VÕIMAS | Müstilised paigad maailmas, kus sügavalt merepõhjast vaatavad vastu hiiglaslikud monumendid
Atlantisest me seekord ei räägi, kuigi Egiptuse ja Kreeka rannikuilt ongi leitud kunagi merepõhja vajunud tervete linnade rususid. Seekord vaatame aga lähemalt otsa just nendele monumentidele merepõhjas, mis on ilmunud sinna suhteliselt hiljuti.
Päisevideos külastame Jaapani vetes asuvat nn Yonaguni monumenti, kus kilpkonnakujuliselt asetatud kivimürakad tõmbavad sukeldujaid ligi, kuigi monumendi vanuse kohta kestab vaidlus — on see siis 10 000 või ainult 2000 aastat vana. On aga põhjust arvata, et inimkäsi on looduslikke kivimeid töödelnud ajal, mil merepind asus veel märgatavalt madalamal.
Kuid legendid uppunud linnade kohta on innustanud kunstnikke üha enam ka tänapäeval.
Suurim teadaolev veealune skulptuur on 60 tonni kaaluv Ocean Atlas, asetatud Bahamas Nassau esisel ligemale kuue meetri sügavusele vette 2014. aastal. Kuigi monument kujutab vaid kükitavat tütarlast, peaks ta kujutama antiikaja titaani Atlas, kes hoidis tervet taevast oma õlgadel (aga Atlas oli teadaolevalt siiski meessoost). Autoriks Jason deCaires Taylor.
Rajati esimese veealuse skulptuuripargina 2006. aastal, Grenada Molinere lahes, samuti Jason deCaires Taylori poolt. Uuemal ajal on sinna lisandunud ka Troy Lewise skulptuure. Kokku 15 tonni kaaluvad inimfiguurid laiutavad 800 ruutmeetrisel alal, piirkonnas, mille korallrahud olid saanud orkaanides viga ja korallide taastumise kaasaaitamiseks asetatigi merre skulptuurid.
Itaalias Portofino lähistel paiknevasse populaarsesse sukeldumispaika asetati kolmemeetrine Kristuse monument aastal 1954, mälestamaks neid sukeldujaid, kes seal kunagi hukka saanud. Asub Kristus 15 meetri sügavusel ja on nähtavasti ka merepõhjas endale jüngreid leidnud kõikvõimalikest mereelanikest, mõistagi ka allveeturistidest ja sukeldujaist. 2003. aastal tuli monument küll merest välja võtta ja nähtavasti kellegi ankru hiivamisel murdunud kätt parandada. Samasugused monumendid leiduvad täna ka Grenada ja Florida rannavetes.
Tegemist on ennekõike heidutajaga muidu sügavalt kristlikus Filipiinide riigis. Boholi lähistel asunud mereala muutus röövkalapüüdjate tallermaaks, kes kasutasid seal püügiks nii dünamiiti kui ka tsüaniidi. Neid tervitavad nüüd aga nelja ja poole meetri kõrgune neitsi Maarja koos lähistel asuva väikese Jeesuslapsega merepõhjas. Isegi kui see muidu röövleid ei peleta, on koht juba nii sukeldujaid täis, et kalapüük osutub keeruliseks.
Teatavasti on Lihavõttesaared täis inimkujulisi monoliite — moaisid, mida Rapa Nui nimeline rahvastik paigaldanud kohtadele meie ajaarvamise 13.-16. sajandil. Kuid üheksameetrine moai sealses rannikuvees pole siiski nii vana. Tegemist on jäljendiga, mille merre sattumise kohta on kaks legendi — kas tehti seda ühe Tšiili telesaate või siis 1994. aastal Kevin Costneri filmi võtete käigus. Kuna reostus meres sisuliselt puudub, meeldib sukeldujail seal eriti tihti käia.
Aastal 2000 valmistas Kanada kunstnik Simon Morris kolmemeetrise pronksist mereneitsi kuju, nimetades teda Amhitriteks, merejumal Poseidoni abikaasaks. Ligi 300 kilogrammi kaaluv skulptuur uputati 15 meetri sügavusele Grand Caymani saare esisel Atlandi ookeani, kuigi varasem versioon seisab ka Kanada Briti Columbia provintsi merevetes.
Florida Key Biscayne vetes rajati 2007. aastal suurim veealune tehisrahu, monumentide ja skulptuuridega, mille vahele on võimalik matta tuhastatud surnuid, kelle tuhk segatakse eelnevalt tsemendi sisse. Ja nii leiavad inimesed omale viimse puhkepaiga sealse merepõhja rahus (kuigi nende külastamine eeldab snorgeldamist).
Tegemist on nime järgi lausa merealuse kunstimuuseumiga Cancúni esisel Mehhikos, kuhu alates 2009. aastast asetatud enam kui 500 monumenti ja skulptuuri. Kuna tegemist on olnud suhteliselt tühja ja elutu merepiirkonnaga, said kalad ja muud veteelanikud nendest omale kauaoodatud pelgu- ja elupaiga.
