Rännak ümber Maa | Kuta — imekaunid rannad, tuhanded prussakad ja põrnitsev püüton
Kuta asub Lomboki saare lõunaosas ning on tuntud heade surfirandade poolest. Koheselt saime veenduda ka selles, et surfareid on seal tõesti palju. Kohalikud rendivad lausa spetsiaalseid rollereid, mille külge saab lihtsasti surfilaua kinnitada. Meie ööbimiskoht oli sel korral tsipa tagasihoidlikum, kuid taas kord puhas ja korralik. Kordagi ei tekkinud vajadust prussakatega võidelda.
Positiivse üllatusena selgus, et meie naabriks olid Leedu noored. Nad olid samuti nagu meie plaaninud ümber maailma reisida, aga nende reis oli lihtsalt poole aasta võrra lühem. Seega reisijutte meil jagus. Saime palju häid näpunäiteid Aasias trippimiseks. Eriti elavalt on meeles, kuidas Justas tungivalt hoiatas mitte minna koos elevantidega ujuma. Nad olid käinud Balil ühes elevandifarmis ja seal on valida, kas pesta elevanti või minna koos ujuma. Enne neid oli üks paarike just otsustanud elevandiga ujuma minna ja see, mis seal toimus, ei olnud just kõige lõbusam. Nii kui elevant vee sisse sai, otsustas ka korraliku puraka kakada. Seega tuli turistidel kogu see lõbustus veeta kaelast saati elevandi kaka sees hulpides. Panime endale selle kõrva taha ja tõenäoliselt nii elava kirjelduse peale me kunagi elevandiga ujuma enam minna ei soovi.
Kutas ja selle ümbruses liikles oluliselt rohkem turiste. Meie hinnangul oli piirkond ka natuke kaunim. Käisime läbi üksjagu paradiisirandasid, mis üksteist üle trumpasid: Pantai Selong rand, mis on surfarite paradiis, Semeti rand, mis on kuulus oma päikseloojangute poolest ning inimtühi Pantai rand.
Lisaks võtsime ka ette pika sõidu kuulsa Pink Beachi ehk roosa ranna juurde. Olime lugenud, et parim aeg selle külastamiseks on 12 paiku päeval, kuna siis on kõige paremini n-ö rannaroosat näha. 60 km rolleri seljas oli üsna piinarikas. Lisaks pidime pidevalt teed jagama lehmadega.
Eriti õnnetud olid viimased 10 km, kuna pidime sõitma auklikul kruusateel. Tegelikult oli teeks seda üsna raske nimetada, pigem oli tegemist kuumaastikuga. Tagumikud valusad ja tund aega plaanitust hiljem jõudsime pärale. Kohapeal selgus aga, et kuigi roosa see rand just ei olnud. Samas pettumus ei olnud kuigi suur, sest rand oli ikkagi imeliselt kaunis ja pea inimtühi. Vaid üksikud teised turistid olid sinna ära eksinud lisaks meile. Veetsime pool päeva peesitades ja õhtupoolikul sõitsime tagasi Kutasse. Tagasitee sujus õnneks natuke paremini, võib-olla olime ka juba lihtsalt selle loksumisega harjunud.
Teine pikem sõit oli meil Pantai Nambungi, kus asub niinimetatud mere kosk. Kaija oli googeldades leidnud, et selline koht on olemas ja pildid tundusid kaunid. Kui jõudsime aga Pantai külla, siis selgus, et teed sinna koseni ei vii ning meil tuleb 30+ kraadise kuumusega sinna jalutada. Higistades ja lõõtsutades matkasime mööda rannariba paarsada meetrit, et siis taas maha istuda ja hinge tõmmata ning viie minuti pärast uuesti teele asuda. Rand oli taas inimtühi. Vaid paar üksikut kalameest lootsid, et näkkab. Meil võttis ehk tunnike aega, et mööda randa ja kiviklibu lõpuks sihtmärgini jõuda. Kohal olles oli meil muidugi hea meel, sest taas oli vaatamisväärsus vaid meie päralt. Meri peksis võimsalt laineid vastu kaljuseina, kus see hooga taas alla vulises. Olime oma avastusega väga rahul ja tegime hulganisti videoid ja pilte. Lisaks külastasime ka kodu- ehk Kuta randa, kus tegime kiire lõunasöögi.
Meie viimasel päeval Lombokis otsustasime külastada kohalikku Sade küla. Selles külas elavad Sasakid, kes olid väidetavalt esimesed inimesed, kes asustasid Lomboki saare. Külas on ligikaudu 150 hütti ja 700 inimest. Sinna minnes soovitame võtta giidi, kes küla elu-olu tutvustab. Meile avaldasid muljet tagasihoidlikud elamised, kuhu saime ka võimaluse sisse piiluda. Esimesel korrusel elavad tavaliselt vanemad ja ema ning isa. Teisel korrusel on köök ja tütarde eluruum. Põrandad ning seinad on tehtud sõnniku ja savi segust ning majad ise bambusest. Külas paistavad silma kõrgemad väiksed hütid, mida kasutatakse riisi kuivatamiseks. Enamik küla meestest tegeleb kas riisikasvatuse või muu farmitööga. Tundus, et naised on jäetud koju, et turistidele suveniirikraami maha müüa. Pakutav käsitöö on muidugi imekaunis, kuid ka sel korral jätsime meie suurema shoppamise tegemata. Soovitaksime kindlasti mõnda kohalikku küla Lomboki saarel vaatamas käia, et paremini mõista kohalike elu ja olu.
Lisaks Sade külale jäi meil ka piisavalt aega, et külastada n-ö Bat Cave’i ehk nahkhiirekoobast. See asub üsna Kuta linna külje all. Kaija oli leidnud erinevatest reisiblogidest imelisi jutte, kuidas inimesed käivad seal koopas oma pulmapilte tegemas, kuna see on niivõrd kaunis ja päiksekiired langevad sinna eriliselt ning tekitavad kauni vaate. Kohale jõudes ootas meid ees aga hoopis midagi muud. Pigem oli tegemist õuduste koopaga. Juba kaugelt oli tunda teravat ebameeldivat haisu — nahkhiirte uriini hais. Kaija loobus koopasse minemast, kuna kuulis, et seal elab ka üks püüton. Jaanus otsustas siiski minna. Talle anti kaasa giid, pealamp ja vihmavari. Vihmavari oli vajalik selleks, et end nahkhiirte väljaheidete eest kaitsta. Giid ees ja Jaanus järgi, nii nad koopa sügavustesse sukeldusid. Nahkhiirte piiksumine oli üsna hirmuäratav ning neid tõesti oli tuhandeid pea ümber tiirutamas. Kõige ebameeldivam üllatus oli aga see, et koopas oli raske kuhugi astuda, kuna maapind ja seinad olid täis prussakaid. Nad küll kartsid inimest ja jooksid eest ära, aga neid oli ikkagi nii palju, et raske oli mitte peale astuda. Koopa lõpus leidsime ka püütoni, kes rahulikult kaljul pikutas ja sissetungijaid põrnitses. See oli kahtlemata eriline kogemus, kuid teist korda seda ette ei võtaks.
Nii lõppesid meie seiklused Lombokis. Järgmisel hommikul pidime minema praamile, et sõita tagasi Balile. Õnnetul kombel ei leidnud juht meie hostelit üles ja meile tundus, et jäime seetõttu ka esimesest praamist maha. Pidime sadamas tunnikese ootama, et praamile saada ja siis pidime veel tunnikese ootama, et praam liikuma hakkaks. Üleüldse oli see sõit üsna kehvasti planeeritud ja lõpuks sõitsime 5 tunni asemel 8 tundi, et Ubudi kohale jõuda. Õnneks olime aga sellega arvestanud, et nii võib minna ja ei lasknud tujul langeda. Ubud jättis juba esimesel õhtul meile suurepärase mulje, aga sellest pikemalt juba järgmises postituses.
Vaata suurt galeriid:
Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!
Polarstepist saad jälgida nende asukohta hetkel — vaata SIIA!
Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!
