Omaan — iidne araabia muinasjutt moodsate kaante vahel
Tänu kestvale huvile Aasia ja Lähis-ida poliitika ning ajaloo vastu, ei ole otsused talvisteks sihtmärkideks keerukad langema. Armastan hommikuti olla valikutes vaba, kas suunduda läände või siis hoopis itta ning seetõttu olen sageli eelistanud väiksemaid, autoga kulgetavaid maid. Seekordseks väljavalituks osutus Omaani sultanaat Araabia poolsaarel. Ka minu reisikaaslane on juba paarkümmend aastat sama ning kahekesi mõistame oma huvisid, eesmärke ja soove reisides sõnadeta. Nagu ka igapäevaelus.
Olen aus, et veel aastapäevad tagasi ei oleks ma vaatamata geograafiat koolis lemmikaineks pidamisele suutnud vihjeteta nimetada Omaani pealinna. Tuli välja, et Omaani valitseb juba 1970. aastast tänaseks 78-aastane ja ülimalt lugupeetud monarh, sultan Qaboos bin Said al Said. Rahaühiku riaal nimi ja kurss, mis jaguneb sajaks baisaks, sai selgeks loetud päevad enne reisi. Huvitaval kombel ei moodustu 1 riaal mitte kümnelistest baisadest, vaid sajalistest. Hindu väljendatakse kolm kohta peale koma (meil on see nii vaid kütustega), kuigi reaalses elus on selle kolmanda komakoha peal alati ümmargune null.
Omaani naabrite loetelu võib esmapilgul tekitada ettevaatusele kutsuvaid alalhoiuinstinkte, kuid süvenedes saame teada, et koos Bahreiniga loetakse Omaani riigiks, kus äärmusliikumiste olemasolu puudub ning ühtegi piirkonda räsivat vägivaldset probleemi ei esine. OSAC (Overseas Security Advisory Council) ehk Ameerika Ühendriikide riiklik nõuandekoda turvalisuse teemadel hindab Omaani väga turvaliseks riigiks. Näiteks organiseeritud kuritegevuse puudumise kategoorias jagasid Eesti ja Omaan 2018. aastal neljandat kohta kogu maailmas. Oht langeda tänavakuritegevuse ohvriks on madal, terrorismi oht puudub ning valdav osa probleeme on seotud võõrtööjõu (sellel teemal tuleb hiljem pikemalt juttu) omavaheliste arveteklaarimisega. Vähem esineb ka turistide vastu suunatud petuskeeme. Murekohaks on inimkaubandus, kuid turisti heaolu see kuidagi ei mõjuta.
2011. aastal puhkesid üle riigi Araabia kevade pärituultes rahutused, mis tõid kaasa ka üksikud inimohvrid. Olukord lahenes riigisektoris suure palgatõusu ja kümnete tuhandete riigipalgaliste töökohtade loomisega. Poliitilisi vabadusi esitasid vaid paar meeleavaldust ning olukord rahunes kiiresti. Laiendati tasuta kõrghariduse omandamise võimalusi.
Omaani naabriteks on sõjast räsitud Jeemen ning piirkonnas jõujooni painutavad Saudi-Araabia ja Iraan. Põhjas eestlastelegi armsaks puhkusesihtmärgiks saanud Araabia Ühendemiraadid. Kõrvalepõikena Emiraatidesse reisijatele soovitan siiralt veeta mõned päevad ka Omaanis. Vahemaad ei ole suured, teed on suurepärased, kuid kogemused vägagi erinevad.
Liiga naftakeskne majandus
Omaan ei satu uudisvoogu ülearu sageli. Sarnaselt igivana naljaga Mongoolia sõltumatusest (kellest ei sõltuvat mitte midagi), kehtib see omal moel ka Omaani kohta. Tegemist on naftariigiga, mille ekspordist 2/3 moodustavad kütused ning nende kaevandamine ja töötlemine annab 40% riigi majanduslikust kogutoodangust. Nafta avastati riigis alles 1960ndatel aastatel ning sellest perioodist pärineb ka riigi majandusliku edu kiire kasv. Enne saatuslikku maavaraleidu ja sultan Qaboosi võimuletulekut oli kogu Omaanis alla kümne (!) kilomeetri tänapäevases mõistes rajatud teid!
Statistilistelt näitajatelt on elatustase Omaanis sarnane Eestiga, reaalses elus on esmatarbekaupade ja teenuste hinnad meie omadest veidi madalamad. Omaani valitsus on ligi kaks dekaadi tegelenud intensiivselt majanduse mitmekesistamisega. Peamiste päästerõngastena nähakse töötleva tööstuse, merenduslogistika ja kalanduse, põllumajanduse ja turismisektori elavdamist. Kuigi umbes kümne Eesti suuruse pindalaga riigist vaid 7% on haritav, on panustamine datlite, juurviljade ja puuviljade kasvatamisele märgatav palja silmaga. Vaid miljonist turistist aastal 2007 soovitakse juba järgmisel aastal jõuda numbrini 12 miljonit. Sellise perspektiiviga on ehitatud mastaapsed lennujaamad ja sadamad. Omaani nafta- ja gaasivarud on küll hiiglaslikud, kuid naftabarreli tootmise hind kolm korda kallim kui naabrite juures Saudi-Araabias, mis muudab riigi naftatulud selle hinnakõikumistest väga haavatavaks. Omaan ei ole kummalisel kombel ka naftatootjate ühenduse OPEC liige.
Omaanis on kõik suursugune, kohati lausa ülepaisutatud. Naftatulud on võimaldanud elanikele pakkuda ohtralt tasuta teenuseid. Omaanis ei ole eraisikutel tulumaksukohustust ja autokütuste hinnad on riiklikult reguleeritud. Enamlevinud bensiinid 91 ja 95 maksavad vastavalt 46 ja 54 eurosenti liitri eest. Bensiinijaamas tankides on igal juhul tunne väga mõnus! Esmatarbekaupadel puudub ka käibemaks. Riigis puudub ühistransport, sest taksosõit või suure kubatuuriliste silindritega sõiduki ülalpidamine on jõukohane paljudele. Külalise, ilmselt isegi sakslase jaoks on silmatorkav ning kadestamistvääriv teedevõrk. Teid on palju, need on laiad ja sadade kilomeetrite kaupa valgustatud. Asfaldiauke õnnestus põhiteedel natuke enama kui nädala ja pooleteise tuhande kilomeetri jooksul kokku lugeda ühe käe sõrmede jagu. Kiirusepiirangud lubavad maanteedel kihutada, kuid kahjuks on selle liberaalsuse hinnaks maailma keskmisest halvemad näitajad liiklustragöödiate kategoorias. Kiiruspiirangutest peetakse küll üldiselt kinni, kuid näiteks linnaliikluses lubatud 80 km/h tekitab siiski omajagu ohtlikke olukordi. Paradoksaalselt on Omaan hea paik õppesõidu harrastamiseks — teed on laiad ja tühjad ning ei ole kindel, kas isegi pealinna Muscati elanikud teavad päriselt, mis on liiklusummik. Parkimiskoht õnnestub leida suurema vaevata. Arvestades loodus- või ajaloohuvilise külalise marsruuti, on soovitav rendiauto neliveoline. Meie linnamaastur KIA Sportage sai igaljuhul kõikide väljakutsetega kenasti hakkama nii kivistes orgudes, madalamates jõesängides, mägiteedel ning kõrbes. Viimases lülitage kindlasti veojõukontroll välja, muidu ei saa elektroonika pehmes liivas teie soovist natuke gaasi rohkem vajutada aru. Üksikutel kruusastel mägiteedel ja wadides (mägedevahelised sügavad orud, sageli kuivad jõesängid) tuleb tähelepanelikum teeääre jälgimine siiski kasuks. Tagavararatas olgu korralik ja rõhud rehvides kontrollitud. Rendiautode hinnad on Omaanis keskmisest veidi madalamad ning autopark uus. Muide, liigselt määrdunud sõiduki eest võib linnades trahvi saada — kohalike sõidukid on tõesti säravad ja puhtad ning meie nädala jagu mööda kruusa ja liiva elu näinud KIA torkab reisi lõpul Muscati rannapromenaadil oma tolmuses isasuses üsnagi silma.
Nizwa — endine pealinn pakub konservatiivsemat kogemust
Kuigi Omaan on pindalalt suur, moodustab sellest enamuse tühi liivakõrb ning vaatamisväärsusi pakkuv piirkond ei ole oluliselt suurem kui Eesti, tehes sellest ideaalse autoturismi sihtmärgi. Enamik külalisi viibib Omaanis nädala või mõned päevad enam ning läbib päri- või vastupäeva üsna tavapärase ringi. Valisime liikumiseks vastupäeva variandi ning pealinnast Muscatist viis 200 km ülikiiret ja siledat maanteed Nizwa linna.
Nizwa on endine Omaani sultanaadi pealinn (Muscat oli siis omaette sultanaat), pikaks soolikas venitatud Tartu suurune asula. Kesk- ja vanalinn on jalutuskäiguga läbitaval alal, pakkudes pealinnast oluliselt konservatiivsemat ja pärimuslikku muljet. Linna peamiseks vaatamisväärsuseks peetakse Omaanile väga omast kindluslossi, mis sultani aastakümnete pikkuse kindluste renoveerimise programmi toel on täielikult taastatud. Sarnaseid kindlusi on riigis palju, üks uhkem kui teine. Samasse piirkonda jäävad ka Bahla ja Jabrini kindlused. Omaan hindab oma juuri väga. Ollakse õppinud naabrite vigadest Emiraatides, kus raha jõud on mitmed linnad arhitektuuriliselt reostanud. Sultani kuningliku dekreediga tohib Omaanis ehitada vaid piirkondlikult harjumuspärase arhitektuuri, gabariitidega ning kohalikest traditsioonilistest materjalidest rajatisi. See on olnud silmaga nähtavalt edukas ja õige poliitika, mis muudab turismibrožüüridest pärit klišeeliku autentsuse lubaduse Omaani puhul päriselt tõeseks.
Omalaadse meeleolu loob asjaolu, et omaanlased kannavad igapäevariietusena vabatahtlikult traditsioonilisi rõivaid. Mehed lumivalgeid ja veatuid disdashasid ja ümaraid tikanditega mütse, kummasid. Disdasha kandmine saab poistele kohustuslikuks juba algkoolis. Naiste riietuses on siinkirjutaja suhteliselt tume, aga erineval moel kantud araabia naistele omased riided on päriselu pärisosa. Kui näiteks Jordaanias, Egiptuses või Palestiinas annab piirkonnast sageli märku vaid daamide juukseid napilt kattev rätik, siis Omaanis ollakse tänaseni kinni traditsioonides. Isegi pealinnas Muscatis on riietumine üsna range. Olulise osa elanikkonnast moodustavad hindud, bengalid ja filipiinlased võtavad asja muidugi lõdvemalt, kuid just riietus on üks valdkond, kus omaanlane meeleldi demonstreerib oma üleolekut sisserännanute üle. Hindudega üleolev käitumine hakkab silma ja kraabib kõrva.
Eelista kohalikku! Omaniseerimise võlud ja valud
Siinkohal on paras valgustada võõrtööjõuga seonduvat. 1950ndatel elas Omaanis napilt pool miljonit inimest. Nafta avastamine ja majanduse avamine järgneval kümnendil kasvatas majandust kümneid protsente aastas ning tööjõu puudujääk oli meeletu. Algas massiline tööjõu sissevool, peamiselt Indiast, Bangladešist, Pakistanist, Egiptusest ja Filipiinidelt. Tööõigust reguleerivad seadused on väga ranged, kuid vaatamata sellele moodustavad külalistöötajad 45% kogu tööealisest elanikkonnast. Moodustunud on etnilised kogukonnad, loodud on erinevate usundite pühakojad, võrgustikud. Õnnestus viibida nii katoliiklastest kui krišnaiitidest hindude väga emotsionaalsetel usutalitlustel.
Absoluutväärtusena elab Omaanis 600 tuhat võõrkodanikku. Kiire kohaliku rahvastiku juurdekasvu (2020.aastal saavutab Omaani elanikkond viie miljoni taseme) ja kohalike töötuse kasvu tingimustes alustas Omaani valitsus 1999. aastal nn omaniseerimisega. Selle mõistega on Omaani uudistevoogu jälgides tänapäeval võimatu mitte kokku puutuda. Eesmärgiks on vähendada võõrtööjõu osakaal viiendikuni tänase poole asemel. Igapäevases elus on see tekitamas pingeid, sest ettevõtjad ei ole ülearu vaimustuses ideest palgata mitu korda enam palka küsivaid kohalikke, kui hindudele saab maksta miinimumpalka. Kuid sultan Qaboosi algatused ei ole arvustamiseks ja omaniseerimise võidukatest saavutustest raporteeritakse meedias järjepidevalt ja uhkusega.
Vähesed n-ö mustad tööd, mida kohalikud on jäänud tegema, on traditsioonilised põllumajandustööd ja kalapüük, samuti näeb palju omaanlasi taksoroolis. Kuid ka selles vallas on saabumas sultani dekreet, mis ühtlustab taksoteenuste hinnad.
Omaniseerimise käigus esineb ka lauslollusi. Nii näiteks asendati Muscati haiglates korraga 200 kogemustega meditsiiniõde värskelt hariduse omandanud omaanlastega ning tulemused ei olnud patsientidele meeldivad. Erinevatele elualadele on seatud protsentuaalsed eesmärgid omaanlaste osakaalu kunstlikuks tekitamiseks. Enim kohalikke peaks tulevikus moodustama tööjõu näiteks finantsvahenduses, kinnisvaraäris, kaubanduses ja logistikas. Ehituses ei pea omaanlaste protsent aga ületama 15%. Protsessi valudest kirjutab eesti keeles laevanduse näitel väga nauditavalt riigis elanud ja töötanud Meeli Lepik oma 2011.aastal Petrone Prindi populaarse reisisarja raamatus „Minu Omaan“.
2019.aastal käivitub elektrooniline tööbüroo, kus kõik omaanlased saavad oma oskused registreerida ning tööandjal tekib kohustus samade oskuste korral valida töövõtjaks kohalik kodanik. Võõraste käes on aga piisav võim ja majanduslik hoovastik, seega 20 aastat peale omaniseerimise algust ei ole protsess ülearu edukalt edasi liikunud ning tekitab pingeid. Sarnased protsessid on liikvel ka naaberriikides Saudi-Araabias ja Araabia Ühendemiraatides. Esimeses kannab see nime “saudization”, mis esmamuljena võib tunduda mõne saudidele omase karistusmeetodi definitsioonina. Õnneks on mõiste sisu veidi pehmem.
Suurima rühma võõraid moodustavad hindud. Olgem ausad, leida näiteks omaani köögile pühendunud söögikohti on üsna lootusetu ettevõtmine. Kogu toitlustussektor on India mõjutustega ning reisijärgselt kokku loetud toidukordadest enamikel juhtudel toitusite ilmselt dahlist, erinevatest karridest ja hammustasite peale maitsvat rasvast naani. Õnneks on Omaan mereriik ning kalatoitudel oluline roll, seega on köögikultuuride kokkusulamine pigem õnn kui õnnetus. Kala on Omaanis odav ja valik lai. Muscati uus kalaturg on tõeline elamus — kala on nii värske, et viskleb letil ja kinnine hoone ei haise nagu mistahes kalalett Eesti marketites, kus niigi vaevu kolm kahvatuks vananenud Norra lõhet veel hingehinna eest järel on.
Kalastusmeetoditele on kehtestatud ranged nõuded mere tühjakspüüdmise vastu, seega on lootust kalaroogade rolli säilimisele Omaani köögikultuuris. Krabid, krevetid, hailaadsed, raid ning hulk teisi tundmatuid mereelukaid täidavad käratseva turu, mis on avatud vaid loetud tunnid hommikuti, kuid kuhu tungivalt soovitame uitama minna. Kulgedes Omaani rannikul ja külastades sealseid asulaid on kalandusskeenet võimatu mitte tajuda. Isegi muidu kõhnad kassid on rannikul veidi paremas toitumuses, mis ei takista neil muidugi söögikohas tüütu visadusega laua alla näuguda ja manada ette koheselt saabuva näljasurma eelne nägu.
Omaani enda köök on siiski leitav ja pakub põnevaid avastamisi ning erineb muust Lähis-idas söödavast peamiselt vähemate vürtside kasutamise poolest. Eestlase maole seega igati sobiv. Palju süüakse lamba- ja kanaliha, peamine toidukõrvane on riis mitmel erineval moel. Ükski omaanipärane toidukord ei lõpe ilma roosiveega valmistatud üsna lahja kardemonikohvita, mille kõrvale hammustatakse siirupmagusaid datleid. Järelmaitse on võrratu ja kestab kaua.
Maailma vanim inimasustus ja vete võim
Lisaks kindlusele on Nizwa tuntud oma reedehommikuse loomaturu kaudu ning kogu suur ja moodne souq (turg) ongi vanalinna elu keskpunkt. Peab tunnistama, et Araabia turgude mölluga harjunud turistidele võib Omaanis toimuv olla mõnevõrra pettumus. Rahvast on vähem, ei toimu ülearu karmi olelusvõitlust müüjate vahel, turud on puhtad ning fluidum suursugune.
Omaan on hõredalt asustatud riik, kus pool elanikkonda elab pealinna regioonis ning inimtühjus on tuntav nii linnatänavatel kui liikluses ning juba mainitud turgudel. Ei saa salata, see on omamoodi nauditav, kuigi mürgel näiteks Jordaania pealinna Ammani lõpututel turu-uulitsatel või Palestiina linnades on kultuuriliselt nauditav ja meeleolukas. Igale oma. Nizwa lähistel saab tutvuda UNESCO pärandi väärikat koormat kandvate niisutussüsteemidega, mis veevaesel maal on eluliselt olulised aegade algusest tänapäevani.
Olgu mainitud, et Omaani alad kuuluvad maailma vanima teadaoleva inimasustusega piirkondade hulka. Esimesi dateeritavaid jälgi organiseeritud inimasustusest on registreeritud kuni 106 tuhande aasta vanustena. Viie tuhande aasta vanuseid rajatisi kohtab Omaanis palju ning neid ei peeta vajalikuks isegi valvata. Vanimad niisutussüsteemid kuuluvad samasse kategooriasse ja on osa omaanlaste identiteedist. Kõik datlipalmide kasvatused funktsioneerivad vaid inimkätega loodud kanalivõrgustike abil ning vanimad ja pikimad neist rajati tuhandeid aastaid tagasi.
Veepuudus Omaanis on paradoksaalne. Nii näiteks tabab riiki mitu korda aastast looduskatastroofi mõõtmetes vihmaperiood, kus mägedest alla valguv vesi moodustab kitsastes wadides mäslevad ja hävitavad vood. Uudised neis hukkunutest on kahjuks sagedased. Wadidesse on tungivalt palutud mitte minna, kui ka kümneid kilomeetreid eemal on oht sademetele. Vetel on pääsuks mereni kasutada vaid kitsad orud ning neisse kogunevad sademed saavad surmava jõu. Enamikke olulisi wadisid ületavad maanteed on neis paigus tähistatud mõõtepostidega, millistest teatud veetaseme korral ei tohi autoga läbi sõita. Kui enamik selliseid maanteelõike on mõnikümmend meetrit pikad, siis leidub ka sadu meetreid laiu jõesänge, kuhu mäsleva veemassi ettekujutamine nõuab omajagu fantaasiat (siinkohal üks videonäide üsna tavapärasest olukorrast)
Mägede jahedusse
Loodus on Omaanis sarnaselt inimkätega loodule muljetavaldav. Siin paiknevad kogu Araabia poolsaare kõrgeimad mäed. Riigi kõrgeim tipp Jebel Shams ulatub napilt üle 3000 meetri merepinnast ning on umbes 12-tunnise mägimatkana kättesaadav igale füüsiliselt normaalses vormis inimesele. Kogu Jebel Shamsi piirkond on mägine ning Ameerika Suure Kanjoni selja taha jätvate karakteristikutega võimas vaatamine. Matkajate absoluutne paradiis igasuguseid väljakutseid otsivatele loodussõpradele. Tasapinnalistest matkadest wadide põhjades kuni kaljuronimiseni mööda vertikaalseina. Rajad on hästi tähistatud.
Omaani matkaradade suur võlu on konstantselt püsiv imekena vaade, sest wadid moodustavad platoodega mitmesajameetriliste kõrgusvahedega järske seinu. Ilm on enamasti suurepärane, vaid UV-kiirgusega tuleb kindlasti arvestada. Isegi veebruarikuus on võimalik poolpilvise ilmaga saada loetud tundidega vesivillideni ulatuv põletus. Ööd on veebruaris külmad, kuid miinuspoolele satub temperatuur haruharva.
Reisikirjad Jebel Shamsi viivast kruusateest kirjeldavad seda kui järjekordset surmateed, kuid need on kirjutatud läänlaste poolt, kes kruusateed näevad ilmselt vaid arengumaadest kõnelevatest dokumentaalfilmidest. Eesti autojuhi jaoks on tegemist põnevate ja kurviliste, kuid üsna siledate ning laiade korralike kruusateedega, milliste üle oleks uhke iga Haanja kandi omavalitsus. Põlvamaa postitee on igal juhul kangema kalde või järsemate kurvidega kui mitusada meetrit kõrgusesse viiv ühendustee Al Hamra ja Jebel Shamsi vahel. Samasse piirkonda jääb mitmeid 4x4 autodele erutust pakkuvat offroad rada, ohtralt arhailisi savist ehitatud külasid, niisutuskanaleid ja datliistandusi. Jõgedest läbi sõites tuleb arvestada kiilasjääle sarnaneva libedusega.
Peegleid kokku klappides vaevu läbi sadu meetreid kõrgete seintega orgude sõites tõi looduse kauniduse tõttu kaduma kippuva ohutunde tagasi nähtud rendiauto, mis oli saanud ülalt korraliku massiga kivikamakaga täistabamuse otse esiaknasse. Omaani kaljud ei ole monoliitsest graniidist, vaid üsna pudedast ja sademetega kive lahtilaskvast liivakivist, mis veelkord tõestab, kui oluline on vihmade korral neist paigust eemale hoida. Kohalikud oskavad neid ohte kainelt hinnata ja soovitan kindlasti sombuse ilma korral neilt uurida teadmisi, kui plaanis on mõni ahvatlev neljarattaveoga kividel turnimine või jalgsimatk wadides.
Kaamel või kuueliitrine V8? Iidsed ja moodsamad kõrbelaevad
Väiksed vahemaad võimaldavad peale mitmepäevast mägedeõhku ja kargust (suviti on muidugi ka sellistel kõrgustel tappev kuumus) vaid paari tunniga avastada end klassikalise liivakõrbe servalt. Wahiba liivaväljad on 170 x 70 km suur kõrb, mis kogu Omaani pindala arvestades on tagasihoidlik osa Araabia kõrbest, kuid kaob siiski kõigis ilmakaartes silmapiiri taha. Ausalt, meie ei olnud vaatamata mitmele piirkonna riigi varasemale külastamisele tavapärasesse liivakõrbe sattunud. See on üsna lapselik innustus, mis tabab peale esimeste metsikute kaamelite nägemist keset düüne või 100 km/h mööda liiva kihutades. Hilisem kohaliku roolikeeraja eestvedamisel läbiviidud dunebashing (liivadüünides jabura kiirusega ilma turvavöödeta päevanäinud maasturis arulage kihutamine) süvendab arusaadavalt turistliku etenduse emotsionaalset mõju pöördumatult. Lihtsalt on äge! Proovitud, tehtud ning las jääbki ühekordseks elamuseks, kuid vaikus päikeseloojanguga kõrbeväljadel on kirjeldamatu nauditav klišee. Kuigi ilusamat päikeseloojangut, kui see on nähtav Eesti rannikul, ei ole mina maailmas näinud.
Kindlasti tuli beduiinitelgi askeetlikes tingimustes ja tagurpidi taevasse keeratud Suure vankri all aga kogu reisi parim uni. Kel kõrbekogemust üldse pole, tasub see siiski kord elus ära proovida. Muinaslood kaamelikaravanidest ja beduiinidest on muide üsna elujõulised. Orjaturud või tütarde vahetamine kaamelite vastu on siiski ajaloohämarusse vajunud, kuigi Omaani abielud on siiani enamikel juhtudel korraldatud iseloomuga. Tee süüa, küll siis tuleb ka armastus. Naiste olukord Omaanis on Araabia keskmine, aga see pole käesoleva reisikirja teema.
Lase džinn pudelist välja, aga diskreetselt!
Tagasiteel pealinna Muscati läbitakse taaskord mägine ja wadidest tulvil Hajari mäestik, mis langeb 2000m kõrguselt otse Araabia merre ja Omaani lahte. Ilusamatest wadidest on saanud ülerahvastatud turistilõksud, kuhu tassitakse Landcruiserite kaupa läänlasi. Piisava kodutöö korral on samas ilukategoorias leitavad ka asustamata paigad. Paljudes neist on võimalik jahutavas ja kristallselges vees ujuda.
Külastanuna riigi ühte kuulsamat wadi, Wadi bani Khalidi, ei kipu teisi reklaamitud paiku enam väisama. Kuigi turistidel on palutud ujumisel austada kohalikke tavasid (ujuda võiks T-särgiga), ei ole prantsuse vabameelsusest ja UV-indeksist joovastunud vanaprouad kadedad trikoosid toplessmeetodil kohalike, küll päikeseprillide taha varjunud, noormeeste ees kuivemate riiete vastu vahetama. Hiljem jutuka hindu noormehega Muscatis jõuame küll teadmiseni, et tegelikult ei häiri valgete naiste paljad õlad või põlved kuidagi kohalike meeste meelerahu (pigem tullakse maikasärgis valgele mehele kombeid õpetama), kuid kohalikke kombeid oleks siiski mõistlik viisakuse piires proovida austada.
Turistidele on Omaanis siiski palju lubatud, vaid usuasutusi külastades on reeglid üsna jäigad. Siinkohal on kohane mainida, et näiteks alkohol on Omaanis hotellide restoranides vabalt tellitav ning seda hüve naudivad peale reedest palvust ka kohalikud mehed. Õlu on valdavalt Belgia päritolu ja väga hea rentaablusega (hinna ja kraadi suhe). Restoranipidajaga peetud temaatiline vestlus lõppes letialuse baarikapi avamisega, kust puudus ehk vaid setu handsa — kõik muud kraadiga kategooriad olid külluslikult esindatud. Küll keelab seadus alkoholi igasuguse eksponeerimise ning tellides purgi õlut, ei anta seda kliendile kätte, vaid toimetatakse teenindaja poole hotellituppa. Kui samal hetkel satub hotellitoa aknast paistvast minaretist algama lärmakas kutse palvele, mõjub selline kompott üsna humoorikalt. Mošeede palvekutsed tunduvad Omaanis kuidagi erakordselt võimendatuna. Asulates on igal hetkel silmaringi nähtavuses minimaalselt neli usuasutust ja ilmselt on tegemist omalaadse võidukarjumisega. Mõned korraliku võimendusega religioossed audiotaiesed on pehmelt öeldes huvitavad, kuid kella viie paiku hommikul on nende siiras nautimine mitmendat päeva järjest küll üsna keeruline. Kõrvatropid kaasa!
Pealinna jaoks üle kahe päeva varuda vaja ei ole. Pika rannaäärse väljavenitusena koosneb Muscat mitmest mäeahelikega eraldatud linnast ning ei suuda kohalikudki päris täpselt oma linna piire määratleda. Linnaelu epitsenter ja enim fotograafide objektiivi ette jäänud linnaosa on Mutrah, kus asub tõesti vägev tänavaturu kompleks, mitmed muuseumid ja lossid, uus kalaturg, suur sultan Qaboosi sadam ning mõneminutilise autosõidu kaugusel sultani palee koos valitsusasutuste kompleksiga. Viimane piirkond on niivõrd puhas, et seal võiks vabalt mööda linnatänavaid kulgeda valgetes sokkides. Muscati uuemad linnaosad on modernsed, pakkudes rõõmu shopingusõpradele. Maailma üks suurimaid, 20 tuhat palvetajat mahutav Sultan Qaboosi Suur Mošee asub samuti Muscati kaasaegsemas osas ja väärib külastamist. Uurige kindlasti vaatamisväärsuste lahtiolekuaegasid, sest kummalisel kombel on turismiobjektid avatud vaid mõned tunnid päevas ja puhkepäevadel suletud. Puhkepäevad on Omaanis reede ja laupäev.
Omaan on äge ja turvaline, Omaan on tõesti ehe. Põdura sultan Qaboosi võimaliku lahkumise korral on kahjuks õhus ka negatiivsemaid stsenaariume. Soovitame riiki kindlasti kaaluda alternatiivina Egiptuse või Türgi suletud kuurortidele. Lisaks rannapuhkusele on Omaanis huvitavaid, põnevaid ja looduslikult kauneid vaatamisväärsusi vaid mõne sileda sõidutunni kaugusel. Omaan on sinbadilik araabia muinasjutt, kus on olemas ka kõik modernsed mugavused. Soovi korral saab lasta ka džinni pudelist välja. Vaid sealihaga valitseb nulltolerants, kuid grillitud tuunikala petab teid pimetestis üsna edukalt ära. Lihavaba nädal kõne alla tulla ei saa, sest omaanlaste oskused kana, kala, lammast või veist valmistada on lihtsalt hämmastavad.
Vaata suurt galeriid Omaanist:
Head abivahendid reisil:
https://www.bradtguides.com/shop/middle-east/oman/oman-3201.html
http://www.askexplorer.com/corporate/portfolio/oman-off-road-exp1679
Ringreisi kaart
Ideepank ringreisi koostamiseks koos praktiliste soovitustega:
https://www.neverendingvoyage.com/oman-itinerary-road-trip/
Omaanist eesti keeles:
“Minu Omaan“ — Meeli Lepik, 2011
“Ehh,Uhhuduur. Ratastel Teheranist Addis Abebasse“ — Uhhuduurid, 2011
