks selle kilomeetripikkuse lõigu jooksul peaks auto või jalgratas katki minema, siis olete hädas: seisma jääda on keelatud! Ja mõistagi ei tohi Saatse saabast läbida jala.

Muuseumihobune ja nostalgialaks

Värska lähedal tutvustab saja aasta tagust jõukat kindlustalu setode suurim muuseum (setomuuseum.ee), siin elavad ka taluloomad, isegi hobune.

Saatses asuv sama muuseumi filiaal tutvustab samuti seto teemasid, aga minu eriline lemmik on selle maja nostalgiatuba: kunagine klassiruum on sisse seatud täielikult nõukastiilis, alustades ruuduseelikutest ja lõpetades vanade vihikutega.

Obinitsaski on oma hubane ja hariv muuseum, lisaks on seal ateljee-galerii (setokunst.ee), mida peavad kohalikud kultuurihinged Riitsaare Evar ja Kauksi Ülle. Saab osta ehteid, imetleda maale ja saab ise proovida traditsioonilist pakutrükitehnikat.

Piusa liivaväljad

Küll mõni kilomeeter Setomaa piirist väljas, aga minu andmetel ei pane setod pahaks, kui see kant Setomaaga ühte patta pannakse: Piusa liivaväljad, maa-alused koopad ja savikoda! Siinses liivas saab end hingetuks joosta, koobastes saab külastuskeskuse abiga targemaks klaasivalmistamise ja nahkhiirekolooniate vallas, aga savikohas on võimalik osaleda keraamika õpitubades. Kae täpsemalt piusa.ee ja savikoja.ee.

Muide, suvisel ajal sõidab Tallinna-Tartu-Koidula reisirong Piusa raudteejaama, otse koobaste ja savikoja kõrvale. Mõni tund hiljem on võimalik sama rongiga Piusalt tagasi Tartusse sõita.

Sanatooriumivõlud

Värska veepark (spavarska.ee) on Eestis ainuke, kus kasutatakse looduslikku mineraalvett. Mudaraviks saab aga üleni muda sisse ronida. Kõik on siin kohalik: muda tuleb järvest, mineraalvesi maapõuest. Nii sanatooriumi kui ka veekeskuse fuajees on kraanid, kus saab maitsta eri soolsusega Värska vett. Mõni vesi on tulikibe, aga olevat tervislik lonksuke võtta.

Sealtsamast sanatooriumi kõrvalt pääseb laevale: Seto Line viib huvilised seilama Värska lahele või Lämmijärvele, näha saab rannakülasid, kalamehi, võrke järves ja muidugi Venemaad. Suvisel ajal tasub piletid ette broneerida: setoline.ee.

Seto söögielamused

Värskas, Seto talumuuseumi juures asuvas Tsäimajas saab maitsta Seto rahvustoite: ahjupudrud, sõirad. Avatud on teemaja iga päev, talveperioodil suletud esmaspäeval ja pühapäeval. Tel [phone].

Tore toidukoht asub Mikitamäel: Inara Vanavalgõ kohvitarõ. Selle tegus perenaine Inara Luigas, üle Setomaa tuntud pelmeeni- ja sõirameister, on endisest koolimajast teinud hubase toidukoha. Külastamiseks on vaja ette helistada: 516 8422.

Taarka tarõ Obinitsas on pälvinud ka „kassikohviku” hüüdnime, sest selle, vanasse talumajja ehitatud kohviku perenaine Hõrna Rieka armastab väga kasse. Süüa saab siin korralikult, vanade Seto retseptide järgi, ja pererahvas pakub toiduga kaasa keelekümblust: peremees, tänavune ülembsootska Hõrna Aare on tuntud selle poolest, et kõneleb Setomaal eranditult kõigiga seto keeles. Kohvik on enamasti lahti, eriti suvel, aga kontrollnumber siiski ka: 5620 3374.

Kõige gurmeemaigulisem Seto söögi koht on aga kodurestoran Maagõkõnõ Saaboldas, selle perenaine Kruusamäe Sirje on kuningriigi mitmekordne pirukameister, lisaks tasub proovida haugikotlette ja kuusevõrseveini. Perenaine korraldab ka toidukoolitusi. Sellesse kodurestorani saab vaid ette helistades: tel [phone].

Setomaa kultuurikilde

Öeldakse, et üks korralik seto naine on kallis ja raske, hõbedat täis (kuni viis kilo naise kohta!). Ja ebaviisakas on uurida, kui kallid need hõbeehted olla võiks.

Aga mis on Setomaa kuld? Õige vastus: kukeseen. Väidetavalt on kolmveerand Eesti turul müüdavatest kukeseentest pärit Seto metsadest. Väike vihje, mida suve teises pooles Setomaal teha võib.
Setodeni jõudis ristiusk juba 10. sajandil, seega kolmsada aastat varem kui eestlasteni. Setodel õnnestus uus usk vastu võtta pigem rahumeelselt, põimides kristlusesse oma paganlikku usku, mis mitmel pool nüüdse ajani alles vanade ohvrikivide ja -puudena, aga ka omamoodi kommetena.
Juba 14. sajandil kolisid Petseris asuvatesse koobastesse elama erakmungad, 15. sajandil õnnistati sisse koobaskirik ja alguse sai Petseri klooster, setode elu vaimne keskus läbi sajandite. Seda vägevat kohta saab tänapäeval Eesti poolelt külastada paraku vaid Vene viisaga.
Setodel on kombeks kirikupühade ajal haudadel süüa-juua, et tunda esivanemate hingedega ühtekuuluvust. See on iidne soome-ugri tava, kunagi olevat ka eestlased niimoodi teinud. Praegu on setodel aga palve: nad ei oota surnuaias toimuva juurde uudishimulikke turiste, kes nende vaimset seisundit segaks või kõrvalt pildistama asuks. Niisama pieteeditundeliselt surnuaias ringi kõndida ning olukorda vaikselt distantsilt vaadata ikka võib.
Pärast surnuaiarituaale tuleb külaplatsil aga pidu, nn kirmas, sinna on külalised aktiivsemalt osalema oodatud.

Õpi seto kiilt

„Hummogust!” ja „Õdagust!” on tervitused. Tänuks öeldakse „aitjumma!” või „tennä!”, selle peale vastatakse: „Olõ hää!” Vabandust palutakse: „Andkõ andist!”

Kas tahate teada, kuidas öelda seto keeles, et olete eestlane? „Ma olõ mõtsik.” Ja võib ka lisada, et olete eesti keele rääkija: „Ma kõnõlõ kir´äkiilt.”

Kui seto teilt küsib, kuidas käsi käib ehk „Kuis lätt?”, siis vastuseks sobib reipalt hõigata: „Höste lätt!”

Veidi seto söögisõnavara: taar on kali, piirak pirukas, sahvt moos, suulliim on külmsupp, vatsk on karask, hämmätüs on kaste ja ruug tähendab suppi. Tatiruug näiteks on seeneseupp. Jakku leibä!

PS! Et sügavuti ja seestpoolt Setomaad tunnetada, võiksite endale abiks võtta kohaliku teejuhi, näiteks Külviku Heleni (setotours.com) või sootska Sarve Õie (obinitsamuuseum.ee), kes käesoleva loo tegemisel aitasid.

Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja Traveller 2019. aasta kevadsuvises numbris. Vaata rohkem Estraveli lehelt!