Anu Saagim ja Reet Härmat: Türki läheks küll iga kell uuesti!

Türgi on maa, kuhu paljud ikka ja jälle tagasi ihkavad. Eks põhjused ole igaühel erinevad, kuid valdavalt on nendeks selle maa lopsakas ja lummav loodus, köök ning mõistagi kliima. Iluhoolikud Anu Saagim ja Reet Härmat jagavad oma emotsioone reisist Antalya eeslinna Side.

Räägime pisut reisimisest. Juhus on pime — juhtusime koos Türgimaale. Milline on Sinu senine suhe Türgi ja türklastega olnud? Mõni varasem kirgas mälestus, mida oled valmis jagama?

Anu: Türgis olin ma enne nüüdset, viimast reisi käinud vaid kahel korral. Esimene neist oli ca kuus-seitse aastat tagasi, mil külastasin Antalyat ning sealset kaunist ja suursugust hotelli nimega Mardan Palace.

Tegemist oli n-ö mini-Istanbuliga ehk siis kogu hotell oli 1:1 koopia Istanbulist. See oli ikka meeletult kift kogemus, mida on raske unustada!

Teist korda käisin ma samuti Antalyas, kus läbisime Vana-Rooma — Aleksandria teekonna. See on põhimõtteliselt kogu mu varasem Türgi-kogemus.

Reet: Minu esimene kokkupuude oli aastal 2010, ajakirja Stiil tiimiga moeseeriat pildistades. Pildistamise kõrval jäi aega ka ekskursioonideks, elamus oli Lycia linn ja veealuse linna varemed laevasõidul. Antiikaja mälestised igal sammul, mis teeb Türgi eriti põnevaks ja salapäraseks. Hiljem olen käinud perega Bodrumis. Mulle väga meeldib Türgi köök ja olustik, olen valmis sinna iga kell tagasi minema.

Millise eelhäälestusega seekord Antalyasse lendasid, mida reisilt lootsid? Kas see läks nõnda, nagu olid oodanud? Mis/kes sai Sinult enim plusspunkte?

Anu: Tunnistan ausalt, et ehkki need kaks reisi olid lahedad ja meeles igati positiivsena, pole mul olnud mingit erilist kihku sinna ekstra ja uuesti minna. Mõlemail kordadel mind viidi sinna, so kogu initsiatiiv on tulnud teistelt reisisellidelt. Seetõttu asusin nüüd, kolmandat korda Side poole teele täiesti eelarvamustevabalt!

Nii üllatav kui see ka mulle poleks tundunud, oli seekordne kogemus tõesõna heas mõttes hämmastav ja mõtlesin endamisi korduval, et „Wow, kuidas ma varem ei ole siia taibanud tulla!”

Leidsin end mõtteis arutlemast, et eks eestlane ikka kipub minema sinna Egiptuse poole, kui tahab kähku soojale maale, kuid miks ei võiks see olla hoopis Türgi! Olgem ausad, Türgi on ikka väga euroopalik. Mõistagi ei soovi ma midagi halba kosta Egiptuse suunal, kuid kui mul oleks täna valida, kumba neist eelistaksin, siis langeks liisk selgelt Türgi suunas.

Reet: Ega mul ei jää muud üle, kui Anuga nõus olla.

Anu: Mulle meeldib see puhtus, need inimesed seal, ka on seal märksa vähem kaubanduslikku survet. Keegi ei kipu sulle pidevalt midagi pähe määrima. Olin tõesti positiivselt üllatunud.

Millise eelhäälestusega seekord Antalyasse lendasid, mida reisilt lootsid? Kas see läks nõnda, nagu olid oodanud? Mis/kes sai Sinult enim plusspunkte?

Anu: Mina pean omalt poolt tunnistama, et tollest Side linnast polnud ma kuulnudk. Kindlasti läheksin sinna tagasi. See kreekapärane kaldapealne, nagu unelm. Näen juba vaimusilmas, kuidas naasen sinna kuhja raamatutega ning lihtsalt olen nädal aega selles väikeses kaldapealses majas, kus all on armas kohvik või restoran ja ülakorrusel õdusad toakesed.

Varakevadel või miks mitte ka sügisel, ärgata hommikul vara, võtta sõõm kohvi, minna ujuma täiesti inimtühja randa, tagasitulles ampsata värskeid puuvilju ja lihtsalt nautida mõnd oma raamatutest ning lihtsalt olemist.

Mul tekkis selle kohaga mingi seletamatult soe emotsioon, seal oli kuidagi veider, kuid ülimalt hea aura. Leidsin end samal hetkel mõttelt, et „See ongi kuurort, sõna otseses mõttes kuurort!”

Reet: Mõtlesime, et teist korda võiks sinna tagasi minna septembris. Mina käisin Türgis eelmisel aastal just oktoobrikuus Bodumis. Tõsi, õhtud on siis ka jahedad, ent päeval seevastu on jumalik.

Anu: Ei, kõik oli lihtsalt suurepärane! Seda enam, et me ei oodanud midagi „üle mõistuse erilist”, kuid see ületas ikka kordi mu ootuseid. Ja ujuda oli just hea rahulik — rahvast polnud. Aga noh, ma ujusin ka ikka korralikult, ikka mitmeid kordi.

Ning sinna Side vanalinna kaldapealsele tõmbas mind ikka uuesti ja uuesti tagasi — tegime ikka mitmeid rännakuid sinna. Nii valges, kui pimedas.. Ei olnud nii, et käisin korra ära ja nähtud, vaid see oli ikka midagi tõsiselt lummavat. Ja mis peamine — kõik on nii turvaline!

Tegime veel ühe kohaliku lahke härrasmehe saatel ka rännaku Side lähikonnas. See paik on maaliline. Jõed, järvesopid ning loomulikult ka erakordne lopsakus ja rohelus. Üks kohalik talunik pidas järve ääres kodurestorani, mis oli nähtus omaette — kukkede, kanade ja lammastega. Meile püüti samast järvest forell, mis kohapeal valmis tehti ning see kõik oli, ma ütleksin, parim elamus kogu sellest reisist üldse! Männimetsad, väga kaunid veekogud puhta veega — need on kohad mida ma tõesti väisata soovitaksin.

Reet: Jah, ja ühel päeval käisime veel Side lähedal kohalikku turgu külastamas. Seegi oli emotsioon ja elamus omaette! Maitsesin esimest korda elus rohelisi mandleid — kergelt krõmps ja natuke vetruv vili. Pidi väga kasulik tervisele olema. Ning värsked mooruspuumarjad, minu totaalsed lemmikud, neid saab Eestis vaid kuivatatud kujul. Kui satun sellisesse maitseainete, marjade ja juurviljade paradiisi, siis tahaks kõike saada ja kojugi kaasa tassida, mida meie reisikamraad Krister muuseas tegigi.

Turu lähedal leidsime väikese mahemarketi, kus avastasin ühe väga põneva toidulisandi, mis oli valmistatud ajaloolise Türgi retsepti järgi. Segu, mida sõid üksnes priviligeeritud valitsejad. Soetasin sealt veel paar taimeteed, mida Eestis ei ole kohanud.

Sa vist rändad küllaltki sageli? Kuhu oled viimasel ajal enim juhtunud?

Anu: Enim juhtun ma ikka Helsingisse. Kuid Bali on paik, millesse ma olen jäänud nagu kuidagi kinni, ehk et ma ikka lähen sinna uuesti ja uuesti tagasi. Ilmselt see on siis minu koht. Olen aru saanud, et see on koht, mida kas armastatakse, või siis üldse mitte, ent mulle meeldib. Meeldib, sest ma juba tean seal põnevaid kohti ja üritusi, kuhu minna.

Üldiselt on minu puhul harv, kui samasse kohta tagasi tahan — mulle meeldib ikka avastada uusi paiku ja maid. Aga Baliga jah, on kuidagi nii kujunenud.

Mulle meeldib jõulude ja aastavahetuse paiku reisida ja võtta ette mingi kaugem sihtkoht. Taisse ma näiteks enam ei ihka, seal olen lihtsalt küllastumiseni palju käinud. Aga viimastel aastatel jah, on see Bali nagu jäänud hinge.

Hotell, mida Türgis külastasid — The Raga Side Hotel — oli kontseptuaalselt n-ö 16+ ehk et lapsi sinna idee järgi ei lubata. Oled Sa mõnes taolises varem viibinud, mida sellisest kontseptist arvad?

Anu: Pean mainima, et selline lähenemine istus mulle. Paljud ehk kipuks arvama, et taolise kontsepti puhul võiks eeldada mingit meeletut pidutsemist. Kisa, kära ja seda kõike poolde hommikusse. Aga ei, see oli väga ja väga kaugel sellest!

Väga võluv oli, et hotell koosnes n-ö kahest hoonest, millest ühe territoorium oli rannapoolsel alal, kujundatud välipidude ja igat masti uhke ööelu jaoks, teises aga said oma puhkust nautida kõik need, kes eelistasid seda teha pigem rahulikumal moel. Samuti oli hotelli peahoone allkorrusel väga nutikalt lahendatud ööklubi. See oli tehtud nii, et no mitte midagi ei olnud välja kuulda ja seega ka ei seganud kedagi.

Reet: Okei, no ega seal sosinal räägitud, inimesed ikka vestlesid omavahel ka õhtuti väljas oma õhtusööki või drinki nautides. Aga see oli ikka väga rahulik. Ja on ideaalne võtta näiteks pokaal või paar veini, lubada endale meelepäraseid suupisteid, sõprade seltskonda ja miks mitte tantsujalgagi keerutada.

Alati pole vaja tohutut programmi, sesr keegi meist ei taha kogu aeg ööklubi melus olla. Sestap oligi just see The Raga Side Hotel just selle poolest lahe, et kui tahtsid, läksid klubitama ja rahva sekka, kui tahtsid, ei läinud. Parim lahendus kõigile.

Anu: Muide, sarnase kontseptiga hotellis olen ma elanud Jamaical olles. Nii et mul on see kogemus täiesti olemas. Ka see oli mõeldud vaid täiskasvanutele, kes tahavad nautida oma puhkust nii, et kogu aeg ei oleks ümberringi lõputu lärm. Viimane kord olin ma Itaalias näiteks suures giganthotellis, kus vaatamata sellele, et elasime väiksemates majades ja põhilisest hotellihoonest eemal, ei olnudki lihtsalt võimalik enne kella kuut hommikul magama jääda.

Mul ei ole endal laste vastu mitte kõige vähematki — ka mul ju laps väike olnud ja paljudel tuttavatelgi on väiksed lapsed, aga no olgem ausad — vahel sa lihtsalt tahad puhata ilma pideva trilli-tralli ja kärata, lihtsalt olla ja akusid laadida.

Mind hämmastas see, et paljud küsisid meie hotelli omanikult, et kuidas üldse võeti selline risk teha taolise kontseptsiooniga hotell, sest olgem ausad, suur osa inimesi ju ikka reisib lastega. Kuid selgus, et ehkki hotell on alles aasta aega avatud, on tehtud õige otsus — sihtgrupp on täiesti olemas. Seda oli näha ka hoelli külastajate pealt — oli väga noori paarikesi, kui ka küpsemas eas inimesi, ja näis, et nad kõik nautisid seal viibimist.

Veel oli lahe, et hotelli lähistel asus otse rannas veel üks ööklubi, kuhu sai rahulikult piki kallast jalutada. See jäi otse Side vanalinna poole viiva kaldapealse promenaadi äärde ning seal oli mõnus auru välja laskmas käia varaste hommikutundideni.

Kumba eelistad, kui võimalus valida: nii, et kõik on turvaliselt broneeritud ja tegemised on oma seltskonnaga vm kokku lepitud, või iseseisev rännak näiteks seljakoti ja ilma hotelli booking-uteta, spontaanselt ja ilma kellegi teisega arvestamata

Anu: No nii ja naa. Seekord ma tõesti nautisin seda, et kellegagi ei pidanud arvestama. Mul oli mu nädal, kõik oli paigas, kordagi ei pidanud kohvreid pakkima ja teise hotelli minema, aga samas kui käin ise perega reisimas, siis mulle meeldib just nõnda, et oleme paar-kolm ööd ühes kohas ja siis juba järgmisesse kohta. Taas paar-kolm ööd, ja jällegi uude kohta.

See on täpselt nii, kuidas olen planeerinud ja oma vaimu ette valmistanud. Kui lähen väga eksootilisse kohta, nagu näiteks Dominikaani Vabariiki, siis ma loomulikult tahtsin seal võimalikult paljusid piirkondi läbi käia. Sama lugu oli ka Kuubaga — ma tahtsin selle risti põiki läbi tuulata. Sellistel puhkudel eelistan tõesti palju liikuda. Samas Tais oleme ikka võtnud ühe koha ja jäänud paikseks kogu puhkuse ajaks. Või siis veetnud nädalakese ühes kohas, nädala teises kohas. Aga Türgi on just niisugune koht, kuhu tunnen, et tahan minna, kui olen väsinud ja tahaksin lihtsalt korraks aja maha võtta.

Mida arvad Türgi köögist? Kliima kohta vist pole mõtet küsidagi?

Anu: Kõik on jumalik, tõesõna! Ja see on teada asi, et nende köök on ülihea, selles pole kahtlust. Aga mida ma ehk oodanuks enam, oleks olnud näiteks värske kala. Kui liikusime hotellipiirkonnast välja, väiksematesse ja lihtsamatesse söögikohtadesse, siis neil oli väga isuäratavd mereannid menüüs. Mistahes juhul ei ole Türgis võimalik saada halba toitu. Ei, me tellisime kala ka hotellis ja ka see viis keele alla.

On Sul mingi kindel “check-list” asjadest, ilma milleta Sa kodumaalt ei lahku? Ma ei pea silmas passi ja hambaharja.. 

Anu: Kui kusagile rändan, siis minul lihtsalt peavad olema kaasas raamatud. Ma olen tüüp, kes peab saama teha märmeid, alla kriisputada mõtteid jne. Jah, ma olen ka e-lugerit proovinud, kuid see mulle ei passi. Minul peab olema raamat füüsilisel kujul kaasas. Ja see on peaaegu alati midagi, mille eest maksan lennujaamas ülekaalu eest ekstra. Nii ka seekord, maksin mingi 80 eurot juurde, kusjuures pooled sellest olidki raamatud.

Sinu temperament pole just tüüpiline ugri-mugri. Mõni lahe ja särtsakas seik ringi reisides selles kontekstis?

Anu: Mulle meenub reis Argentiinasse, kus tundsin, et suudan kuidagi hämmastavalt kiiresti kohaneda ja kaasa minna sealse pöörase energia ja justnimelt temperamendiga. Seal on lõputult igasugu tänavarestorane ja kohvikuid ning igal sammul keegi esineb või midagi toimub. Neile meeldib ju nii tohutult tantsida ja musitseerida ning nad teevad seda igal võimalikul hetkel. Ning mulle ei valmistanud vähimatki küsimust selle kõigega käigupealt kaasa minna. Ma teen seda vahetult, kohe.

Praegu võin öelda uhkusega, et mul on ikka hästi lihtne sulanduda, mistahes keskkonnas või seltskonnas. Elu on ju tegelikult mürgeldamiseks ja nautlemiseks või mis?

On Sul midagi niisugust, ilma milleta võõralt maalt, mida varem külastanud pole, kunagi koju ei naase?

Anu: On, on küll! Ma võtan igalt reisilt juba aastaid kaasa mingi kunstiteose, mille ma saan seinale panna või mõne imekauni, just sellele kultuurile omase veinipokaali. Absoluutselt igas kohast. Kui ma lähen näiteks väsinult koju, ja seda maali vaatan või kaunist klaasist veini naudin, siis tunnen koheselt selle paiga või reisi head emotsiooni ja energiat. See energia on suisa füüsiliselt tajutav, ausalt. Need on asjad, mis annavad jõudu, nii vaimset kui füüsilist.

Kui kiirelt Sul koduigatsus tekib, ning mis on Su senine pikim rännak?

Anu: Varemalt ma ikka kogesin koduigatsust, kuid viimastel aastatel ma seda tõesti ei tunne. No kohe ei tahagi koju tagasi tulla ja kõikidesse maistesse jamadesse jälle sukelduda. Võiksin rännata lõputult.

Eks see ole seotud sellega, et koju naasmine tähendab enamasti ikka töiseid tegemisi ja muid tüütuid argiseid muresid. Sellest kõigest eemalolek loob sellise seletamatu vabaduse tunde. Hingelt olen seikleja ja rännumees.

Minu lemmikkohtadeks on olnud seni Bali, Kariibi mere saared, Kuuba, Argentiina, Brasiilia ja Dominikaani Vabariik, kus aeg kulgeb hoopis teises rütmis, netiühendus on aeglane ja kõik muugi kulgeb justkui üliaeglaselt. Ühendus „moodsa maailmaga” on pehmelt öeldes kaootiline.

Näiteks Argentiinas reisil olles lõpetas mu telefon kohe lennukist väljudes toimimise. Kõik jäi paugupealt seisma, ei mingeid meile ega sõnumeid. Ja oligi hea! Ühendust vana maailmaga ei saanud, kuid puhkus oligi tõeline puhkus. Ja mitte midagi ei juhtunudki nelja nädala jooksul sellepärast, et ma ei vastanud meilidele, ega „olnud maailma jaoks olemas”. Selle eest olin ma olemas iseenda ja kõige kallimate jaoks, kes koos minuga reisil viibisid.

Aga ei, koju tulla on ka alati mõnus. Nagu keegi oleks vahepeal korteris remonti teinud, kõik näib nii uus ja teistmoodi. Vaatad oma armast kodulinnagi hoopis armulikuma pilguga.

Kuhu läheksid ikka ja jälle tagasi, kui vaid võimalus avaneks?

Anu: Ma ei tea, kuid minule on Kuuba ikkagi paik, mis on mulle hinge jäänud. Ei tea, kas see oli miski „nõukaaegne nostalgia”, kuid kõik olid seal kuidagi võrdsed ja lihtsad ning seal oli hästi kerge ja hea olla. Mul ei olnud kaasas mingeid ehteid, üleliigseid vidinaid, ei tundnud nende järgi ka mingit vajadust. Inimesi vaadatakse seal selle järgi, kes sa päriselt oled. Identiteedil ei ole seal mingit kaalu, sealsete inimestega suheldes lood kõik oma suhted nullist ja vaid selle alusel, kuidas sa käitud. Kes sa varemalt olid, sel pole mingit tähtsust.

Ma ei salga, et mul käis peast ikka tõsiselt läbi mõte sinna päriseks kolida. Noh, et müün oma siinse kinnisvara ja lähen päriselt Kuubale ära ja alustan kõike nullist, kuid sain sellest paari kuuga üle. Ei ei, see polnud mingi niisama uitmõte, ma ikka kaalusin asja tõsiselt! Mul justkui oli sama vereringe nende muretute kuubalastega.

Reet: Mulle tohutult meeldib reisida ja kui ei oleks kohustusi, nagu töö, poja kool jne, siis arvan, et ma rändaksingi mööda maailma ringi. Usun, et see periood on mul veel ees. Kõige pikem reis on olnud Balile, aga alati on tunne olnud, et paar päeva võiks veel olla.

Dubais olen käinud kõige rohkem, alates aastast 2011, mõnel aastal isegi kaks korda. Unistus on sõita Fijile ja Tongale, kus minu isa ja vanem vend päris kaua elasid ja töötasid. Viimane äge mälestus on mootorratta reisist koos sõpradega — läbisime viie päeva jooksul viis riiki. Alustasime Odessast, läbisime Rumeenia, Serbia, Montenegro ja lõpetasime Horvaatias. Dubrovnikusse läheksin küll iga kell tagasi. Need valged marmorväljakud ja õdusad kalarestoranid ei läe meelest!

Reisi korraldas Kidy Tour.

Vaata vahvat galeriid reisist: