Poola Kõrg-Tatrad

Meie esimene pikem matk oli Poola Kõrg-Tatrates. Matkarada, mille läbisime, saab alguse Zakopane linna lähistelt Strażnicówka TPN rahvuspargist. Matkarada Morskie Oko ehk Poola kuulsaima järveni on kahtlemata üks tuntumaid terves riigis, kuid meie otsustasime selle järveni jõuda ringiga. Strażnicówka TPN on väga võimas ning sobiva raskustasumega matkaradu leidub seal igaühele. Morskie Okoni viib näiteks asfalteeritud tee, mida on võimalik läbida isegi lapsekäruga.

Samas on looduspargis ka radu, mis on tõsiseks väljakutseks igale matkajale. Rada, mille meie läbisime, ei ole ehk kõige parem neile, kes kardavad kõrgust, kuna järsakuid tuleb ette üsna mitmeid. Parki sissepääs maksab ligikaudu 1,5 eurot ja parkimine ligi 6 eurot. Matkarajad on üldjuhul väga hästi märgistatud. Kohal tuleks aga olla väga varakult, kuna parkla täitub kiiresti. Varakult tähendab isegi nii vara kui 6 või 7 paiku hommikul. Samuti on soovitatav kõrg-tatraid vallutada just enne lõunat, kuna lõunast muutub mägedes ilm enamasti vihmaseks. Mugavaks matkapaigaks teeb selle koha just mitme väikelinna lähedus, kus on võimalik üsna taskukohase raha eest leida ööbimiskoht.

Samuti on võimalik loodusparki tulla bussiga Zakopane linnast. Kes aga soovib ette võtta pikema matka, siis neil on võimalik ööbida ka mägimajades. Kindlasti tuleks pikemale matkale minejatel teha enne korralikult uurimistööd ning olla veendunud, et mägimajades on neile koht broneeritud ning et ilm võimaldab pikemat matkamist. Soojad riided on kindlasti oluline eeldus, et matk tervisele pigem kasulik kui kahjulik oleks.

Täpsemalt võite meie matkast lugeda siit!

Slovakkia Sucha Bele

Sucha Bele asub Slovakkia rahvuspargis nimega Paradise. Leidsime selle matkaraja ka suvaliselt guugeldades ning otsides tegevust Slovakkias. Meie leid oli aga kulda väärt. Eriti just kuulus Sucha Bele on hea katsumus adrenaliini otsivale matkajale. Füüsiliselt ei ole küll matkarada kuigi palju nõudev, aga kuna matkarada kulgeb mööda jõeorgu mäest üles, siis tuleb olla valmis selleks, et on vaja korralikult „turnida“. Nimelt on jõesängi ehitatud erinevaid puidust ja metallist redeleid, mis on ette nähtud selleks, et matkaja saaks kaljujärsakutest üles. Nii mõnedki nendest kalju külge kinnitatud metallredelitest ja kettidest tuletavad pigem meelde Eestis hästi tuntud seiklusparke. Ainuke erinevus on see, et sul puuduvad julgestusköied ja loota tuleb ainult iseendale. See võib küll kõlada väga ekstreemselt, aga tegelikult oli matkarajal ka täitsa tublisid lapsi, kes heas tujus ronimise ette võtsid.

Matkamise Paradise’is teeb natuke keerukamaks see, et enamik matkaradu on võrdlemisi kesiselt märgistatud. Meil õnnetus näiteks ära eksida ja tundus, et me ei olnud ainsad eksinud. Pargialal on võimalik ööbida ning lisaks on seal olemas ka valik restorane väsinud matkajale. Meie ööbisime tagasihoidlikus kämpingus, mis oli üsna sarnane Eesti vene aja lastelaagri kämpingutele. Kuna matkaradu on pargis üsna mitmeid ja samuti väga erineva raskusastmega, siis jagub seal tegevust kahtlemata mitmeks päevaks.

Enamik looduspargi matkaradu on tasuta, kuid Sucha Bele kui kõige tuntum rada on sümboolse tasu eest. Pargi lähistel on ka parkla, kuhu saab mugavalt terveks päevaks auto jätta.

Paradise’i looduspargis matkamine on kindlasti kõige põnevam kevadest kuni sügiseni. Kevadel ehk on Sucha Bele läbimine kõige põnevam, kuna veetase on kõrgem ja jõesängi mööda matkamine pakub rohkem elamusi.

Meie seiklustega Paradise’i looduspargis on võimalik täpsemalt tutvuda siin!

Cinque Terre

Kes ei oleks näinud neid imelisi pilte Itaalia rannikul olevatest värvilistest kaluriküladest? Jah, just need on Cinque Terre — Monterosso al Mare, Vernazza, Corniglia, Manarola ning Riomaggiore, viis kaluriküla, mis on saanud tuntuks üle maailma oma autentsuse ja imeliste matkaradadega. Nimelt ühendavad neid külasid vapustavad matkarajad mööda kaljust rannikut.

Cinque Terresse soovitatakse tavaliselt minna rongiga ning võimalikult varakult, et vältida tohutuid rahvamasse ja tohutut keskpäevakuumust. Rongiga võib sõita ühte valitud viiest külast ja alustada sealt oma matka vastavalt oma soovile ja võimalusele. Autoga kohale jõudmine on paras katsumus, kuid sellest võite täpsemalt lugeda meie blogist.

Paljud tõsisemad matkajad võtavad ühe päevaga ette kõik 5 küla. See on kahtlemata füüsiliselt üsna raske katsumus. Meie sõitsime esmalt Monterossosse ning otsustasime võtta samm-sammult, ehk esmalt jõuda järgmisesse külla ja seal vaadata, kui palju aega ja jaksu üle jääb. Monterosso al Mare on viiest linnast ehk kõige rohkem turistide poolt ülerahvastatud. Seega soovitaksime meie ehk pigem alustada oma matka mõnest teisest külast.

Soovitame enne Cinque Terres matkamist teha kindlasti eeltööd. Meie üritasime seda ka teha, kuid kahjuks ei leidnud me internetist kuigi palju infot. Kohapeal selgus näiteks, et matkarada Cornigliast Manarola külla oli hetkel suletud, kuna seal tehti parandustöid. Samuti ei leidnud me internetist varasemalt infot, et matkarada maksab tervenisti 7,5 eurot inimese kohta. Samuti tuleb olla ettevaatlik kohapealt saadud kaartidega, kuna need ei peegelda päris tegelikkust.

Cinque Terres tuleb valmis olla selleks, et sandaalidega sind matkarajale ei lasta. Samuti ei ole rajal kuigi palju võimalusi süüa või juua juurde muretseda. Seega oma toit ja korralik matkajalanõu on väga soovituslikud. Füüsilise koormuse saab korraliku, kuid ka vaated on selle eest imelised! Cinque Terre matkarada on külastamist väärt igal aastaajal.

Täpsemalt võite meie seiklustega Cinque Terres tutvuda siin!

Montserrat

Montserrat on mägine piirkond Barcelona külje all. Selle kõrgeim tipp on Sant Jeroni. Mägi on osa Serralada Prelitoral Catalana mäeahelikust. Sinna on võimalik sõita nii rongiga kui ka autoga. Montserrat on pigem rohkem kuulus kloostri ning seal paikneva Musta Madonna tõttu, kui selle poolest, et seal on ka imelised matkarajad. Osad ütlevad, et kõik mäed on ühesugused, kuid olles ise matkanud erinevates mägedes, siis päris nii see ei ole ning Montserrat mäed ning teekond Sant Jeroni tippu oli midagi sellist, mida varem kogenud ei olnud. Tipust avanes imeline vaade ning mägede profiil oma ümarate tippudega on ainulaadne. Rada ei ole füüsiliselt väga keeruline, välja arvatud kuumus. Sellegipoolest kulgeb valdav osa rajast puude varjus nn metsas. Kes pelgab kuumust või pikemat jalutuskäiku, siis umbes poole tee peale tippu on võimalik sõita ka köisraudteega.

Jaanuse matkast saate lugeda siit!

Andorra, Coma Pedrosa

Coma Pedrosa asub Püreneedes ja on ühtlasi Andorra kõrgeim tipp. Andorra on imeline riik matkamiseks. Valls del Comapedrosa rahvuspark asub La Mansana küla lähedal ja on tasuta kõigile külastajatele. See on kahtlemata matkarada neile, kes armastavad mägesid! Ka selles looduspargis leidub erineva raskusastmega radu juba natukene kogenenumale matkajale. Andorras tuleb arvestada, et mäed on üsnagi kõrged (2943 meetrit) ning ettevaatlik tuleb olla selles osas, et ei tekiks mägede hõredast õhust tingitud hingamisraskusi või peavalu. Samuti tuleb kaasa võtta soojad riided, sest kõrgel mägedes võib isegi südasuvel olla vaid kuni paar kraadi sooja.

Need, kes kardavad, et mäed käivad üle jõu, võivad kasutada võimalust mägedesse minna ratsa. See on üks populaarsemaid turismiatraktsioone ning üsna hõlpsasti leiab kohapeal teenusepakkuja, kes küll üsna kopsaka raha eest sind hobuse seljas mägesid viiks avastama. Küll aga ei näinud me ühtegi ratsanikku Coma Pedrosa tipus, seega kahtlustame, et sinna päris ratsa matkata ei saa.

Rahvusparki on kõige lihtsam liikuda autoga. Lähedal asuvates linnades on võimalik leida erinevas hinnaklassis ööbimist - kämpingutest kuni luksushotellideni. Samuti on hooajaliselt avatud mägimaja, kus on võimalik pikemale matkale minejatel öö veeta ning toiduvarusid taastada. Küll aga tuleks jälgida, kas soovitud ajal on mägimaja avatud, kuna matkamine Valls del Comapedrosas on kahtlemata hooajaline ja ilma tuleb jälgida. Matkarajad on rahvuspargis üsna hästi tähistatud.

Meie vallutusretkest võite täpsemalt lugeda siit!

Portugal Passadicios do Paiva ehk Paiva matkarada

Paiva matkarada asub ligikaudu tunni aja sõidu kaugusel Portost. Kõige lihtsamini saab matkarajale minna Espiunca või Areinho külast, kuhu tuleks sõita autoga. Külades on olemas ka parklad matkalistele ning lisaks on võimalik jätta auto ka tee serva.

Paiva matkarada on ligikaudu 8.7 km pikk puidust valmistatud tee, mis kulgeb mööda imeilusat jõeorgu. Matkarada on seega väga hästi tähistatud ja lisaks on seal hulganisti informatiivseid silte geoloogilistest nähtustest, taimedest ning loomadest. Matkarajal on ka mõned ujumiskohad, kus saab palava ilmaga nautida jahedat jõevett ning teha Tarzani moodi vette hüppeid.

Matkarajale saab siseneda samuti sümboolse tasu eest, mis on 2 eurot. Matkaraja alguses, lõpus ning keskel on ka kohvik, kus saab osta juua ning snäkke.

Meie otsustasime, et läbime matkaraja algusest lõpuni ning siis tuleme ka mindud teed mööda tagasi auto juurde ehk kokku oli meie matka pikkus üle 16 km. Kellele see tundub liiga ekstreemne, siis võimalik on läbida matkarada ka vaid ühte pidi näiteks Espiuncast Areinhosse ning Areinhost võtta ligikaudu 15 euro eest takso tagasi oma auto juurde. Seda võimalust ka enamik matkajaid kasutavad. Lisaks on võimalus läbida ka vaid pool matkarada. Seega matkarada sobib igas vanuses inimestele — väikelastest kuni vanuriteni. Areinho küla poolne osa rajast on ehk natuke keerulisem ühe suurema tõusu ja laskumisega, kuid aegamisi liikudes ei tohiks see üleliia raske kellelgi olla.

Meie matkast Portugalis võite täpsemalt lugeda siit!

Tenerife, Teide

Kes ei unistaks Eesti külmas sügises minna Tenerifele päikese kätte 27-kraadist sooja nautima? Tundub, et meie igatahes mitte. Päikese nautimise asemel valisime meie matka Teide mäe tippu (3718 m), kus on heal juhul vaid paar kraadi sooja. Kahtlemata on see aga matkahuvilisele hea väljakutse.

Paljud turistid väidavad, et on ka Tenerifel käies külastanud Teide mäe tippu. Tegelikkuses on aga mäe tippu saamine üsna keerukas. Köisraudteega on võimalik saada mäe jalamile üsna lihtsalt makstes ligikaudu 13 eurot pileti eest. Sealt on aga mäe tippu veel 700 meetrit minna ja tippu lubatakse päevas vaid 200 inimest, kes on enne ennast üle veebi registreerinud. Enamasti on vajalik aga registreerida juba vähemasti paar kuud ette ja keeruliseks teeb selle tõsisasi, et köisraudtee ei toimi iga ilmaga. Suurema tuule puhul võib minna pilet lihtsalt raisku. Paljud mitte nii suurt väljakutset otsivad matkajad kasutavad võimalust sõita käisraudteega mäe jalamile ning matkata alla.

Teine võimalus Teide tippu saada on teha kahepäevane matk. Esimesel päeval tuleks matkata matkamajani ning veeta seal öö. Järgmisel päeval enne kella 9 Teide tippu jõudes, ei ole vajalik ka eelnev luba ning registreerimine. Nii õnnestus ka meil Teide vallutada ja sellest retkest võite täpsemalt lugeda meie blogist. Samas tuleb tähele panna, et ka mägionni ööbimiskoha saamine võib nõuda kuni paarikuist ette planeerimist ja seetõttu vaid hea õnne peale lootma jäämine (nagu meie tegime) ei pruugi alati eesmärgini viia. Teide tipp on aga kahtlemata vallutamist väärt, olles Atlandi ookeani kõige kõrgem. Selge ilmaga näeb Teide otsast kogu Kanaari saarestikku.

Matkaradu on muidugi Teide mäe ümbruses ehk Corona Forestal rahvuspargis mitmeid erinevas raskusastmes. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et nii Tenerife kui ka Kanaarid tervikuna on matkajate paradiis!

Täpsemalt meie vallutusretkest Teide tippu võite lugeda siit!