CAMINO PÄEVIKUD | Panin ajama suunas, mille ebaadekvaatsus oleks selgunud, kui korraks lihtsalt enda ümber oleksin vaevunud vaatama
Viies osa.
2. oktoober, Mealhada -> Ilhavo (suurem osa rongiga, 12 km jala). Põige caminolt.
Läbi une kostis sellist tuuleulgu, et kahtlustasin katuse ja ümbritseva kiiret minemalendu. Hommikuks oli sügis kohal. Ärkasime aeglaselt, järgnes caminol välditavate tegevuste esiritta kuuluv protsess: tagasi kõndimine. Lugu on selline, et teeme caminolt kiire kõrvalepõike. Enne rännakut käisin oma imetoreda juuksuri juures, kes minu plaanidest kuuldes ütles, et kuule-kuule, caminole kuskil üsna lähedal peaks elama Kristel, kes kunagi Tallinna legendaarset Tigu restorani pidas.
Kristelit ma küll ei tunne, aga see ei takistanud talle kirjutamast küsimusega, kas ta ehk kaht kutsumata külalist vastu ei võiks võtta? Kristel vastas kiiresti ja juhtus, et just sel ajal oli tal aega ja ruumi.
Plaan on lihtne, astuda Mealhadas rongile, sõita Aveirosse ja sealt bussisõidu asemel jonnakalt 12 km sihtkohani kõndida. Kollaseid nooli ei olnud, Google Maps oli, nii et kohale me jõudsime. Saime Kristeliga kokku Ilhavo kesklinnas asuvas imearmsas koduses ja kohalikele orienteeritud Gruta restoranis. Ingliskeelsele menüüle polnud lootust, aga polnud ka vajadust. Kristel rääkis omanikuga ja peagi olid meie ees maitsvad kalmaarid ja sealiha-oahautis. Lakkusime sõrmedki puhtaks ja suundusime Kristeli juurde.
Tema siinne maja, ikka Tigu-nimeline, on eriti õnnelik leid. Ruumikas maja, ümber aed rohkelt varju pakkuvate puudega ning mõnusa istumisalaga, kust ei puudu ka võrkkiik. Albergidele vahelduseks paradiis.
Kiire dušš ja läksime vaatama Vista Alegre portselanimuuseumi. Koht ehitati paarisaja aasta eest tööliste linnakuks, kus oli olemas kõik eluks vajalik (meenub Kopli laevatehase tööliste jaoks ehitatud linnak ja pisut ka Kreenholm). Muuseumi üks osa võimaldab minna töökotta, kus inimesed samal ajal käsitsi portselani maalivad. Pildistamine ja käratsemine on keelatud, ent ikkagi jäin mõtlema, et tea, kas selline vaatlusobjektiks olemine on kuidagi töölepingusse sisse kirjutatud ja sisaldab lisatasusid? Võiks ju.
Hankisime poest veini, salatimaterjali ja läksime Kristeliga nurgapealsesse lihapoodi, et grillimiseks steike hankida. Poemüüja, tore vanaproua, vaatas mulle ja Kadile otsa ning andis maitsmiseks pikalt küpsetatud põrsatükikese. Kristel itsitas kõrval, sest tavaliselt saavad siin sellise helde kohtlemise osaks ühes vanematega poodi tulnud lapsed.
Kõigest kokku sai üks igavesti mõnus õhtupoolik, mida alustas pudel täiesti ebatüüpilist (tammest läbi käinud) vinho verdet (albariño). Nautisime, istusime õuele, rääkisime maast ja ilmast ja sellest, kuidas Kristel ühes sakslasest mehega lõpuks Portugali kolimise kasuks otsustas. Samal ajal meelitasime arglikku kassiperekonda, kellest ühele Kristel silma peale on pannud ja hea meelega ära kodustaks.
3. oktoober, Ilhavo, Alveiro, Sao Joao de Madeira (kõndimist ca 10 km)
Hommik algas maailma parima hommikusöögiga. Suvikõrvitsa-parmesani-munaroog, sink, melon, naturaalne jogurt granaatõunaga jne jne. Meenutan, et muidu on Portugali ja Hispaania hommikusöök sisuliselt sai erinevates variatsioonides.
Vahetähelepanekuid: viimastel päevadel tunnen, et energia on hakanud kuidagi tagasi voolama. Just vaimses mõttes. Kõmpimine väsitab ilmselgelt keha nii nagu ta seda tegema peakski, aga inimesed, päike ja kõik ümbritsev on hästi mõjunud. Või miks ma üldse kahtlesin, et see kuidagi teisiti võiks olla?
Kadi jäi veel päevaks Kristeli juurde, minu lihtne bussisõit Ilhavost Aveiro rongijaama sai minu tüüpilise käpardlikkuse hõngu tunda. Nimelt põrutasin õigest peatusest mööda. Buss sõitis väikese ringiga bussijaama, mina olin aga veendunud, et olen kõigest nüüd hirmus kaugel (tegelikult on bussijaam peaaegu raudteejaama kõrval), panin ajama suunas, mille ebaadekvaatsus oleks selgunud, kui korraks lihtsalt enda ümber oleksin vaevunud vaatama. Sestap suutsin endale organiseerida kilomeetri või paari pikkuse lisajalutuskäigu.
Jõudsin rongiga Espinhosesse. Kilomeetri kaugusel pidanuks kirjade järgi olema teine rongijaam, millest saaks juba tagasi caminole. Ainult et sinna jõudes olin mõneks ajaks veendunud, et Google valetab mulle alatult, sest grafitiga kaetud lagunevas peahoones polnud mingit elu, rööpad olid kaetud prahiga ja ka kõik muud putkad olid suletud. Mitte ühtki tabelit, inimest, üldse kedagi.
Jalutasin tagasi teise raudteejaama, küsisin politseinikelt nõu, kes kinnitasid, et ei-ei, too teine ikka töötab ka. Nende sõnad tundusid piisava tõendusmaterjalina, et minna tagasi saatust ootama. Nii poolteist tundi hiljem rong end viimaks tõepoolest ilmutas. Üleni täis soditud, grafitiga kaetud. Olukorrale veelgi enamate värvide lisamiseks olid lisaks hetked, kus juba liikuma hakanud rongi ikka veel avatud uste vahelt inimesi sisse hüppas. Ja loomulikult ilmutas seesama kodutu välimusega pisut hullumeelse olekuga tüüp, kes ühes peatuses maha läks, end viis peatust hiljem taas rongis.
Pärast nauditavalt jaburat sõitu otsustasin viimaks rongilt maha minna Santiago de Riba-Ul'i peatuses, mis jättis õhtusse mõnusa kümnekilomeetrise jalutuskäigu. Kuni sihtpunktini oli teekond suisa hurmav, aga Sao Joao de Madeira enese kohta sama öelda ei oska. Vähemasti mitte selle osa, kust camino läbi viib. Tulin öömajale Santa Casa de Misericordia annetuspõhisesse albergi. Saabusin pisut enne seitset, lisaks minule ööbib samas kohas (albergi funktsiooni täidab üks tuba haiglas, mille põrandale saab asetada matid) vaid üks vanem hollandi härra, kes läks välja sööma. Minus lõid välja mingid veidrad hirmud. Härra oli juba läinud, üksi miskipärast ei tahtnud õuele minna, jäin tuppa, sõin Kadi poolt kaasa antud soolapähkleid ja tegelesin profülaktilise enesehaletsemisega. Äkki seda üksildustunnet selles veidras linnas on vaja, et distants aitaks selgemalt näha heade õhtute ilu? Nojah, eks ma püüan enda jaoks asju ju ka põhjendatumaks mõelda.
Kadi sõidab Kristeli juurest otse Portosse, kus veel korra kokku saame, enne kui ta langevarjuritega kokku saab ja kõndimise asemel hoopis täiesti töökorrast lennukitest alla hüppama läheb.
Maciej saatis sõnumi: kogu kamp on jätkuvalt koos, nad on päeva tagapool (mina jätsin vahelepõike tõttu osa teest vahele), eile tegid koos süüa ja jõid nii palju veini, et oli joodud. Loodan vähemasti osa sellest seltskonnast Portos uuesti kohata. Ehk valib keegi neist ka ookeaniäärse tee? (Portost alates on paar alternatiivi.)
4. oktoober, Soa Joao de Madeira -> Porto (ca 37 km)
Hollandlasest toanaaber Imre vaevles öösel umbes sama murega, mis mina: kuidas nii pikalt magada? Kella üheksast õhtul läksime magama, sest muud polnud teha, aga hommikul enne seitset polnud mõtet kobistama hakata, sest väljas oli pilkane pimedus ja kohvikud olid veel suletud. Alustasime teekonda koos. Kohvikus sain 1.10 raha eest hiiglasliku mõnusa croissanti ja piimakohvi (galao). Tehke keegi nii, et Eestis ka saaks nõnda, palun.
Suurema osa teest moodustas tüütu asfalt, vahele peaaegu kujuteldav lõiguke iidset rooma teed, veidi mäe otsa turnimist ja metsa vahel kõndimist. Loomade laipu jääb teele ka muidu, ent täismõõdus koer, keda muud eluvormid juba järavad, pani korralikult võpatama ja kiirelt teisele poole teed minema.
Esimene vaade Portole Gaia poolelt oli õhku ahmima võttev isegi pärast pikka päeva. Ületasin jõe, võtsin Sé katedraalist templi ja otsisin üles öömaja, Wine Hosteli. Asub ülikooli lähedal ilusas kandis, kus ümberringi üksjagu baare ja restorane. Kadi oli veel teel ja rongis. Kui jõudis, läksime õhtusööki otsima, sest söök on jätkuvalt peamine prioriteet. Vaatasime üle kuulsa Majestic cafe, belle epoque'i tuntuima siinse näite. Väidetavalt käis Rowling siin ja kirjutas Harry Potterist jupikese või paar. Võib-olla on sellel legendil lisaks kaunile atmosfäärile osa põhjusest, miks tavapäraseid hindu siin lahke käega mitmekordistatud on?
Õhtusse jäämine tähendas aga jälle ridamisi sugugi mitte ilusaid unenägusid. See hakkab taluvuspiire ületama, pea igapäevased surma või muude õudustega seotud uned. Miks?
Vaata ka galeriid:
JÄRGNEB...
