CAMINO PÄEVIKUD | Camino-maailma mullis on kohati päris tore olla, peaks ehk uudiste lugemise mõneks ajaks vaimse tervise huvides üldse lõpetama?
Kuues osa.
5. oktoober, Porto
Kell pool üheksa läksime õuele hommikusööki otsima. Tänavad olid öistest pidutsejatest jäetud prahti täis, inimestest aga tühjad. Päeva peale saime aru, et täna on püha, üks loendamatutest. Pärast hommikusööki kondasime mööda linna. Avastasime, et Lello raamatupoe külastamise eest küsitakse viis eurot. Põhjuseks on nähtavasti see, et ka seal on Rowling olnud. Jätsime vahele.
Lõuna ajal pugisime end grillitud sardiinidest, merekarpidest ja vinho verdest pungile, toibusime jõe ääres päikeses veidi ja läksime siis uurima, mida head räägitakse meile Cockburnsi porteveinikeldris (suurepärane nimi, nad miskipärast seda “ck” osa ei häälda, khm). Sest kuidas olla Portos ja mitte käia Gaias porti joomas? (Gaias on veinikeldrid, Portost lähetati vein omal ajal teele, sestap “vein Portost”, portvein) Ühines vahepeal linna jõudnud Calum. Põgusad teadmised said lisa ja maitsev oli ka.
Õhtusöögi ajal saime kokku Judy ja Arthuriga, kes samuti Portos olid. Liitus ka Maciej. Linnas söögikohta otsides sai kiiresti selgeks, kui palju mugavam võib olla külakestest tuttav valikute puudumine. Kui kõht on tühi, lähed lihtsalt ainsasse kohta, mis olemas on, mitte ei kõnni kõhu korisedes mööda linna ja ei püüa leida kohta, millega kõik nõus oleksid. Kui eile proovisime Majesticus majesteetlikult kallist Francesinhat (kohalik spetsialiteet, sisuliselt rohke liha ja vägeva kastmega kaloripomm-võileib), siis nüüd oli nimetet roaga teine katse. Neli korda odavam võileib maitses üsna samamoodi. Lihtsalt kulda ja karda ei paistnud söömise ajal taustaks ja eks selle eest me ju õigupoolest eile maksimegi.
Kadi jäi poistega veel ühele dringile, mina olin unine ja otsustasin voodi kasuks. Mind saadeti siiski hosteli ukseni, sest erilist orienteerumisvõimet mul paraku tekkinud ei ole, telefon oli aga tühi ja kollased nooled ei näidanud suunda.
Uudistest lugesime enne, et Brett Kavanaugh sai ülemkohtunikuks (51 vs 49 häältega) hoolimata sellest, et üsna ilmselgelt avalikult ja suurejooneliselt vande all valetas. Üllatas või… siiski mitte? Camino-maailma mullis on kohati päris tore olla, peaks ehk uudiste lugemise mõneks ajaks vaimse tervise huvides üldse lõpetama?
6. oktoober, Porto, Douro jõe org, Matosinhos (kõndimist ehk 10 km)
Päev algas vale jalaga. Kell kaheksa saabuma pidanud Douro jõe veinituuri giidi ei paistnud sel kellaajal kuskilt. Järgemööda katkevate telefonikõnede järel ta lõpuks siiski ilmus. Esimene inimene, kelle ta oma minibussiga pidanuks peale võtma, oli teadmata suunas kadunud. Ühtlasi selgus, et kui koduleht ütleb tuuri lõpuks kell viis, siis tegelikult pakkus giid, et ehk hoopis kell seitse. See ei sobinud kuigi hästi kokku plaaniga, mille kohaselt Kadi 18.30 Lissaboni rongile peaks minema (ja sinna ka piletid ostnud oli). Poolteist tundi ajavaru tundus piisav isegi Portugali ajaarvestuses, aga võta näpust. Giid lubas pisut virila ilmega püüda ikkagi selleks ajaks tagasi jõuda. Asusime seitsme inimesega teele.
Californiast pärit vahetusüliõpilane Sydney rääkis lugusid noortest poistest, kes alaliselt Ponte D. Luis I silla käsipuul jõlguvad ja aeg-ajalt sealt alla hüppavad. Keegi neist kogub pealtvaatajatelt selle rõõmu eest raha. Sydney ei pea raha andmist kõige eetilisemaks, sest sisuliselt julgustatakse poisse niimoodi eluohtlike asjadega tegelema. Poisid elavad küll nagu mishkad, nädalaga teenivad soovi korral mitmekordse Portugali keskmise palga.
Douro jõe org, oh üllatust (või siis mitte), osutus hingematvalt ilusaks. Eks need veinituurid ole paras liinitöö, aga see-eest milliste vaadetega liinitöö. Lõunasöögi kõrvale oli selline maastikuvaadete bukett, et seda, mis söögiks oli, enam ei mäletagi. Kujutan ette, et kõige toredam võiks siinkandis olla ehk hoopis auto rentimine ja mõnesse veinimõisa ööseks jäämine?
Seiklusfilm hakkas peale aga tagasiteel pärast veinidegusteerimisi, sööki ja paadisõitu. Olime napilt ajas, et Kadi rongile jõuaks. Valitud mägiteel oli juhtunud aga õnnetus ja ükski auto sealt mööda ei pääsenud. Tuli tagasi pöörata ja ring teha. Giid Susana tegeles siis valju jutuvada saatel gaasipedaalil tammumisega. Kadi oli ammu lootuse kaotanud, kui täpselt viimasel hetkel raudteejaama jõudsime. Rong oli veel ees, nii aja kokkuhoidmise huvides (sest nüüd oli otseses mõttes iga sekund kaalul) sikutasime Kadi kotti üle istmete tagant ette, ees istunud Sydney hüppas ikka veel sõitvast autost gasellihüppega välja ja Kadi pani täie rauaga üle rööbaste ajama. Kõik ülejäänud hoidsid hinge kinni. Aga jõudis!
Minu jaoks tähendas poolteist tundi hiljem Portosse jõudmine väikest plaanimuudatust. Õigupoolest jäi plaan samaks, lihtsalt olin arvestanud, et kui hakkan veel samal õhtul Matosinhosesse kõndima, jõuan sinna valges. Nüüd nägin alustuseks ära päikeseloojangujärgse viimase valguse kadumise ja ülejäänud tee teadsin, et algul on mu kõrval jõgi, siis juba ookean ja kuigi muidu väga palju ei näe, siis see peaks kenasti orientiiriks olema. Fishtaili hostelis oli mulle jäetud võti lauale (kedagi nii hilja enam polnud), hommikul maksin ja nii ta oligi.
7. oktoober, Matoshinhos -> Vila do Conde
Suurem osa teest kulges nüüd juba ookeani ääres. Tuulemüha oli kohati kõrvulukustav, lained tegid vastavalt oma tööd.
Kui päeval lammutasin end Eestisse jäänud küsimustega, siis õhtul parandasin end camino ja selle inimestega. Lahendasime Calumi portveinipudeli, tutvusin portugaallanna Claudiaga, kes pärast Hispaanias ja Inglismaal elatud aastaid püüab aru saada, kuidas nüüd edasi. Ostis matkakoti ja hakkas pikemalt mõtlemata ja plaanimata oma kodust, Portost, kõndima.
Õhtusöögilauas (pilgrim menu: supp, praad, kohv/tee= 5 eurot) tuli jutuks poliitika ja nii juba mitmendat korda teel. Mulle tundub, et see on midagi uut. Ühelgi senistest caminodest pole taolisi teemasid peaaegu puudutatudki. Muidugi räägitakse alati oma kodumaadest ja selle eripäradest, mis kohati võivad puudutada ka valitsust, ent see, et vestlustesse jõuavad Trump, Kavanaugh, pagulaskriis jms, on midagi uut. Kas peaks murelik olema või nägema selles lihtsalt globaalsemat mõtlemist?
Calum tutvustas mulle coffee-napi kontseptsiooni. Võtad kiiresti sisse espresso, heidad magama, 15 minuti pärast hakkab kofeiin tööle ja selleks ajaks oled hädavajaliku puhkehetke saanud. Kõlab kahtlaselt, aga naljakas oleks proovida.
8. oktoober, Vilda do Conde -> Marinhas
Istusin hommikul üksi ookeani ääres, mõtlesin tekkinud küsimustele. Kui oma peas potentsiaalsetele lahendusteni jõudma hakkasin, hakkas minu ees ühtäkki tiirutama valge lind. Veidi aja pärast langes aegluubis liivale üks sulg. Jah, ma saan aru, et kuigi inimestele meeldib caminot isikustada, siis tegelikult ei ole ju camino see, kes/mis sinuga räägib, vaid ikka sa ise. Lihtsalt ennast on natuke lihtsam kuulda, kui kogu argimüra on läinud. Ent sellegipoolest oli kiusatus näha seda hetke kui märki. Hakkasin iseenda üle naerma.
Tunne läks paremaks. Otsustasin, et lülitun mõneks ajaks internetist täiesti välja. Kui kellelgi peaks midagi vaja olema, siis telefon ikka töötab.
Marinhases ühines minu, Calumi ja taasleitud Christianiga õhtusöögiks kanadalanna Edna, kes oli oma abikaasa kaotanud. Mitte päriseks, eks. Lihtsalt kaasa oli jäänud eelmisesse linna, telefoni ta kaasas ei kanna ja kuidagi nad siis õhtul meilitsi üksteise asukoha välja selgitasid. Vestlus läks taas veidras suunas. Daam oli veendunud, et kliimasoojenemine on välja mõeldud jama, mida hoiavad õhus kinni makstud teadlased ja ajakirjanikud. Kuidas teadlastest ühtäkki need kõige suuremad kasusaajad on saanud ja kelle jaoks oleks siis sellise teadmise levitamine Päriselt Kasulik, ei selgunudki. Püüdsime sellelt teemalt kiiresti minema saada, ei tundunud, et oleks potentsiaali, et ükski osapooltest oma arvamust kuidagi muuta plaaniks. Christian jõudis veel Ednaga küll ka Trumpi teemal vaidlema minna… Õppetund on vist selles, kuidas hoiduda inimest kastidesse lahterdamast ja huvituda üksteisest kui isiksustest, kelles on oluliselt enamat peidus kui vaated neile küsimustele.
Teine öö järjest kummimadratsitel, õhuta ruumis ja valju norskamise keskel. Homseks plaanin üht oaasi paljukiidetud privaatalbergi näol.
Vaata ka galeriid:
JÄRGNEB...
