Istun rongis koos oma ema ja kahe õega, kes kõik esimest korda elus mulle Sydneysse külla on tulnud. Oleme Lääne-Sydneys asuvast Cabramatta linnaosast teel koju tagasi. Mu 16aastane õde on rööpast väljas.

„Vastik! Ma ei taha siia enam kunagi tagasi. Ma saan aru, et võib-olla tulevikus, vanemana hindan seda kogemust, aga praegu küll täiega vihkan.“

Tema reaktsiooni järgi võiks arvata, et ma kiusan teda meelega.

Cabramatta sai oma nime 30 000 aastat tagasi seal kuni 1960. aastateni elanud cabrogali-nimelise aborigeenihõimu järgi. Linnaosa nimi tähendab vees elavaid ussikesi, mida aborigeenid söögiks kasutasid. Cabramatta asub kesklinnast 30 kilomeetrit edela suunas. Tänapäeval elab seal üle 20 000 inimese, kellest 41 protsenti on vietnamlased ja 14 protsenti kantoni keelt kõnelevad hiinlased.

Pärast teist maailmasõda ehitati Cabramatta lähedale mitu pagulaste majutusasutust ning sellesse linnaossa kolis kirju eurooplaste seltskond. Jugoslaaviast ja Itaaliast pärit immigrandid hakkasid rajama kanafarme ja köögiviljakasvatusi, mille pärast kutsuti linnaosa ka Cabratomataks. Ka eestlased elasid seal. Ühest neist sai plastivabriku omanik. Arvo ema õmbles selles vabrikus esimese töölisena vihmamantleid. Teised eestlased olid farmerid. Arvo ise meenutab, et eestlasi oli Cabramattas ehk paarsada ning koht nägi primitiivne välja. Päris maal elamise tunnet aga polnud eelkõige sellepärast, et seal oli rongijaam, kust sai „linna“ sõita. Arvo vanemad ehitasid Cabramattasse tagasihoidliku maja, kus nad elasid surmani. Kui ma Arvolt küsin, kas ta igatseb Cabramattat, vastab ta: „Einoh, mis seal peale mu vanemate igatseda!“

Praeguseks ei ole põllumajandusest siin suurt palju järel ning Cabramattast on saanud kogu piirkonna vilgas kauplemiskeskus. Kohalikesse juurviljapoodidesse toovad farmerid nüüd kaugemalt oma toodangu kokku. Nädalavahetuseti sõidetakse siia, et toidukraami osta või perega väljas söömas käia. Vietnamlastel on Cabramattas väga kodune, hoolimata sellest, et mu teismelisele õele siin võõristav tunduda võib. Kaup on värske ning soodsa hinnaga. Ka argipäeviti käib linnaosas suur sagimine.

Cabramatta tänavad ja kõrvaltänavad näevad endiselt välja sellised nagu 40 aastat tagasi. Maju pole nüüdisajal remonditud ning mõned poed seisavad tühjana. Need, mis avatud, on täis värvikirevat kaupa. Neisse sisse astudes pahvatavad vastu võõrad aroomid, kohati lausa haisud. Kitsaste vahekäikudega kaupluste riiulid on täis tundmatuid tooteid. Abi ei ole ka siltide lugemisest, sest tihti ei saa ma ka ingliskeelset pisikest tõlgitud kleepsu uurides aru, millise saadusega tegelikult tegu või kuidas neid soolaseid ploome, kääritatud krevetipastat, kuivatatud sibulahelbeid, bambusevõrseid või banaanilehti igapäevakulinaarias kasutama peaks.

Peatänaval kaubitsevad kohalikud, peamiselt vanemad naised, aiasaaduste või ise tehtud toiduga. Teised müüvad lärmakasse masinasse pistetava suhkruroo varrest pressitavat magusat mahla. Toidupakkujatega vaheldumisi leidub siin kirevaid kangapoode ning mõnest tehnikapoest kostab kõrva vietnamikeelset valju popmuusikat. Punaste siltide ja kuldse hiinakeelse kirjaga lihapoed ootavad oma ostjaid.

Cabramatta peatänavat kaunistab Hiinalinnast tuttav kõrge katusega värav. Sellel seisab mitmes keeles kuldne tekst „Maailm on meile kõigile jagamiseks ja austamiseks“. Aasiapärasele väravale on kaunistuseks lisatud kuldsed koaala ja känguru kujutised, mille üle kohalikud noored nalja viskavad.

Kitsad tänavad peidavad endas mõnda populaarset kohvikut, kus pakutakse Vietnami kohvi ja smuutit ja kust kostab kõva vietnamikeelset suminat. Siit ei puudu ka kurikuulsad durianijoogid. Seda ogalist pruuni koorega, inimese pea suurust vilja peetakse maailma haisvaimaks puuviljaks. Durian on niivõrd kurikuulus, et paljudes Aasia hotellides ja avalikes kohtades ei lubata seda süüa, et mitte häirida teisi inimesi. Tundub, et Cabramttas aga duriani austajatest puudus ei ole, kuna arvukad toidupoed müüvad neid oma tänavatele välja pandud eksootiliste puuviljade lettides. Pitaiad, mangostanid, jakad, litšid ja Aasia maitsetaimed valguvad poodidest hunnikutena tänavale ning neid saab siit osta palju odavamalt kui mujalt Sydneyst.

Cabramattas paistan oma pikkuse ja euroopaliku välimusega teravalt silma. Kohalike poodide vahekäigudki pole minusuguse laiapuusalise jaoks ehitatud. Näen siinsete aasialaste seas välja kui turist, kes ma olengi. Seda enam teeb mulle nalja ühes populaarses ketikohvikus kohvi ostmine.

„Palun üks suur late!“
„Mis su nimi on?“ uurib müüja, et seda musta markeriga topsile kirjutada.
„Triin.“

Mõne aja pärast saangi oma kohvi, millelt vaatab vastu levinud Vietnami naisenimi Trinh!

Elu ja melu keeb siin samamoodi nagu kaugel maal, kust enamik elanikke pärit on. Kuidas sai siis Cabramattast tänapäeval Vietnamataks kutsutav linnaosa? Asub siin ju kogu Austraalia esimene ja suurim vietnami kogukond.

Pärast Vietnami sõja lõppu hakkasid sealsed elanikud oma kodumaalt kommunistide eest massiliselt põgenema. Tollane Austraalia peaminister Malcolm Fraser otsustas, et tema riik võtab pagulased vastu. Kokku jõudiski Austraaliasse paatide ja lennukitega umbes 100 000 põgenikku. Sellega lõppes aastakümneid kestnud Aasia-vastane valge Austraalia immigratsioonipoliitika. Kuid mõlemad kultuurid olid üksteisele täiesti võõrad ning konfliktid ei jäänud tulemata.

Paljud Cabramattasse jõudnud pered olid vaesed ja tööoskuseta, lisaks ei osanud nad inglise keelt. Mõlemad vanemad töötasid laste toitmise nimel mitmes vahetuses lihttöökohtadel rabades. Samal ajal ootasid nad, et nende lapsed lähevad ülikooli ning neist saavad arstid, juristid või insenerid.

Uues Austraalia ühiskonnas lõhuti ära traditsiooniline Vietnami peremudel: kui enne oli isa perekonna leivateenija ning ema toetas teda kodus lapsi kasvatades, siis nüüd läksid ka naised tööle ja olid mõnel juhul pere ainsad rahateenijad. Paljud Vietnami mehed ei suutnud sellise olukorraga leppida ning hakkasid aina rohkem alkoholi tarbima — nii nagu nad nägid kohalikke austraallasi tegemas.

Vietnami mehed ei osanud nende elus tekkivaid konflikte lahendada ja kasutasid selleks oma traditsioonilisi teadmisi — võimu ja vägivalda. Ka lapsevanemana oldi uues olukorras. Kui Vietnamis kuulasid lapsed üldjuhul oma vanemaid ja tegid seda, mida kästi, siis uues riigis nägid nad, et neil on rohkem õigusi — näiteks ei tohtinud neid füüsiliselt karistada. Niisamuti ei käitunud võsukesed oma ema-isaga enam austusväärselt — samamoodi nagu Austraalia noored. Kui lapsed teismeliseks said, puudus peredes ühine keel, kuna mõned vanemad ei osanud ikka veel inglise keelt ja lapsed ei rääkinud ladusat vietnami keelt. Pere vanimad lapsed pidid umbkeelsetele vanematele nii keerulistes ametlikes situatsioonides kui ka suhtluses õdede-vendadega tõlgiks olema. Kõige selle tagajärjel otsustasid mõned noored oma pere juurest minema joosta.

Lagunenud perekondadest pärit teismelised liitusid kuritegelike relvastatud gängidega. Cabramattas elasid ka alaealised lapsed, kelle olid vanemad Vietnamist üksi sugulaste või tuttavate juurde elama saatnud. Need lapsed sattusid samuti tänavale. Mõne aja pärast hakkasid lastest koosnevad gängid oma kogukonda terroriseerima.

Cabramattat tunti siis Aasia gängide paigana, kus narkootikumid olid võrreldes teiste kohtadega odavamad. Siinsetele tänavatele jõudis heroiin, millega teismelised kauplesid. Seda sõideti siia ostma kesklinnast rongiga, millele anti ühtlasi ka uus nimi — Junkie Express ehk „narkariekspress“. 1995. aastaks oli Cabramattast saanud Austraalia heroiinipealinn. Igal kuul suri siin kaks inimest üledoosi kätte.

1980. aastatel tabas Austraaliat majanduskriis, mis ei aidanud riiki saabunud immigrantide võrdsele kohtlemisele kaasa. Kohalikud elanikud elasid oma hirmu töökaotuse pärast välja rassismi kaudu. Samas ei teinud valitsus piisavalt, et võõrast kultuurist inimesed ja kohalikud üksteisega piisavalt tutvuks ja läbi saaks. Puudusid ka vajalikud toetavad teenused.

Kui politseil olid Cabramattas aastaid väga tihedad tööpäevad, siis ei läinud ka narkootikumide käes vaevlevatel inimestel kergelt. Puudusid vajalikud võõrutuskliinikud ning poliitikud ignoreerisid probleemi. Üle doseerinud narkomaanid lamasid korterelamute koridorides. Igal pool vedeles süstlaid ning kohalikud ei saanud normaalset elu elada. Elanikkonna C-hepatiidi tase oli üks maailma kõrgemaid. Cabramatta näitel nägi ülejäänud Austraalia, mis kõik oli selles riigis Aasia immigratsiooni puhul valesti.

Lõpuks valiti üks noor kohalik vietnamlane Cabramattat haldavasse linnavalitsusse. Mees võttis muu hulgas sõna süstimiseks loodava eriruumi teemadel. Linnavalitsuse värske liikme Thang Ngo argumendid kõlasid meedias veenvalt, kuna tal oli kõrgharidus mainekujunduses. Nii nagu Lennart Meri kord Tallinna lennujaama peldikus pressikonverentsi pidas, tegi sama ka Cabramatta linnavolinik. Nimelt teadis ta, et selle linnaosa vetsudes käivad narkarid süstimas — lootuses, et kui nad teadvuse kaotavad, siis keegi ikka nad sealt leiab. Nii juhtuski ka tema teleesinemise ajal ning avalikkus nägi oma silmaga probleemi tõsidust. Teinekord jälle kutsus ta parlamendiliikme kohtumisele laste mänguväljakule, et see oma silmaga näeks, kuidas liivakast süstaldest kubiseb. Selliste strateegiliste sammude tulemusena hakkasid Cabramattas asjad liikuma. Osariigi parlament moodustas Cabramatta probleemidega tegeleva komitee, kus said kõik murelikud kogukonnaliikmed kohalike probleemide teemal sõna võtta.

Tänu komitee tööle sai linnaosa politsei lisaõigused narkoprobleemiga tegelemiseks: nad võisid kõik narkomajades viibijad arreteerida; kõigil, keda kahtlustati narkootikumide müümises või kasutamises, kästi Cabramattast lahkuda. Sõltlasi saadeti sunniviisiliselt ravile ning narkoravist sai kautsjoni vastu vabastamise lisatingimus. Kohalik gäng aeti laiali ja kümned narkomajad suleti.

Läks 25 aastat, et Cabramattast ühise töö tulemusena lõpuks korralik linnaosa saaks. Minu arust on Cabramatta ajalugu hea näide selle kohta, kuidas üheskoos, rohujuuretasandil, vastutada omaenda kogukonna saatuse ja käekäigu eest.

Nüüd elab siin peale vietnamlaste 120st eri rahvusest austraallasi, tänavad on turvalised ning igal aastal saabub Cabramattasse septembri alguses üle saja tuhande külastaja, et tähistada Kagu-Aasiale olulist sündmust — Moon Festivali ehk kuufestivali. Kuufestival on Hiinast alguse saanud lõikusaegne festival, mis toimub sügisese pööripäeva ajal ning mis on levinud paljudesse teistessegi Kagu-Aasia riikidesse.

Seda tuntakse ka kesksügise või laternafestivali nime all. Pidupäevaga tähistatakse perekonna kokkutulemist ja väljendatakse tänu saagi eest. Samuti on siis palvetamise aeg, mil palutakse kas pereliikmetele vajalikke asju või näiteks pikka iga ja õnne eluteel. Kuufestival on peale Hiina uue aasta pidustusi kogu aasta tähtsuselt teine festival. Sellega seotud traditsioonid ja uskumused on küll ajaloo jooksul erinevate kultuuride ja religioonide tõttu muutunud, kuid põhisõnum on alati sama — perekonna kokkutulek ja rahu. Kuufestivali ajal süüakse ümmargusi punase asukioa või lootoseseemne pastaga täidetud kuukoogikesi, mis sümboliseerivad perekonna ühtsust, õitsengut ja kokkukuuluvust.

Mind ennast tõmbab Cabramattasse tagasi tänavatel tajutav elujõulisus. Siin keeb elu. Mitte küll nii energiliselt nagu Vietnamis endas, kuid sellegipoolest piisavalt, et mind ergutada. Üks mu sõber hüüatas Cabramattasse saabudes: „Siin on ju selline tunne, nagu oleks välismaal!“

Uuri raamatu kohta lähemalt kirjastuse Petrone Print kodulehelt — SIIT!