REISIFOTO KOOL | Kuidas tänaval häid pilte teha?
Käimas on Eesti suurim reisifoto konkurss Reisifoto 2019. Kas oled juba oma pildid saatnud? Kui ei, loe inspiratsiooniks konkursi žüriiliikme Silvia Pärmanni intervjuud tänavafotograaf Rait Tuulasega. Artikkel on taasavaldatud Reisijuhi arhiivist.
Mida pakkida kaasa, kui reisil olles peamiselt linnatänavatel ringi jalutades pildistada tahaks; kas ja kuidas küsida pildile jäävatelt inimestelt luba ning kelle töid inspiratsiooniks vaadata võiks, räägib tänavafotograaf Rait Tuulas, kelle töid näeb tihti nii reisifotokonkurside parimate hulgas kui fotoajakirjas Positiiv.
Miks Sa ise just linnatänavatel ringi jalutades pildistad ja seda teistele ka soovitaksid?
Tänavafotograafia on nagu teatris käimine ilma, et sa hommikul kodust välja astudes teaksid, mis etendust sel päeval mängitakse. Kindel on ainult see, et midagi näidatakse ja alati on koht esireas olemas. Kui fotoajakirjanikel on enamasti lugu olemas, mille juurde nad fotosid otsivad, siis tänavafotograaf otsib lugu ennast.
Fotograafina inspireerib mind kõige enam linnakeskkond, inimesed ja loomulik valgus. Vahel lavastan ka, aga seda samuti mingis kindlas keskkonnas. Minu jaoks hakkavad fotod lugusid rääkima siis, kui inimesed või objektid asetuvad mingisse kindlasse konteksti. Stuudios ühtlasel taustal välkudega pildistamine ei ole mulle kunagi väga põnev tundunud.
Samuti on tänavafotograafia hea viis, kuidas värskes õhus ringi liikuda ning näha ja kogeda enda ümber asju, mida muidu ei pruugi tähele panna. Linnad on elavad ja arenevad organismid, mida on läbi aja põnev jälgida ning jäädvustada.
Sinu tuntumad tööd on pildistatud Süüria ja Gruusia linnade tänavatel. Kui kaugele peab sõitma, et foto oleks reisifoto? Kas pildistad ise ka Eestis või ainult välismaal?
Tänavafotograafiaga tegelemiseks ei pea ilmtingimata välismaale sõitma. Pildistan nii Eestis kui mujal. Välismaal olles on põnevaid kohti, olukordi ja inimesi enda ümber lihtsam märgata, sest kõik on uus ja huvitav. Eestis on samuti palju põnevat, aga kodulinnas ringi jalutades pole kõigest tavalisest ja harjumuspärasest kaugemale nägemine alati nii lihtne. See on teisalt jällegi põnev väljakutse.
Ühtlasi liigub Tallinna tänavatel vähem inimesi kui suurlinnades – mind huvitavad ennekõike kohad, kus on rohkem elu ja alati midagi toimumas. Samas on mul Tallinnas mõned lemmikpiirkonnad. Käin tihti Koplis, seal toimub alati midagi põnevat. Isegi kui alati ei kohta inimesi on see keskkond juba ise nii põnev. Kes otsib, see leiab!
Millest enda reisisihtkohtade valikul lähtud? Kas oled vahel ämbrisse ka astunud?
Mul ei ole mingit kindlat reeglit. Suur roll on kõhutundel. Valin koha selle järgi, kus tundub olevat keskkond ja kultuur, mis mulle huvitavad tunduvad.
Süüriasse sõites ei olnud mul esialgu kindel plaan just sinna minna. Mind on Lähis-Ida alati huvitanud ja tahtsin ühte sealsetest riikidest lähemalt tundma õppida. Kaalusin nii Liibanoni kui Iraaki, millest esimene tundus liiga liberaalne ning teine liialt konservatiivne. Süüria mõjus kuldse keskteena. Mu kõhutunne ei vedanud mind alt. Kohtasin Süürias väga palju põnevat ja tundsin end kohati hoitumana kui mõnes Euroopa riigis. Tol hetkel ei viidanud miski sellele, et vaid aasta pärast puhkeb riigis sõda.
Ma pole sellisesse kohta seni veel sattunud, kus ei oleks põhjust kaamerat välja võtta.
Kui kaua peaks hea foto jaoks kohapeal olema?
Kõik sõltub sellest, mis sind parasjagu huvitab, kuhu lähed ning milliseid pilte teha tahad. Minu reiside kestus varieerub enamasti nädalast kuuni. Ehkki ma olen mõelnud, et mingi projekti raames võiks kusagile ka kauemaks jääda. Elasin mõni aeg tagasi aasta Austraalias, millest neli kuud töötasin Broomes pärlilaeval. See kujuneski üheks taoliseks projektiks – dokumenteerisin ookeanil töötades igapäevast elu.
Välisriike külastades ei jää ma tavaliselt terve reisi vältel ühte kindlasse kohta paigale, vaid liigun ringi ning katsun avastada riigi erinevaid nägusid.
Mida tänavatel ennekõike pildistada? Ja mida Sa ise otsid – inimesi, arhitektuuri?
Minu jaoks on tähtis rääkida enda fotodega lugusid ning anda edasi emotsioone. Hea foto puhul ei pea vaataja küsima, mida fotograaf sellega mõtles või miks ta pildi tegi. Fotod hakkavad ise rääkima. Tänavatelt neid lugusid otsingi. Vahel kaasavad need inimesi, vahel annab inimtühi keskkond rohkem edasi. Huvipakkuvad teemad kujunevad ajaga välja, vähemalt minuga oli nii. Algul pildistasin kõike ja kõiki ning aja möödudes sain aru, mis mulle tegelikult korda läheb.
Mingeid kindlaid kohti külastades ei lähe ma eraldi ainult inimesi või ainult maju pildistama. Ma üritan luua seeria, mis moodustaks terviku ja räägiks paiga kohta ära kõik, mis mulle oluline tundub.
Ma ei pildista enamasti kedagi, kes ei taha pildil olla, kes ei saa ennast kaitsta või keda see solvab. Kui austad teisi, siis austavad nad ka sind ja vähe on neid, kes end pildistada ei luba. Mulle meeldib olla pigem lähedal ja inimestega kontaktis. Tean, et on neid, kes eelistavad pildistada distantsilt jäädes ise varju. Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid lähenemisi. Tähtis on leida see, mis just sinu jaoks töötab.
Milline fototehnika võiks tänavale pildistama minnes kotis olla? Mida ise kasutad?
Kaamera puhul on olulised kaks asja – et see töötaks ja et sulle meeldiks sellega pilti teha. Pildistan nii filmile kui digitaalselt ja kasutan selleks erinevaid kaameraid.
Eelistan fikseeritud fookuskaugusega objektiive, sest need on teravamad, kergemad, odavamad ja sunnivad sind ennast liikuma ning objektile lähemale minema, selle asemel, et jääda enda mugavustsooni ning pildistada distantsilt. Tänavafotograafias on levinud mõte, et kui su pilt ei ole piisavalt hea, siis sa pole olnud piisavalt lähedal.
Tänavatel ja reisides on oluline, et kaasas oleks kaamera, mida jaksad terve päeva kaasas kanda ning mida tahad kotist välja võtta. Kui kaamera on liiga keeruline, raske või ebamugav, siis sa ei taha sellega pildistada ning nii jääbki pilt tegemata.
Ka värvifotod moodustavad suure osa tänavafotograafiast, kuid kuna värvifoto on üsna uus nähtus, siis on läbi aegade palju häid fotosid mustvalgele filmile pildistatud. Mustvalget filmi on kodustes tingimustes lihtsam ilmutada, mistõttu oli seda ka lihtsam kasutada. Üldse tundub mustvalge mõnes mõttes lihtsam, värvidega sama asja edasi andmiseks peab oluliselt rohkem tööd tegema, et toonid õiged oleksid. Samas on meid ümbritsev maailm värviline, mitte mustvalge.
Kas tähtsam on pildistamise hetk ise või see, mis pärast fotodest saab?
Mulle on mõlemad olulised. Mul on väga hea meel enda fotosid teistega jagada.
Kes on Su lemmikfotograafid, kelle töödest inspiratsiooni saad?
Mul on palju lemmikuid, kellest kõik ei ole kuulsad nimed. Tuntumatest on kahtlemata üheks Vivian Maier.
Samuti sõjafotograaf James Nachtwey, kes on pildistanud sõja- ja kriisikoldeid üle 30 aasta maailma eri paikades.
Veel üks mu lemmikutest on Serbia juurtega Ameerika tänavafotograaf Boogie, kes on pildistanud palju erinevaid subkultuure gängidest skinheadideni. Tema pildid on väga ausad ja vahetud.
Millised reisid ja Su oma fotod Sulle kõige enam meeldivad?
Kõige rohkem on mind mõjutanud vastuoluline Süüria. Olen õnnelik, et mul õnnestus Süüria tuhandete aastate paksust kultuurikihti näha enne selle hävitamist ja kohtuda süürlastega enne, kui neist hilisemate sündmuste valguses meedia vahendusel kindel pilt maaliti.
Kas said inspiratsiooni ise konkursil osalemiseks? Tutvu konkursi tingimustega ja lae oma pildid üles SIIN.
