„Ee, hmm…,“ tuleb minu suust esimese hooga. „Noh…,“ üritan leida sobivat vastust, sest kohandun uute toidukultuuridega tavaliselt üsna kiiresti. „Musta leiba?“ vastan enamasti ebalevalt, aga tegelikult saab seda juba pea igast maailma otsast, kui hästi otsida. Kõige enam igatsen vist hoopis seda, et poodi minnes ei pea väga palju mõtlema ja tooteid võrdlema, sest lemmikud on nagunii välja kujunenud.

• „Aga mida te seal tavaliselt hommikuks sööte?“ päritakse edasi.

• „Ee… see ka sõltub. Putru või müslit või võileibu või omletti või…,“ jätkan pikka loetelu, mille tulemusena tavaliselt veidi segadusse satutakse. „Ma tean!“ tabab mind siis valgustatus ja teatan võidukalt, et „kohukesi!“.

Kiire selgitus võõramaalasetele, mida tähendab „kohuke“ ja liigume edasi intrigeerivate teemadeni nagu „lõunasöök“ ja „õhtusöök“, kus vastustena domineerivad „kartulid“ ja „kartulid“. Kui muidugi sügavamalt järele mõelda, siis ega kohuke on vist pigem harv vahepala ja kartulite generatsiooni asemel on sirgumas n-ö segatoiduliste oma. Et noh, riis ja pasta pole enam midagi nii võõrast.

Niisiis võiks üldistades teha eestlaste jaoks ehk sellise päevamenüü:

Hommikusöök: kaerahelbepuder võisilma või moosiga, õun ja tass kohvi piimaga
Lõunasöök: keedukartulid, hakklihakaste ja porgandisalat, viil leiba, klaas apelsinimahla
Õhtusöök: ahjukartulid ja ahjujuurikad, kala
Vahepalad: kohuke, banaan

Muidugi varieerub see kõik igaühe eelistustest, taimetoitlusest või lihalembusest, trennist ja kümnest muust tegurist, kuid üldjoontes saavad välismaalased pildi kätte.

Tüüpiline kirgiiside eine. Laual on näha laisa inimese versiooni kohalikest "pelmeenidest", teetasse, valget saia ning anumaid surmavalt magusa moosiga. Foto: Madle Timm

Võtame ette Kõrgõzstani menüü. Esiteks on siinkohal väga suur erinevus selles, kas sa juhtud elama linnas või maal — täpsemalt mägedes. Viimasel juhul väga palju valikuid pole ja süüa tuleb seda, mida sa ise või sinu naabrid kasvatavad — avokaadosid nad igal juhul ei kasvata ning šokolaadikoogi jätavad vahele.

Üldiselt võiks kirgiiside menüü aga välja näha selline:

Hommikusöök: puder, valge sai, moos, valge sai, tass teed, valge sai
Lõunasöök: nuudliroog lihaga, valge sai, tass teed
Õhtusöök: riis lihaga, valge sai, tass teed
Vahepalad: valge sai hapukoore või moosiga, pähklid

Liiga palju värskeid salateid kirgiiside menüüs ei leidu — mis ei tähenda, et neid asju poleks võimalik turult osta. Valik on seal tegelikult suur ja lai, samuti on lettidel väga suur hulk mahetooteid. Keerulisem on leida lahustuvast kohvist midagi enamat. Valge saia, moosi ja lihamaiastel on Kesk-Aasias aga pidu.

Valge sai ehk "naan" ei tohi puududa mitte ühestki kirgiiside toidukorrast. Foto: Madle Timm

Madle Timm on 25-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel

Juustupallid ehk "kurut", mida võib vabalt mugida nii toidukordade alla ja peale ning vahepaladeks. Üldine suundumus näib olevat, et soolased pallikesed välismaalastele väga peale ei lähe. Jääbki kohalikele rohkem. Foto: Madle Timm