Seigeldes Medellinis: see linnaosa pole gringode jaoks. Kitsas tänav, kuhu ma olin märkamatult sattunud, oli täis narkomaane ja diilereid
Colombias seigeldes jõuab varem või hiljem kurikuulsasse Medellini. Täna saad lugeda Kristjan Jekimovi Medellini seikluste teist osa. Esimest osa saad lugeda SIIT!
Medellinis oli mu esimene “ma olen eriti vales kohas” hetk. See leidis aset teel San Pedro kalmistule, mille külastus on kohustuslik kõigile, kes pole käinud Lõuna-Ameerika surnuaedades. Ma magasin oma peatuse maha ja kuna kalmistu polnud eriti kaugel, otsustasn sinna jalutada. Muusikat kuulates ja oma mõtteid mõeldes ei pööranud ma tähelepanu ümbritsevale keskkonnale. Äkki märkasin üht noormeest oma pead patsutamas ja minu poole jooksmas. Jäin segaduses seisma ning võtsin klapid kõrvadest. Põhjus, miks ta minu poole jooksis? Ta tahtis mind hoiatada, et ma kohe ümber pööraks ja tuldud teed tagasi läheks. See linnaosa pole gringode jaoks. Kitsas tänav, kuhu ma olin märkamatult sattunud, oli täis narkomaane ja diilereid. Seina vastu nõjatavad või teepervel istuvad inimesed nägid välja nagu nad oleks pilves, tripil, mällaris või niisama kinni. Keegi neist polnud veel täpselt mõistnud, miks on üks välismaalane nende tänaval, kuid see oli kiiresti muutumas. Mõned olid juba püsti ja liikusid minu poole käed ees või ristis — otsides annetust või konflikti. Lükanud mõned agressiivsemad käed kõrvale, sammusin kiiresti tagasi peatänavale. Seal tabas mind selgus, et kogu naabruskond on sarnane. See oli ainuke hetk Lõuna-Ameerika reisi ajal, kus tundsin, et see pole kindlasti koht, kus olenemata kellaajast ja olukorrast viibida. Õnneks olid minu sammud kiiremad kui ümbritsevate inimeste üllatus ning pärast paari sõnavahetust jõudsin surnuaiani vaid suurema ehmatusega.
See intsident ei muutnud mitte kuidagi mu suhtumist Medellini. Vastuseks eelnevale linnaosale võib välja tuua Communa 11, teise nimetusega Laureles. Igal linnaosal on number, kuid ka üldine nimetus. See suur ala asub Medellini jõest läänes ning oli üks mu lemmikkohti linnas. Vaikne elurajoon, kus peamised tänavad nagu Nutibarra ja San Juan muutuvad nädalavahetusel värvilisteks alleedeks, kuhu tulevad kohalikud pidutsema. Laureles on täis mugavaid kohvikuid, lõbusaid baare, perepoode, tänavatoidukärusid ning muid kohti jälgimaks paisade argipäeva. Kui ma tahtsin teha paar fotot pensionäridest, kes vaiksel neljapäevasel pärastlõunal doominoid mängisid, ütlesid nad, et ma oma kaamera kõrvale paneksin ning istuksin, mängimaks nendega paar ringi. Pärast kahte tundi kohaliku tubaka suitsetamist, rummijoomist, hispaaniakeelseid vestlusi, ja kaotanud kõik oma mündid, lahkusin nende seltskonnast pilti tegemata. Küll aga olin kogenud vahetult Kolumbia lahkust ning nende tranquilo (võta rahulikult) mõttekäiku parema vinkli alt.
Päevastele tegevustele vaatamata olid just Laurelese õhtud need, mis jätsid sügava mulje. Reedeti ja laupäeviti, kui päike loojus katuste taha, muutusid Laurelese peamised tänavad fantastiliseks värvidemaailmaks. Suuremad klubid ja restoranid olid ehitud kollaste, roheliste, punaste lampidega, mille kirev valgus peegeldus vihmast niiskel teel, akendel, mööduvatel autodel, ning muutis koha peadpööritavaks valgusmänguks. Segunedes valju salsa, tänavatoidu lõhna, sibavate inimestega meenutas emotsioon rohkem festivali või karnevali kui jalutuskäiku elamurajoonis.
Mu esimene tõeline salsa kogemus toimus just Medellinis, väikeses keldribaaris nimega El Tibiri. Kitsas trepp suunas huvilised tänavast korruse võrra madalamale pimedasse keldrisse. Astunud üle lävepaku, tekkis tunne, nagu sattusin muinasjutulisse maa-alusesse maailma, kus kõik päevased mured jäid maha ning lõbusad rütmid, nende järgi liikuvad kehad ja naer valgus üle meele. Salsa, jazz, cha-cha ja merengue täitsid ruumi ning meloodia järgi liikuvad tegelased muutusid kui üheks. Siin näitasid tantsijad oma parimaid liigutusi, mis omakorda pakkus võhikule suurepärast võimalust jälgida ladina rütmide täieliku meisterklassi. Samas ei tasu karta, et oskamatuse tõttu jääb kellelgi õhtul tantsimata. Igal partneril on pärast esimesi sekundeid selge, kas tal tuleb natuke juhendada või mitte. Häbeneda pole midagi, kuna nende juhendamise all on võimalik saada parem rütmitunnetus ja õppida paar uut liigutust. Tantsida saab kuni päike värvib horisondi kollakaks. Vahepeal tuleb külastada pimedat baarinurka ja tellida paar pitsi aguardientet (tulevesi — aniisi maitseline Colombia brändi) ja siis naasta tantsupõrandale, et alustada kogu tegevust otsast peale.
Medellinil on palju pakkuda. Ma pole isegi maininud Communa 13, mis on täis kuulsat tänavakunsti; Pobladot, gringode ja rikkurite linnaosa, mis on täis häid restorane ja moodsaid klubisid; või Botero väljakut, mida kaunistavad kuulsa Colombia kunstniku erilise proportsiooniga skulptuurid. Kuid linna värvilistest barriodest, arhitektuurist, minevikust vaatamata on Medellini hing ikkagi tema inimesed, sõbralikud, lahked, elurõõmsad paisad. Olles Medellinis veetnud kuu aega on raske mitte kõnelda sellest linnast ülivõrdes. Siin on midagi kõigile ja siit lahkudes valdas mind tunne, et isegi kuu aega oli liiga lühike pühendus Igavese Kevade Linnale — parem oleks veeta siin aasta või paar.
Vaata ka galeriid Medellinist:
LÕPP
