CAMINO PÄEVIKUD | Hommikusöögilauas avastasin, et Natalial on samasugused täpid nahal nagu mul. Püüdsime müsteeriumi lahendada
Kaheksas osa
13. oktoober, Redondela -> Portela (ca 31 km)
Õigupoolest oli plaan ju kõndida vaid Pontevedrani. Kuna meie seltskond meenutab hetkel kõige enam laatsaretti, sealhulgas ma ise, võttis algus kõvasti aega. Filmiseltskond istus autosse, mina ja Calum asusime teele. Tempod on täna erinevad, nii et kaotasime teineteist peagi silmist. Kui Pontevedrasse jõudsin, oli kell juba neli, ehkki käidud oli napilt 20 km. Poolkogemata, alateadlikult vist meelega, põrutasin albergist mööda. See on linna alguses industriaalses, üsna hingetus piirkonnas. Tunne polnud üldse see, et tahaks jääda. Vanalinn oli jällegi väga ilus, ent albergivaba ja turistirohke. Nii mõtlesingi, et mis seal ikka, jalutan lihtsalt edasi, paar-kolm tundi peaks veel kõndimiseks valgust olema.
Oma üllatuseks ei olnudki ma teel päris üksi, veidi eespool kõndis naine ühes oma pisikese, eeldatavasti eelkooliealise pojaga. Portela albergi, kunagisse pisikesse koolimajja rajatud majutuskohta, jõudsin pisut enne seitset, teadmata, kas seal kohti enam on. Toas olidki kaks viimast voodit, ent saabujaid ühes naise ja tema lapsega, nagu selgus Natalia ja Daniil, oli kolm. Selgus, et kõrvalmajas on samuti võimalik ööbida, ehkki see on külm nagu hundilaut. Kaks iiri noormeest, Dan ja Martin, pakkusid seepeale kohe, et kolivad ise sinna, et meie saaksime soojas olla. See oli neist ilus.
Albergis oli ühine õhtusöök. Meile organiseeriti kiiresti valmis pandud pika laua kõrvale teine pisike laud, mis sobilikul kombel meenutas lastelauda. Punasest veinist ütlesin kahetsusega ära, sest pole ikka veel päris kindel, mis kogu eileöist tralli mu nahal põhjustas. Nii palju siiski tundub, et voodimutukatega tegemist ei ole, lisaks ei ilmnenud sümptomeid kellelgi teisel üle-eelmisel ööl samas kohas ööbinud seltskonnast.
Pärast sööki jäime pikemalt lobisema iirlaste ja sakslanna Nicole'iga. Viimane teeb caminot vastupidises suunas ehk kõnnib Santiagost Porto poole, mis sisuliselt tähendab seda, et kõiki teelisi näed vaid ühe korra. Üksikute huntide värk, mis camino-perekonna kujunemise välistab.
Iirlased on tuttavad aga jõusaali kaudu, mida Dan omab ja kus Martin käib. Kõndisid eelmisel aastal caminot esimest korda. Mõlemad olid äsja elukaaslastest lahku läinud, täpselt ei teadnud, kuhu tulevad või kuidas see camino-värk üldse käib või mis värk nende kollaste noolte ja merekarpidega on, tahtsid lihtsalt eemale. Said aga teelt korraliku restardi ja on nüüd tagasi hoopis rõõmsamatena. Dan ja Nicole rääkisid võidu oma tätoveeringute lugusid (kõik mõistagi inspiratsioonist tulvil ja motiveerivate sõnumitega ääristet).
Sõbrad ja palverändur Merle, kes parajasti Põhja teel kõnnib, saatsid üksteise võidu sõnumeid äsja Portugali ja servapidi Hispaaniasse jõudnud zombiorkaan Lesliest (zombi nimetuse on ta saanud selle järgi, et ei sure mitte, vaid põrutab juba septembri lõpust mööda ilma). Väljas kostub siingi tohutu maru. Kadi raporteerib omakorda Lissaboni lennujaamast: tema ja teiste langevarjurite esimene lend tühistati, teine on hilinenud viis tundi. Ei jäägi muud, kui oodata.
14. oktoober, Portela -> Herboni konvent
Hommikuks oli öö läbi katust väristanud maru vaibunud. Hommikusöögilauas avastasin, et Natalial on samasugused täpid nahal nagu mul. Püüdsime müsteeriumi lahendada. Samades albergides me siiani ööbinud ei ole, tema pojal pole midagi. Positiivsest küljest: ilmselt tähendab see ühtlasi, et pole vaja karta, et elu lõpuni punast veini juua ei saa. Aga mis see siis ikkagi on? Natalia parim pakkumine on, et tegemist võib olla mingite sääsehammustustega, mille vastu meil allgergiline reaktsioon on.
Kõrvalmajast uimerdasid välja Dan ja Martin, kes olid külma öö kenasti üle elanud ja arvasid, et võiksid minuga kaasa teha tänase plaani. Plaan on: päeva lõpuks põhiliselt rajalt 3 km eemale kõndida, et jõuda Herboni konventi frantsiskaanide juurde (sinna viivad ka nooled, lihtsalt punast värvi). Seal peavad vabatahtlikud hospitalerod albergi. See mõte oli osalt tingitud sellest, et võrreldes teiste caminodega tuleb siiani täheldada igasuguste kloostrite ja kloostrilaadsete objektide vähesest.
Lõbus ja tore tee, südantsoojendav sihtpunkt. Kolmest hospitalerost räägib inglise keelt vaid üks, ent sain kuidagi oma hispaania keelega toime ja olin mõistagi selle üle väga uhke. Samuti sain keelt harjutada hispaanlastest vendadega, keda ehk nädala eest põgusalt (otseses mõttes, umbes viieminutiliseks vestluseks tänaval) kohtasin, aga kellega vastastikku kohe sümpaatia tekkis. Nüüd siis kohtusime taas, rõõmustasime kolmepoolselt ja purssisime vastastiku eri keeli, nemad püüdsid meenutada, mida inglise keelest teavad, mina olin oma hispaania keelega taas hoos, kõik toimis. Põhjuseks ei ole küll ühegi osapoole suurepärane keeleoskus, vaid see, et camino jutud käivad paljuski pidevalt samade teemade ümber, nii on ka lünki sõnavaras lihtsam loogiliselt täita.
Kiire dušš ja teekonna esimene missa, mis lõppes eraldi osaga palveränduritele. Eri rahvuste esindajad said oma keeles kätte lehe tekstiga, mida siis ette lugesid. Armastusest, õnnelik olemisest ja ümbritsevate õnnelikuks tegemise olulisusest. Eestikeelset ei olnud. Pärast astus keski missa läbiviijatest minu juurde ja uuris, kas ma oleksin nõus ehk selle tõlkima. Siis oleks neil järgmine kord ka eestikeelne variant olemas. Mõistagi olin nõus, ehkki oma tõlkijavõimekuses kuigi kindel pole. Aga parem kohmakas, kui üldse mitte, ma mõtlen, ja oleks ju tore, kui siia järgmisel korral mõni eestlane satuks, kellele siis juba kodukeelne tekst lugemiseks ulatatakse?
Järgnes ühine õhtusöök: salat, läätsesupp, vein, jogurt. Jällegi tohutult mõnus atmosfäär. Ja ma ei ütle seda sellepärast, et hospitalerod pärast mõnuga chupitosid (see viitab kangele šnapsile, täpsemalt oli sel korral peaosaliseks orujo) kallama asusid. Inglise-hispaania segakeeles sõpruse loomine jätkus, kuniks oli uneaeg.
15. oktoober, Herbon -> Milladoiro (ca 25 km)
Hommikul olid silmad üles paistetanud nagu midagi väga... paistetanut. Ootamatu emotsioonide latakas, millele lisandus selle tulemusena vähe und ja mis päädis kohati üle keha värisemisega. Aga siin ei ole aega kuhugi urgu pugeda, tuleb end lihtsalt kiiresti kokku korjata. Tõlkisin "Buen camino" teksti n-ö lõpliku eestikeelse variandi.
Albergis käis ringi Alfonso, lisas inimesi Facebookis sõbraks. Anni pani aga mängima "La-La-Landi" soundtracki, mis tähendas spontaanset oravatantsunumbrit minu ja Martini lõkerdavas esituses.
Vihma sadas. Ülimalt südamlik hüvastijätt sakslasest hospitaleroga. Päev venis pikaks, sest iga samm oli raske. Lõunapaus. Poisid ostsid kõigile viskit. Teine paus. Anni ostis kõigile veini, mina seejärel orujot. Arutasime ennastunustavalt, mis oleks kolm egoistlikku soovi kuldkalale. Poisid muutusid mõneks ajaks isehakanud psühhoanalüütikuteks.
Ühest baarist väikese snäki leidmiseks läbi astudes avastasime camino-fännist kallistusi jagava vanahärra, kellel oli mitu raamatutäit talle kirjutatud pühendusi palveränduritelt.
Mis päev täna on? Võimatu meelde jätta, sest iga päev mõjub emotsionaalselt sama pikalt, kui terve nädal. Pühapäevi on siiski vaja tavaliselt meeles pidada, sest siis on enamik poode ja paljud kohvik-baarid suletud.
Pärast segadust, kuhu jääda, otsustame lõpuks Milladoiro albergi kasuks. See on uhiuus suur ja puhas alberg. 7 km enne Santiagot. Juba homme jõuame kohale. Viimane võimalus venitada? Tehniliselt oleks võinud ju tänagi viimase jupi teest kõndida, aga tahaks kohale jõuda puhanuna. Homme. Kuues kord jõuda Santiagosse. Kas ma ootan midagi erilist? Vist mitte. Vist püüan lihtsalt lasta asjadel olla nagu nad on, kui kukuks midagi ootama, oleks võimalus pettuda.
Vaata ka galeriid:
JÄRGNEB...
