Seiklused omaaegses maailma mõrvapealinnas: Medellinis jalutades pole Pablo Escobari nime valjult mainida hea mõte
Septembri esimene pühapäev oli palav. Kõmpisin hingeldades barrio (naabruskond) Robledo järskudest tänavatest üles ja tassisin järgneva nädala toitu. Koduteele jäi kena pargike koos väikse väljakuga. Seda ümbritsevad lopsakad puud pakkusid varju ja puhkust päevasest palavusest. Koht oli peaaaegu tühi. Enamik inimesi istusid parki avanevate ustega kirikus ja pühakojast tulev preestri vali hääl kajas valjult vastu. Ma ei tea, millest vaimulik tollel hommikul rääkis, kuid jälgides kogukonna aplause ning rõõmuhõiskeid, siis läks neile tema sõna korda. Suurima varju all seisis väike tänavatoidukäru, mille taga olev naine viipas mind lähemale. Panin ostukotid käru kõrvale ning kiikasin, mida head pakutakse. Täidikese ees olid väga õhukeseks lõigatud jahubanaanilaastud, mida ta hiljem õlis frittis. “De donde eres, gringo,” uuris ta. Kui ma teatasin, et tulen Eestist, oli minu suureks üllatuseks meie riik talle tuttav. Aastaid tagasi oli ta tutvunud Eesti noormehega, kes pajatas talle lugusid meie kaugest maast. “Seal peaks olema jube külm nüüd?” Selgitasin, et september on meil üks ilusamaid kuid: õhtud ja ööd muutuvad jahedamaks, päeval püsib veel suvelõpusoojus, üheteaegu muutub keskkond kuldkollaseks ja punakaspruuniks. Ta naeratas selle peale, nagu meenuks midagi sooja. Samal ajal kui ta ühe käega criolle maitseainet snäkile puistas ning teisega laimimahla sinna juurde pressis, tervitas ta mind: “Bienvenidos a la Ciudad de la Eterna Primavera.” (Tere tulemast igavese kevade linna.)
Minu esimene kokkupuude paisadega (Antiookia ja Andide piirkonnas elavad kolumblased) oli soe ja heatahtlik. Lõuna-Ameerikas on võimatu reisida ilma, et sa ei kuuleks kedagi Medellini ülivõrdes mainimast. Ma olen sellistel hetkedel natuke ettevaatlik. Raske on usaldada kohti, mida kõik kiidavad. Lõppude lõpuks valmistavad paljud neist seetõttu ka pettumuse. Millegipärast oli seekord tunne erinev. Sõites päiksetõusu saatel lennujaamast linna poole ja nähes linna oranži vaibana üle oru laotumas, tundsin, et lähen kohta, mida tean väga hästi. See oli kui koju naasemine.
Igavese kevade linna kohal ripub aga vari. Teatades oma sõpradele Eestis, et lähen Medellini, ei teadnud paljud rohkemat kui nad vanadest uudislõikudest või uuest Netflixi seriaalist näinud olid. Omaaegne maailma mõrvapealinn jätnud oma verise mineviku selja taha ning reformeerinud ennast inspireerival viisil üheks populaarsemaks sihtkohaks mitte ainult Kolumbias, vaid ka kogu Lõuna-Ameerikas.
Kaks peamist tõuget muutuseks olid nende kuulsad metroo ja köisteed. Aga enne kui keskenduda kauaoodatud pöördepunktile tuleb mõista, kuidas Medellinist sai miljonilinn. Alates 70. aastatest alates tuli Medellini suur hulk põgenikke, kes pagesid vägivalla eest maalt linna. Jättes enamuse oma varast maha, alustasid nad linnas nullist. Elamuid ehitati linna äärde ehk oru nõlvadele, peavarje püstitati sellest, mida leiti: tellistest, puuplaatidest, metallist, eterniidist, plastikust — kõigest. Nii hakkasid mööda oru seljakuid üles avarduma labürindilaadsed naabruskonnad. Kui sõita köisteega üle selliste linnaosade ja vaadata alla, meenutavad nad sipelgapesasid. Tänavad looklesid korrapäratult mööda linnaosa laiali. Nad muutusid laiemaks, kahanesid klaustrafoobilisteks joonteks, avanesid väikestele väljakutele või jalgpalliplatsidele, pöörasid tuldud teed tagasi või lõppesid tupikutega. Mõinikord pakkusid aga rahustavat vaadet üle Medellini. Kesklinnast olid need linnaosad lahutatud. Keegi ei tahtnud tulla vaesematesse naabruskondadesse ning sealt ei läinud keegi orus asuvasse südalinna. Vesi ja elekter toodi majja ise ning erinevad sotisiaalsed teenused pakuti tänaval. Aja jooksul muutusid need barriod vägivaldseteks, seadusetuteks kohtadeks ning koduks jõukudele ja narkokaubitsejatele.
70. aastate lõpus otsustas linnavalitsus luua ühenduse vaesemate naabruskondade ja Medellini kesklinna ning all-linna vahel. Lahenduseks oli moodne ühistranspordi süsteem, maapealne metroo ja köisteed, mis pidi pakkuma inimestele võimalust liikuda ühest linnaosast teise, ja vähendama kuritegevust teatud naabruskondades. Algul oli sellesse projekti raske uskuda. Arvati, et tegemist on taaskord ühe multimiljoni-dollarilise ettevõtmisega, mida ei lõpetata kunagi. Linnavalitsus ja projektiga seotud organisatsioonid olid korruptsiooni poolest kurikuulsad ning eeldati, et raha kaob, nagu alati, tähtsate inimeste taskusse. Vastupidiselt eeldustele saadi aga metroo 1995. aastal valmis, mõned aastad hiljem lisandusid köisteed. Uus metroo sidus linna põhjast lõunasse ning köisteed liitsid linnaäärsed naabruskonnad kesklinnaga. Mis kõige tähtsam, uus transpordisüsteem ühendas Medellini inimesed. Uhkus ja tänulikkus metroo üle on siiani säilinud. Olgugi, et süsteem on enam kui 20 aastat vana, näeb ta ikka uus välja. Kui muu linn on täis tänavakunsti, prügi, kleepse ja muud jama, siis metroo on puhas ja särav. Seal pole graffitit, rämpsu ja keegi ei lõhu. Medellini ühistranspordisüsteem on kui sümbol rasketest aegadest ning võimekus neist üle olla. Tulevikule suunatud mentaliteet aga ei piirdunud sellega. 2013. aastal valiti Medellin Wall Street Journali poolt maailma kõige uuenduslikumaks linnaks. Järgnevalt tuleb kaks näidet moodsast Medellinist.
Jõudnud uude linna, meeldib mulle esimeste päevade jooksul käia kohalikus moodsa kunsti muuseumis. Mul vedas, sest samal ajal, kui ma linna jõudsin, oli Medellini kunstimuuseumi 40. juubel. MaMM (Modern Art Museum Medellin) tähistas oma sünnipäeva suurejooneliselt. Öömuuseumile lisaks oli nädalavahetus täidetud erinevate loengute, välikino, pop-up näituste, toidu ja huvitavate kohtumistega. See oli suurepärane võimalus õppida muuseumi, kohaliku kunsti ja arhitektuuri kohta. MaMM asub vanas tööstuslikus linnaosas, mis läbis hiljuti suure muutuse. Kogu ala moderniseeriti ning nüüd kannab koht Ciudad del Rio (Jõelinn) nime. Moodsa kunsti muuseum pidi olemas selle linnaosa hing ja ühendaja. Uue hoone eesmärk polnud mitte ainult funktsioneerida kunstimuuseumina, vaid ka avaliku ruumina, kui väike küla. Hoone ilmekus on säilitanud oma tööstusliku mineviku, kuid selle arhitektuuri mõjutuste ja filosoofia taga on linn ja selle vaimulaad. MaMM oleks kui kokku pandud erinevatest konteineritest või kastidest ning näeb välja nagu hiiglaslik Jenga torn poole mängu ajal. Muuseumi viis korrust ja üksteist kasti kõnelevad linna struktuurist ja ajaloost — barriodest, mis on samuti korrapäratult üksteise peale ehtitatud. Korruste ja saalide vahele on peidetud terassid, trepid, katused ja teised avalikud ruumid, mis peegeldavad linnas asuvaid parke, väljakuid, tänavaid ning transpordisüsteemi.
Orquideorama on botaanikaaias asuv puust ja metallist rippkatus, mille all on avalik ala üritusteks, näitusteks ja lihtsalt puhkuseks. Selle asemel, et rõhutada looduse ja linnaruumi kahelisust, tunneb külastaja hoopis, kuidas Orquideorama ühendab kaks üheks. Peamine viis selle saavutamiseks on läbi materjalikasutuse, struktuuri ja visuaalse kujutamise. Rippkatus näeb välja nagu pinnasest sirguvad puud või lilled, mis loovad peade kohal varju. Massiivsed puust ja metallist tüved ning katused meenutavad välimuselt mesilastaru, mis kavala võttega lubab ühendada omavahel mitu struktuuri ja luua selge tervik. Taevasse kõrguv Orquideorama mitte lihtsalt ei võistle aias olevate taimedega, aga sulandub vaevatult nende vahele, ühendades aia, taimed ja loomad hoonega aia keskel. Paar minutit seal all puhates ning ümbritsevat jälgides lasub kohal rahustav mõju. Kokku on toodud innovatiivne linn ja ümbritsev loodus.
Selliseid uuendusi on võimalik kogeda igal pool Medellinis jalutades, näiteks kesklinnas Plaza de Cisnerosel (Küünlate väljak), Mälestuste majas barriodes või avalikus raamatukogus. Medellini innovatsioon ja rahvusvaheline tunnustus ei kaota aga Pauli varju. Paul oli maailma rikkaim kriminaal, kokaiini kunigas, El Patron (Boss), El Padrino (Ristiisa). Isegi 25 aastat pärast oma surma on Pablo Escobar linnaelanikele ikka veel vastuoluline kuju. Osades linnaosades nähakse temas kangelast, kes rahastas kooli, kiriku ja elumajade ehitust ning pühadel jagas toitu ja raha. Samas on tema helded teod suuresti tolleaegse ning nüüdse meedia poolt ülepaisutatud. Lisaks, ehkki suurem osa paisasid suhtub temasse kui terroristi, kurjategijasse ja mõrvarisse, leidub ka teisitmõtlejaid. Seetõttu pole Medellinis jalutades hea mõte tema nime valjult mainida. Isegi giidid, kes tutvustavad turistidele Medellini kesklinna ja ajalugu kasutavad tema puhul pseudonüüme nagu Paul. Kohe kindlasti pole tark mõte osta tema politseifotoga T-särk ja see selga tõmmata, see võib lõppeda t-särgi ja kandja jaoks näruselt.
Vaata ka galeriid Medellinist:
JÄRGNEB...
